Pildid klõpsis täna nimetu fotograaf. Kohaks Uluwatu, Bali, Indoneesia. Vaikselt hakkab tunne tekkima, et ma oskan natuke surfida. Väga hea tunne, stoked, nagu surfarid ütlevad.
Aega läks, aga nüüd on mul päris oma esimene surfilaud. Pilbas pole enne kellegi teise oma, tal pole ühtegi armi ega murekortsu. Pilbas on ideaalne. Varem olen kasutatud laudadega läbi ajanud. Mitte et neil midagi viga poleks, aga uuel on teistmoodi lõhn ja tunne käe all. Surfilauad on tehtud materjalist, mis surveavaldusele järgi annab, tekivad “mölgid”, muljutud kohad jne. Kõik need on käe all ka tunda. Lisaks pleegivad esialgu lumivalged lauad päikese käes kollaseks, neid kattev fiiberklaas mõraneb ja täitematerjali ja fiiberklaasi vahele tekivad sinna-tänna väikesed veeplekid. Uus on kõikidest neist vigadest vaba.
Lisaks on esimene vahatamine omaette rituaal. Võtad uue lauavahaklotsi (Sex wax, tropical) ja tõmbad pikad siilud üht ja teistpidi. Siis teed karatefilmist tuttavad “wax on” liigutused. Imetled kätetööd, teed mõnes kohas veel paar silumisliigust. Valmis.
Nüüd peaks tulema jutt, kuidas lauale uimed alla keerad, aga selle tegi krapsakas Indi-nimeline tütarlaps juba poes ära. See polegi nii seksikas ega müstiline, rohkem kruvide keeramine.
Edasi jääb üle lauda kõikvõimalike nurkade alt imetleda, ta kaenla alla võtta, tunda, kuidas ta sinna istub. Käel hüpitada ja raskust (või pigem kergust) kaaluda. Natuke muretseda, et kas sai ikka oma pikkusele-raskusele ja kohalikele laineoludele vastav hea laud. Pea nuputab samal ajal, mis uuele sõbrale nimeks panna. Pähe tikub Pilbas. Nii jääbki.
Lõpuks paned Pilpa toanurka maha ja lähed rõdule seda oopust kirjutama, sest tuul on onshore, laine on suur, aga täitsa nässus omadega. Loodetavasti muudab tuul homme suunda. Või siis lähen Bali teisele küljele uurima, kuidas seal olukord.
Pilpa strateegiline info: Elevation, 6’5 x 19 2/2 x 2 1/2. FCS DHD-2 uimed. Koos uimede ja rihmaga 3,7 miljonit ruupiat e. umbkaudu 3900 krooni. Odav.
Ma ei tea, kui palju Eestis tõsiseid lainesurfihuvilisi on, ilmselt käputäis. Proovijaid aga ikka vast rohkem, sestap kirjutangi siia väikese ülevaate lainesurfi võimalustest Nicaraguas. Riik ise on vahva, soe, toreda mägise maastikuga, suure järvelahmaka ja portsu vulkaanidega. Lisaks pikk-pikk rannik nii Vaikse ookeani kui Kariibi mere poolele. Kariibi poolel on elu küll üsna hõre.
Algajale surfijale on ideaalseks keskuseks San Juan Del Sur, kus ma viimased 2 nädalat pesitsenud olen. Pealinnast Managuast jõuab siia kohaliku chicken bussiga (kollased USA koolibussid, mida kohalikeks liinibussideks kasutatakse) läbi Rivase umbes 3 tunniga. Maksab kokku 60 cordobat e. 30 krooni ringis. On ka kiiremaid-mugavamaid-kallimaid variante.
San Juan Del Sur on mõnusalt pisike linnake, kus kohalikud ja peamiselt seljakotituristid sõbralikult segaläbi elavad. Majutuskohti on igasuguseid, alates parajast getohostelist Arena Caliente (aga ta on odav ja kutid viivad sind randa surfima) ja lõpetades üsna kalli ja luksusliku Pelican Eyes hotelliga. Üks populaarsemaid hosteleid on Casa Oro. Linn on erinevaid hosteleid, hospideriasid ja hotelle täis, räägi teiste turistidega, käi kiika paari kohta sisse ja leiadki midagi mõnusat. Mina veetsin esimese öö Casa Oros, siis sain Cato Negro raamatupoes/kohvikus ühelt expatilt soovituse mäeküljel asuva Villa Del Sol kohta ja olen ülejäänud aja seal elanud.
