Teller plõksib

Ausõna, see meriinovillast alussärk on parim, mida elus kandnud olen. Rapha

disain, rapha, riided

Foto: orangebrompton

Variant #1. Hawaii Expressi Pirita poe hooldustöökoja uksel on silt (tsiteerin peast): “96% meie klientidest toob meile mudast puhtaks pestud ratta. Rattapesu pole hinna sees. Rattapesu hind 175.-” Selge ja aus lähenemine, kliendil on valida, kas ta on laisk ja rikas või tubli ja kokkuhoidlik.

Variant #2. Pärnu maanteel asuvasse Veloplussi jalgratast hooldusele viies oli endalgi natuke piinlik, värskelt oli selja taga Tartu maraton, ratas ülekaela porine. Vabandasin remondimehe ees, see naeris vastu ja teatas, et väga hea, et ratas porine on. Muidu klient ei saagi aru, et midagi hoolduses tehtud on. Vahetavad juppe välja, pingutavad seda ja sätivad toda, aga seda klient tihtipeale vaadata või tunda ei oska. Puhas ja läikiv ratas hüppab aga kaugelt silma, järelikult on hooldus ja makstud raha asja ette läinud.

Mul pole võrdlevaid numbreid käepärast, aga minu arvates Veloplusi hooldus küll 175.- kallim pole. Ja tegelikult pole asi hinnas, vaid selles, kes suudab üldjuhul laiska klienti (no kui paljud viitsivad regulaarselt oma ratast pesta?) meeldivalt üllatada.

Läbipaistvuse huvides – olen pikaajaline Veloplusi klient, viimased 7 aastat oma jalgrattad ja varustuse sealt ostnud.

hawaii, hooldus, jalgratas, teenindus, veloplus

USA-s 75 dollarit (valge / roheline). Järjekordne näide, et lihtne on ilusam ja ilus ei pea röögatukallis olema.

disain, fossil, kellad

Lisa: Viide nüüd parandatud.

Japan is land of the abundant “Famous For Being Famous” class of entertainers. If Paris Hilton were Japanese, they’d literally have her anchoring the fucking national news. The most common TV show is a genreless, formless, gelatinous entertainment blog in which the Famous For Being Famous sit around a table and view video clips. The video clips expand to fill our entire TV screens; a picture-in-picture shows the faces of these Famous For Being Famous people as they react. They say things like “SUGOOOOI” when something impressive happens. They say “OMOSHIROOOOOI” when something is interesting. They say “OISHISOU!” when something looks delicious. Men say “UMAI!” immediately after taking a minuscule bite of food, sometimes before they even swallow, in this nasal voice, in a tone like they just ran up a flight of stairs. — Japan: It’s Not Funny Anymore

Pikk, aga kohati ülihuvitav “mul on Jaapanist kõrini” lugulaul aastaid Jaapanis elanud ameeriklaselt Tim Rogersilt. Töökultuur, meelelahutus, toit, mittenaljakad koomikud, hostess klubid, filmid jne – teemadering on lai. Jaapanit ja kõike sellega seonduvat ülistatakse Eestis piisavalt, et veidi teistsugust arvamust lugeda.

* Ilmselt peaks sõna “veider” asemel kasutama hoopis “võõras”.

jaapan, kultuur

Tasakaalustame eelmist spordipostitust.

Maksavad 12 dollarit paar ja tellida saab sirtified.com veebilehelt.

disain, klaasid

Peale kaht kuud rattasõidust unistamist sain täna lõpuks lumme väntama. Päike, mõned miinuskraadid, kitsastel jalgradadel ukerdavad vanurid ja paarikesed, aga emotsioon on hea. Natuke isegi lootsin, et äkki kusagil libiseb ratas alt ära ja panen hange käna. Sõita on võimalik, mingit mahutrenni teha eriti mitte, lund on liiga palju ja paratamatult tuleb pidevalt inimeste pärast pidurdada. Idee toas spinningust mulle eriti ei meeldi, aga lähen proovin, äkki pole nii hull.

Pildil ei ole mina. Foto: M.V.Janzen

Reisimise viimases otsas hakkasin üha enam kodu- ja trennirutiini järgi igatsema. Ei kiskunud troopikapalavuses jooksma või rattaga sõitma. Nüüd on paigas mõtted, millistel võistlustel Eestis kevadel-suvel-talvel kaasa löön, motivatsiooni on rohkem, kui sisse ära mahub ja minu jaoks värske talv (tean, et teistel eestlastel on üsna siiber juba) kisub aina õue. Kahtlustan, et siin tuleb järgmiste kuude jooksul sportimisest päris palju juttu :)

Uut õhinat tekitab maanteeratas, mida kaks aastat tagasi õrnalt maitsesin, kui Tartu Rattaralli lühema distantsi kaasa tegin. Laenatud maanteerattaga, millega eelmisel õhtul kilomeetri väntasin, et käiguvahetus selgeks õppida. Lume sulades veeretan juba enda kitsakummilise (mida mul veel pole) õue.

