Utrecht, Holland, detsember, kui esimene lumi maha tuli. Okei, meil Eestis on natuke rohkem lund, aga rattureid nägin täna pooleteise tunni jooksul 2 (kaks). Ühte tean veel, tervitused, Oksana :)
Peale kaht kuud rattasõidust unistamist sain täna lõpuks lumme väntama. Päike, mõned miinuskraadid, kitsastel jalgradadel ukerdavad vanurid ja paarikesed, aga emotsioon on hea. Natuke isegi lootsin, et äkki kusagil libiseb ratas alt ära ja panen hange käna. Sõita on võimalik, mingit mahutrenni teha eriti mitte, lund on liiga palju ja paratamatult tuleb pidevalt inimeste pärast pidurdada. Idee toas spinningust mulle eriti ei meeldi, aga lähen proovin, äkki pole nii hull.
Pildil ei ole mina. Foto: M.V.Janzen
Reisimise viimases otsas hakkasin üha enam kodu- ja trennirutiini järgi igatsema. Ei kiskunud troopikapalavuses jooksma või rattaga sõitma. Nüüd on paigas mõtted, millistel võistlustel Eestis kevadel-suvel-talvel kaasa löön, motivatsiooni on rohkem, kui sisse ära mahub ja minu jaoks värske talv (tean, et teistel eestlastel on üsna siiber juba) kisub aina õue. Kahtlustan, et siin tuleb järgmiste kuude jooksul sportimisest päris palju juttu :)
Uut õhinat tekitab maanteeratas, mida kaks aastat tagasi õrnalt maitsesin, kui Tartu Rattaralli lühema distantsi kaasa tegin. Laenatud maanteerattaga, millega eelmisel õhtul kilomeetri väntasin, et käiguvahetus selgeks õppida. Lume sulades veeretan juba enda kitsakummilise (mida mul veel pole) õue.
Teine uus ala on eelmise aasta sügisest proovitud squash. Hea vaheldus õue kestvusaladele, aitab reaktsiooni- ja lihaskiirust hoida. Õemees on aastaid mänginud ja aitab algtõdesid omandada. Esimestel kordadel oli kohati küll väga abitu tunne, kui pallist lihtsalt korduvalt ja korduvalt mööda lööd. Nüüd on asi juba parem, jaanuaris sain esimese võidu kirja (mis siis, et rohkem vastase pallinguvigade tõttu).
Tulemust lähen jahtima Tartu jooksumaratonil (23 km, enda kahe aasta tagune tulemus vaja 20 minutiga üle lüüa), Tartu Rattarallile (133 km maanteesõitu), Tallinna sügismaratonile (minu esimene ametlik maraton) ja Tartu Rattamaratonile (89 km maastikuratast), kus samuti kahe aasta tagune tulemus ületamist ootab. Suve jooksul võib jooksu- või rattavõistlusi veelgi kavva tulla, aga need on põhieesmärgid.
Seiklusspordisarjas Xdream sel aastal ei osale, aastaid sai seda tehtud ja värskus hakkas kaduma. Kuigi ei välista külalisvõistlejana mõnel etapil liitumist.
Seekordseks kingituseks iseendale sai Urri lenksusoojendus. Olen näppe viimase pooleteise aasta jooksul piisavalt külmetanud. Tänase -1 koju Motoboxist koju sõites oli küll mõnus tunne. Kui veel lenksumuhvid ka peale panna, siis on talv puhas rõõm. Nüüd talvekumm ka all, julgeb jälle sõita.
Vietnamist tagasi tulles Helsingi lennujaamast suht juhuslikult ostetud Luhta talvejope (hea, et tagasiteel meenus, et mul Eesti talves midagi selga poel panna) näitas samuti, et soomlaste riideinsenerid on täitsa nutikad. Üllatas, kui hästi see üldse mitte motikaga sõitmiseks tehtud jope tuult ja külma pidas. Mingeid kaitsmeid loomulikult sees pole ja ka hõõrdumise-rebenemise suhtes on “päris” motojoped paremad, aga hea teada, et arsenalis veel üks jahedama ilma sõidukindel riietusese.