San Juan Del Sur asub vaikse lahe ääres, siin on kõik eluks vajalik olemas – öömaja, söögikohad, pangad, poed, turg, surfipoed, kõrini internetipunkte (ja tasuta wifit ka). Lahe laine on sobilik vaid päris algajale õppimiseks. Liiga väike ja vaikne teine. See ongi San Juani suurim miinus, et ei saa hommikul üles ärgata, lauda kaenlasse võtta ja 300 meetrit merre jalutada. “Päris” rannad asuvad kerge autosõidu kaugusel. Lähimateks Playa Remanso ja Playa Maderas, veidi kaugemale jäävad Playa Tamarindo, Hermanso, Colorado jt.
Foto: Stephanie Johnstone
Transport randa on lihtne – ise olen enamasti Casa Oro autodega sõitnud, neil on kindel graafik ja kui 3-päeva pilet osta, siis tuleb ühe edasi-tagasi reisi hinnaks 30 krooni kandis. Iga päev käivad randades ka erinevate surfipoodide autod, aga need on kallimad (100 cordobat e. 50 krooni) ja liiguvad kuidas jumal juhatab. Tihtipeale lepitakse õhtul kusagil baaris mingi aeg kokku, aga hommikul võib asi muutuda. See on normaalne ja sellest ei tasu end häirida lasta. Surfipoodidega minnes saad rohkem kohalikega hängida.
Playa Remanso on parim algajale, laine on üsna rahulik ja lauge, vesi soojem, kui mujal. Seal on pea alati ka mõni koolitaja mõne õpilasega. Ranna ääres on söögikoht, kust saab endale ka lamamistooli ja varjualuse osta. Remansost saab jala edasi Tamarindo randa kõmpida, see võtab 10-15 minutit üle mäe aega. Tamarindo on ookeanile rohkem avatud, suurema lainega rand. Sinna ei tasu muud peale vee kaasa võtta, on ette tulnud, et kohalikud pikanäpumehed käivad vaatavad, mis sul kotis väärtuslikku on.
Playa Maderas on kohalik kõige suurema koormusega rand e. seal on vees tihtipeale 20-30 inimest. Kuigi laine murdub seal mitmes kohas võib see tippajal natuke liiga palju olla ja teeb algajale asja vähe keeruliseks. Mõõna ajal vajub laine väikeseks ära ja palju on close-out’e. Murdub nii paremale kui vasakule. Rannas on 2 söögivõimalust ja kohalikud rendivad ka parajalt ära hooratud laudu.
Playa Hermansos käisin paadiga, sest autoga on sinna parajalt keeruline saada. Pikk avatud rand, kus mitu eri lainemurdu ja korraliku swell’iga lähevad lained mõnusalt suureks. Murdub nii paremale kui vasakule. Raske juurdepääs tähendab, et lainete pärast kaklema ei pea.
Paadiga pääseb kaugematesse randadesse kõige paremini, aga tuleb suurema väljaminekuga arvestada. Kui paadis 5-6 inimest, siis kulu 20 USD kandis.
Kaugemale põhjapoole pole veel jõudnud, seal asub Popoyo, mis on Nicaragua kuulsaim surfikoht. Plaan nädala pärast sinna minna, siis kirjutan pikemalt, kuidas seal elu käib.
Tõus ja mõõn mõjutavad laineid kõvasti nii et neid tasub silmas pidada. Kusjuures tõusu aeg muutub iga päev tunni võrra.
Vihmaperiood vähemalt juunis midagi hullu tähendanud pole. Sajab ülepäeviti, enamast mitte rohkem, kui tund korraga, mõnikord tavaline Eesti suvepadukas, teinekord natuke rohkem, kolmas kord tibutab niisama. Siis tuleb päike jälle välja. Päikesekreemi unustamine pole eriti variant ja vett tuleb rohkelt juua.