Teine uus ala on eelmise aasta sügisest proovitud squash. Hea vaheldus õue kestvusaladele, aitab reaktsiooni- ja lihaskiirust hoida. Õemees on aastaid mänginud ja aitab algtõdesid omandada. Esimestel kordadel oli kohati küll väga abitu tunne, kui pallist lihtsalt korduvalt ja korduvalt mööda lööd. Nüüd on asi juba parem, jaanuaris sain esimese võidu kirja (mis siis, et rohkem vastase pallinguvigade tõttu).

Tulemust lähen jahtima Tartu jooksumaratonil (23 km, enda kahe aasta tagune tulemus vaja 20 minutiga üle lüüa), Tartu Rattarallile (133 km maanteesõitu), Tallinna sügismaratonile (minu esimene ametlik maraton) ja Tartu Rattamaratonile (89 km maastikuratast), kus samuti kahe aasta tagune tulemus ületamist ootab. Suve jooksul võib jooksu- või rattavõistlusi veelgi kavva tulla, aga need on põhieesmärgid.

Seiklusspordisarjas Xdream sel aastal ei osale, aastaid sai seda tehtud ja värskus hakkas kaduma. Kuigi ei välista külalisvõistlejana mõnel etapil liitumist.

jalgratas, sport, talv

Tais olemise viimastel päevadel sain Koh Phangani saarel kokku kursavenna Markoga, kes seal vahelduva eduga juba paar aastat pesitsenud. Seetõttu oli talt huvitav kohaliku elu telgitaguste kohta uurida, minusugune kuu-paar külastav turist ju eriti sügavale ei näe. Eriti, kui keelt üldse ei tönka.

Ühe huvitava seigana mainis Marko, et Tai kuningas Bhumibol Adulyadej, sai krooni pähe üsna kahtlastel asjaoludel. Inglise keeles ei tasu seda juttu Tais rääkida, võib kohalikega jama tulla. Marko versiooni järgi pidi kuningaks saama hoopis perekonna vanim poeg, kes aga ootamatult Euroopa hotellis südamerabanduse sai. Jõudis vist napid 2 nädalat kuningas olla.

Jutt tekitas huvi ja tahtsin Wikipediast lisa lugeda. Üllatuseks selgus, et Tai internetifiltrid sellele lehele üldse lasta ei taha. Google’i cache’i abiga selgus, et Marko oli kuulnud 63 aasta taguste sündmuste ilustatud versiooni. Bhumiboli vennale, tol hetkel kuningaks olnud Ananda Mahidolile lasti lihtlabaselt kuningapalee magamistoas kuul pähe. Kes ja miks on tänaseni saladuseks. Aga Wikipedia antud lehe keeld sai küll selgeks. Kuningas ja kuninglik perekond on Tais väga tähtis, armastatud ja austatud tegelane ning institutsioon. Pea kõigis poekestes, söögikohtades, juuksurisalongides jne on seinal kuninga foto(d), samuti ei “pääse” härrast mööda tänavapildis. Selge siis, et kuninga au puhtusele varju heitev lehekülg blokeeritakse.

Taimaaga on minul tänaseks kriips all. Jään igatsema superhead sööki, taskukohast elu ja soojust. Kas kunagi tagasi? Muid kohti palju käimata, aga Bangkokist vist ei pääse, kui Aasias reisiplaanid, see lihtsalt on Kagu-Aasia transpordikeskus.

kuningas, tai, Varia

Enne oma seda suurt reisi istusin kontoris, vaatasin teiste rändurite pilte ja jutte ja mõtlesin, et on ikka tore elu, nii põnevaid kohti ja inimesi näevad. Selline väike kadeduseuss. Nüüd olen taolist elu ise 10 kuud elanud ja avastanud hoopis erilisema kadedusussi. See on see kadedus, mida üks rändur tunneb teiste seiklejate vastu, sest nende juttudes on kohad, kus ise käimata, nende kodukatel on pildid, mis sinu piltidest paremad. Nad on seigelnud toredamate inimestega, õppinud rohkem kohalikku keelt ja teinud läbi seiklusi, mis endal pole isegi pähe tulnud. Kaasrändurikadedus.

Star Ferry ja Hong Kongi pilvelõhkujad.

Postituseks ajendas Oliver, kelle reisipilte ja -jutte lugema sattusin. Lisaks on Oliver üks neist noortest fotograafidest, kelle pildid ja nägemisoskus mind kadedaks teevad.

Kasutan siin sõna kadedus selle positiivses mõttes, kes mind teavad mõistavad seda vist selgitusetagi :) See tunne ajas mind pikalt mööda maailma kolama, see tunne paneb mind rohkem uurima ja pildistama ja elan hea meelega teiste seiklustele kaasa. Inspiratsiooni on ikka vaja.

