Peale Tartu Rattaralli läbimist polnud ma päris kindel, mis mu järgmiseks suuremaks spordialaseks väljakutseks saab. Elion Cup’il ma ei osale, Xdream jääb sel aastal vahele, ühestki jooksusarjast pole ka regulaarselt kinni hakanud, Tartu Rattamaraton jääb kaugele sügisesse.
Inimesele (või vähemalt mulle) on eesmärke vaja – see paneb teadlikult ja regulaarselt nende saavutamise suunas tegutsema. Annab motivatsiooni, et laiskushetkedest üle saada (hakkasin jälle ujumas käima, jeberijee!). Ja kui eesmärgiks on miski, mida pole varem teinud, siis on ka suur uurimis- ja avastamisrõõm. Poolpikk triatlon nagu TriStar 111 mulle seda kõike pakub.
Foto: Michael Dawes
Triatloni olen varem paar korda teinud, aga ainult väga lühikest (350 m ujumist, 15 km ratast ja 4 km jooksu) ja väikese ning sõbraliku konkurentsiga. TriStari distantsid on 1 + 100 + 10 e. eraldi võetuna ei midagi ületamatut, aga tean väga hästi, mida mu jalad arvavad, kui peale 100 km rattaga punnimist (grupis sõita ei tohi) neile käsu jooksma asuda annan. Eks ta üks suur iseendaga võitlemine ja võistlemine tuleb.
Suur küsimärk on riietumine – lühikesed triatlonid olen ujunud, vändanud, jooksnud kõik samade õhukeste spordipükstega. Õnneks on varasematel kordadel ka ilm soe olnud. Tänast suve vaadates pole sugugi kindel, et augustis Pühajärve vesi eriliselt soe on. Praegu nuputan, kas peaks endale mingisuguse triatloni-spetsiifilise kostüümi hankima, mis ujudes sooja pakub, vändates istmepehmendust ja joostes märg ega jalgevahel liialt “pampers” pole.
Teine kukalt kratsima panev teema on rattal aerobar. Pole kunagi kasutanud, iseenesest oleks aega õppida ja harjutada, aga kas on mõtet, kui kasutan kord aastas ja nagunii mingisuguste kohtade pärast ei võistle…?
Igasugused soovitused ja näpunäited on vägagi teretulnud.
Oma Pühajärve triatloni ettevalmistusteest kirjutab ka raadiohääl Kertu Jukkum.
motivatsioon, sport, triatlon, tristar
