111 km + 33 C = Yes, I can, aga no raske oli kurat ka
Viimase pooleteise-kahe kuu spordiblogimiste “süüdlane” e. TriStar 111 Estonia triatlonivõistlus toimus laupäeval ära. Otepää põrgupalavuses. Õigupoolest tundus veel stardi eel, et vines taevas ja paras tuuleke kujundavad päeva veidi jahedamaks kui ennustatud. Tund-poolteist hiljem rattaseljas vändates oli ikka juba aru saada, et soojusega ei hellitata ja jooksuetapiks oli paras põrgu lahti. Umbes nii, et ujuge ja vändake 3-3,5 tundi ja siis minge sauna jooksma. Mäest üles.
Sellega võiks ka kokkuvõtte lõpetada, aga mulle ju meeldib kirjutada :) Alustada võiks sellest, et suur aitäh kõigile, kes raja ääres ergutasid ja kaasa elasid. Mõned korrad kuulsin ka oma nime, aga rattalt kiiruse pealt ja joostes juba väsinult ei jõudnud eriti aru saada, kellega tegu. Ilmselt polnud alati näost ka näha, et ergutamine erilist rõõmu valmistaks, sest enam ei jõua vastu lehvitada ja naeratada, aga tegelikult olid kõik rajaäärsed kisakoorid puhas doping. Aitäh!
Esireast on ikka tore vette tormata. Foto: Toivo
Ujumine. Eestlase tagasihoidlikkusega sättisid end paljud veepiirist paar meetrit tahapoole. Mulle sadade teiste kehadega vees maadlemine ei meeldi, võtsin esiritta, et natukenegi alguses rahu saada. Plaan töötas. Kiiremad hakkasid küll kohe mööduma, aga erilist üle ujumist või kellegi löömist ei toimunud. Kurssi pidi vähem jälgima, kui tavaliselt (ma kipun vasakule kalduma), sest mõlemal pool ujub keegi veel ja enam-vähem voolas see mass õigesti. Uudne tunne oli see, kui minu taga ujuja peopesaga jalataldu hellitas. Tuli jala ära tõmbamise instinkt alla suruda ja oma tempot hoida.
Esimene vahetus. Veest välja tulles oli täitsa kõbus olla, tasakaal ja mõistus olemas, koti leidsin kiirelt, aga hiljem tulemusi vaadates selgus, et tegin siiski parajalt aeglase vahetuse. Sokid, kingad, kiiver, prillid, geel, müslibatoonid, pump, varukumm ja heeblid taskusse ja sörgiga ratta juurde. Rattaid paistis veel palju olevat, loogiline ka, tiimid, kes stardi 11 minutit hiljem said, olid kõik tulemata.
Foto: Assar Jõepera
Ratas. Otepää rada on tuttav, aga kergemaks ta sellest ei lähe. Üsna alguses serveeritakse üks magus tõus (mida tuleb hiljem ka joosta) ja ülejäänud rada on Tallinnast tulevale “lauskmaainimesele” tore üles-alla teema. Umbes 4ndal kilomeetril mäest 55ga alla tuhisedes märkasin 40-50 meetrit eespool sõitjale ette jooksvat koera. Haarasin pidurid pihku ja hästi tegin, sest tüüp ees pidurdas end tippkiiruselt külili.
Ülejäänud rattaosa oli sündmustevaesem, pigem on sellest meelde jäänud möödujad :) Alguses läks rohkem mööda kõrgtehnoloogiliste aerokiivrite ja -ratastega tüüpe, hiljem hakkasid mööda tilkuma kollase numbriga tiimide esindajad. Esimesed 15 km õnnestus natuke suurema seltskonnaga tempot hoida, aga seal toimus mingi ääri-veeri tuulessõit, mis reeglitega keelatud. Ma hoidsin oma joont ja eest nad ära nihkusidki.
Paari tüübiga kemplesime pea poolteist ringi, et kes ette saab ja jääb. Kolm 21cc.ee klubi riietes tüüpi näiteks, ühe Bont-kostüümiga tiimiesindajaga pendeldasime niiviisi rattaetapi lõpuni. Millalgi (no ei mäleta ülekuumenenud aju, et kas oli see teisel ringil enne Sihvat või kolmandal) läks Küljetuule Jüri mööda. Lubasin ta jooksus kätte saada.
Jooki kulus meeletult, õnneks sai joogipunktist piisavalt, jagus ka pähe valamiseks. Energiageele sõin 4 tükki ära, ühe müslibaari, ühe magneesiumipulga, esimeses joogipunktis haarasin ka peotäie soolakurki.
Teine vahetus. Kirun ennast, et vahetusalas kõndisin mitte ei sörkinud. Mingid sekundid läksid sinna kaduma. Muus osas ok, jooksutoss jalga, rattaträna taskutest välja, üks geel ja uus magneesiumipulk asemele, müts pähe. Võtsin rahulikult ja tulemustest on näha, olin jälle aeglane.
Jooks. Seda osa võiks vabalt kutsuda ka “põrguteekonnaks” või muuks taoliseks. Kõndijate rohkuse ja näoilmete järgi tundub, et ma polnud ainus, kellele see parajaks katsumuseks osutus. Vaid esimese kilomeetri suutsin mingit vähegi mõistliku tempot hoida, ülejäänud 9 jäi parajaks sörkimiseks. Vähemalt suutsin jalad käimas hoida ja vaid stardist kaugema otsa viimase tõusunuki (see, mis ka puhanult päris raske) 100 meetrit kõndisin. Tulemuseks piinlik 6:04 minutit/kilomeetrile tempo. Jürit ikkagi kätte ei saanud.
Finishijoone ületamisest erilist rõõmu polnud. Tunne oli nagu läheks keha kohe-kohe põlema, selline kuumus oli sees. Joogitops, mille vabatahtlik ulatas, sisaldas vannisooja vett. Õnneks leidsin kõrvalt külmkapist natuke jahedama pudeli. Korraldajate ees müts maha – juua, süüa ja vabatahtlike oli finishis rohkelt. Kogu üritus oli superkorraldusega. Ain-Alar Johanson, kes seda võistlust juba teist aastat veab, teab triatleedina hästi, mis on oluline.
Foto: Assar Jõepera
Kogu pingutuse tulemuseks oli individuaalarvestuses 95s koht (kokku 231 lõpetajat), oma vanusegrupis 20s (40) ja üldkokkuvõttes (tiimid ka) 162 (324). Aega läks 4:35:39. Järgmisel aastal jälle, siis ujumine 2 minutit kiirem, ratas 15 minutit kiiremini ja jooks 10 minutit kiiremini. Pikemat triatloni pole küll praegu isu ette võtta.
Tulemusi näeb siit, Garmini spordikella salvestatud aegu ja radu siit: ujumine, ratas, jooks.
Keda huvitab, et mis triatloni-spetsiifilist träna ma soetasin, siis sõbralt laenasin clip-on aerobari aerodünaamilisemaks rattaasendiks, pringlike.ee-st ostsin triatlonikostüümi, et riietevahetusele aega ei kuluks ja Abakhanist meetri kummi, millest haaknõeltega numbrikummi valmistasin. Nägin rajal ka maastikurattaga võistlejaid ja kui tippaega taga ei aja, siis saab ka tavaliste ujumispükste, rattariiete, jooksupükstega hakkama e. lisainvesteeringut tegema ei pea.