Boonusviiteks NYTimes’i slaidishow “Why We Travel“, kus palju häid mõtteid järgmiseks puhkusereisiks.

foto, kadedus, reisimine

Aitan ühel kiisul kodu leida. Tõu poolest kas siiami või midagi sarnast. Leitud 2.veebruari hilisõhtul Tallinnas Uue Maailma 24 trepikojas. Kiisu on sõbralik ja elav ja nagu pildilt näha, siis musta maski, mustade käppadega, muidu selline tuhmjas nagu siiami kassid on.

Kontakt: 5292400

kadunud, kass, leitud

Tai puhkus tähendab enamike jaoks ilmselt imeilusaid randu, snorgeldamist, võrkkiike ja püsivat 30-kraadist soojust. Selline Tai on ka täiesti olemas. Aga viimase nädala olen veetnud Põhja-Tais Chiang Mais, kus elu veidi teistsugune. Tegu on Tai suuruselt teise linnaga (170 tuhat elanikku), mis asub mägede jalamil ja kus päevane 30+ kraadi õhtul 20 peale langeb. Hea kodune tunne.

Vaata kaarti suuremalt

Chiang Mai teeb eriliseks tegevuste rohkus, milleag siin puhkusepäevi täita võimalik. Olen seni proovinud mägirattaga downhilli, ATV-ga ringi põristamist (kahju, et vihmaperiood pole), džunglis zipline’imist (eestikeelne vaste?), kokakursust, elevandipargi külastust ja minu suurima turu külastust. Proovimata jäid mitmepäevased mägimatkad, bambusparvega jõest alla sõitu, mägironimine, jooga- ja massaažikursused jne jne. Chiang Mais on pea sama palju templeid kui Bangkokis, suurepärane valik käsitööd, miljon restorani jne jne.

Hinnad on siin minu kogemuse põhjal sõbralikumad kui Bangkokis või Lõuna-Tai saartel. Kes pikemalt Taisse tulemas või saartepuhkus juba tehtud, siis julgen soovitada küll Chiang Maid “põhjalaagriks”.

Elevandipark (fotod) – Kõikvõimalikke elevandiseiklusi pakutakse siin kamaluga, aga elevanditsirkuse või nende toredate loomade seljas ratsutamise asemel soovitan külastada Elephant Nature Parki, mis on pigem elevantide turvakodu ja nende loodusliku eluviisi toetaja. 15 aastat tagasi kohaliku südamliku daami Leki poolt asutatud elevandipargis elab täna 35 vanti, kes on kas kurjade eksomanike käest ära ostetud, pargile ravimiseks toodud või linnatänavalt uitamast leitud. Vantidega saab päev otsa ninapidi koos olla – neid toita, pesta, sügada ja vaadata, kuidas Lek beebid unelauluga magama paneb.

Kokakoolid – Päevase kursusega saab 4-5 Tai põhirooga selgeks. Koole on palju ja põhivahe selles, et kas asuvad Chiang Mai linnas või kusagil väljas põldude vahel. Käisime Thai Farm Cookingus, mis oli sõbralik riisipõldude vahel asuv koht. Boonuseks oma taimeaed, kus erinevaid juur- ja puuvilju ning maitsetaimi tutvustati.

Flight of the Gibbon (fotod) – Kui elus kord zipline’imist e. puulatvade vahel trosside küljes ringi liuglemist harrastada, siis soovitaksid seda ja siin. Jaanuar-veebruar on Tais talv ja isegi siin lähevad puud värviliseks ja veidi raagu, aga Mae Kampongi külas, kus see atraktsioon asub, on kõrgemates mägedes, kus alati niiske ja džungel on seal aasta läbi lopsakas ja roheline. Liitusin varase grupiga ja puude otsa ronisime juba kell 8, kui päike üle mäetippude ja läbi puude paistma hakkas. Maagiline, aga Tai mõistes väga jahe. Marjaks tulid meid uudistama kaks gibonit, kelle huilgamine on eriti lahe ja Wikipedia andmeil on tegu osavaima ja kiireima puu otsas elava loomaga. Zipline’imine ise oli lahe, kaks kutti, kes meid turvasid väga sõbralikud, aga eks seal natuke konveieri tunne oli, sest tegu väga popi meelelahutusega. Soovitan soojalt sellest hoolimata.

Sunday market e. pühapäevaturg (fotod) – Kui Chiang Maisse tulla, siis kindlasti nii, et pühapäev siin veeta. Siis vallutab kogu vanalinna ja ka ümbritsevad tänavad-väljakud turg, mis kindlasti suurim, mida mina kunagi näinud. Kõik tänavad ja hoovid on täis müügilette, toidupakkujaid ja meelelahutust. Isegi kui pole plaanis midagi osta on kogemus võimas. Ja toiduarmastaja võib siin (nagu Tais üldse) vabalt hulluks minna. Omaette vaatepilt (video) on see, kuidas kogu see melu kell 18:00 minutiks vaikib ja kivistub, sest kõlaritest mängitakse Tai hümni.

chiang mai, maailmareis, tai