Detsembrist maini on vesi piisavalt külm, et peaks midagi selga panema. Ülejäänud aja piisab surfipükstest, kuigi päikese vastu on mõistlik ka tsärk või rashvest selga jätta.
Üks ilusamaid ja võimsamaid viimase aja surfifilme, mida näinud. 3 hullu Iiri majasuurustes barrelites. Imeilusti filmitud.
Umbes 15nda korra peal saab kõrini, kui vestlus algab nii:
“Hei, mis su nimi?”
“…”
“Mina olen Siim, kust sa pärit?”
“…”
“Just saabusid? Kauaks jääd?”
“…”
“Ma juba x aega, lahkun x aja pärast. Oled varem ka surfinud?”
“…”
“Blablablabla”
“…”
Eriti, kui tead, et nädala või 2 pärast on see tüüp kadunud ja asemele tuleb 2 uut, kummalise aktsendi ja veel kummalisema nimega tegelast. Õnneks mõnega klikib ja siis on huvitavam. Või tuleb Lissabonist Eva päevaks-paariks külla ja saab Eesti keelt rääkida. Asjadest, mis mõlemale südamelähedased. Või sõidutab mõni kohalik sind haiglasse (ainult väike auk kulmus) ja sealt koorub huvitavam vestlus välja. Tegelikult on enda mõtlemise probleem – kui ei mõtleks, et ma näen kedagi ainult nädal või kaks, siis ei oleks ka eestlaslikku blokki, et no mis ma ikka urgitsen ja aeg investeerin, nagunii läheb mu elust kohe minema.
Tunnelnägemine on lainel. Mitte sellepärast, et ma ilusas barrelis liugleks, kus näebki ainult pisikest ümmargust väljumisauku, vaid sellepärast, et liiga koba olen veel. Mere ja lainete lugemises olen kordades parem, kui 2 nädalat tagasi, sõuda jõuan ja laineid püüda ka. Kui peale saan, siis läheb nägemisväli ahtakeseks ära ja kerge kramp sees. Selle asemel, et kiirelt vaadata, mis laine mõlemal pool teeb ja vastavalt muhedalt lauda liigutada püüan kramplikult lainet sõita. Käed nagu ahvipärdikul rippus. Tuleb lihtsalt rohkem sõita, tean küll, et ühel hetkel käib krõps! ja kõik läheb ise paika.
Suurim väljakutse on välja mõelda sihtpunkt keskjuunist juuli lõpuni :)
Eesti lainesurfarid – kus neid leida võib? Palju neid on? Elavad Eestis ja teevad korra aastas reisi või on oma eluga kuhugi lainerikkamasse kohta ära kolinud ja mõnulevad seal?
Panin selle video “loe edasi” lingi taha, sest ta tõbras hakkas ise kohe mängima. Ja võib-olla näidatakse ette reklaami, kannatage see 30 sekundit ära.
Read more…
Eesti Purjelaualiit ja Hawaii Surf kutsuvad sind osalema surfijuttude konkursil, mille parimad saavad auhinnaks kustumatu kuulsuse, igavese feimi ja kotitäie surfikola. Saata võib kõikvõimalikke kirjutisi, ilukirjanduslikke oopuseid või publitsistikat. Auhinnad antakse välja järgmistes kategooriates:
* Reisikiri
* Luuletus
* Proosateos
* Huumori eriauhind
Üldvõitjale eriti priske auhind ja kirjastusleping EPL väljaannetega. Lisaks on žüriil õigus anda välja eripreemiaid, ergutusauhindu ja muid priize.
Lisainfo: Surfiteemaline kirjandusvõistlus: Eesti otsib surfistoorit
Tõesti ei mäleta, kas juba kunagi panin juuli surfitripi pildid kord üles või mitte. Igatahes oli galerii kadunud ja nüüd on jälle olemas: surf, juuli 2008, Peniche, Portugal
