Teller plõksib

24 trenni (-11), 27 tuundi, 38 minutit (-9 tundi), kogukilometraazh 477,5 km (-229 km).

Jooks: Augusti viimased 3 nädalat oli üsna puhtalt jooksutrenn, peale TriStari triatloni järgmiseks eesmärgiks Tallinna maratoniks valmistumine. Koormust liiga lakke pole ajanud, püüdnud pigem targalt treenida, lõike, kiirust jne. Tulemused on ok, mingit superaega jooksma ei lähe, aga eesmärk alla 4 tunni joosta on pingutusega reaalne. Augusti paaril viimasel päeval suur seljahäda, põhjuseks magamatus ja pikad stressirohked päevad, juurde üks 20+ km jooks. Kokku: 155,5 km

Ratas: Sama lugu, peale TriStari ratas vaid vahelduseks, suveunest on üles ärganud maastikuratas, sellega on kiirused ja vahemaad hoopis teised, kilometraazhi kukkumine siin üsna suur. Maastikul olen ikka hädane, ei jõua mäest üles ronida ja tunnetus pole ka päris käpas. Tartu Rattamaratoni teeb läbi, aga 2 aasta taguse aja löömine võib keeruliseks minna. Kokku: 319,3 km

Ujumine: Vaid 2 ujumist, peale TriStari pole sellele enam aega jäänud. Võib-olla talvel võtan jälle teema üles, siis ilmselt välitrenne vähem, aga liigutama peaks. Kokku: 2,7 km

Üldiselt oli kohe peale TriStari kerge motivatsiooniotsimine. Suve lõpp näha, mitu suurt võistlust tehtud ja kuigi maratonieesmärk on olemas, siis vaim on kergelt väsinud. Viimastel päevadel tugevnenud seljahäda ei tee olukorda paremaks. Fookus on ka natuke rohkem tööle keskendumas. Lõppkokkuvõttes ootan oktoobrit, et üsna intensiivne spordisuvi natuke rahulikumaks timmida vähemalt mõneks ajaks.

Käisin täna Rahvajooksul, poolmaraton sai edukalt läbitud, aga tegelikult tahtsin enda tulemuse asemel hoopis Tallinna jooksuüritustest üldisemalt. Aastaid Tallinna popim jooksuüritus Tallinna Sügisjooks otsustas tavapärase 10 ja 21 km distantsi asemel keskenduda massile mõeldud 10-le kilomeetrile ja lõpuks ometi hakata korraldama Eesti esindusmaratoni. Mis tähendas, et tegelikult jäi “turule” suur auk poolmaratoni osas, sest kõik varasemad 21 km läbijad kindlasti distantsi duubeldamisest liigsuures vaimustuses polnud. Pigem otsustasid siis 10 km kiiremini joosta.

Tänane Rahvajooks oleks võinud just see suur ja pop poolmaraton olla. Stardis oli küll üle 400 jooksja, kuid see on midagi muud, kui tuhanded, kes Sügisjooksu raames varasematel aastatel 21 km läbisid. Lisaks hommikul toimunud lastejooksud jne. Lastejooksul osales mõnes vanuserühmas vaid pjedestaali jagu noori jooksusõpru. Mul oli tõsine “mismõttes?!” hetk igatahes.
Read more…

Viimase pooleteise-kahe kuu spordiblogimiste “süüdlane” e. TriStar 111 Estonia triatlonivõistlus toimus laupäeval ära. Otepää põrgupalavuses. Õigupoolest tundus veel stardi eel, et vines taevas ja paras tuuleke kujundavad päeva veidi jahedamaks kui ennustatud. Tund-poolteist hiljem rattaseljas vändates oli ikka juba aru saada, et soojusega ei hellitata ja jooksuetapiks oli paras põrgu lahti. Umbes nii, et ujuge ja vändake 3-3,5 tundi ja siis minge sauna jooksma. Mäest üles.

Sellega võiks ka kokkuvõtte lõpetada, aga mulle ju meeldib kirjutada :) Alustada võiks sellest, et suur aitäh kõigile, kes raja ääres ergutasid ja kaasa elasid. Mõned korrad kuulsin ka oma nime, aga rattalt kiiruse pealt ja joostes juba väsinult ei jõudnud eriti aru saada, kellega tegu. Ilmselt polnud alati näost ka näha, et ergutamine erilist rõõmu valmistaks, sest enam ei jõua vastu lehvitada ja naeratada, aga tegelikult olid kõik rajaäärsed kisakoorid puhas doping. Aitäh!

Esireast on ikka tore vette tormata. Foto: Toivo

Ujumine. Eestlase tagasihoidlikkusega sättisid end paljud veepiirist paar meetrit tahapoole. Mulle sadade teiste kehadega vees maadlemine ei meeldi, võtsin esiritta, et natukenegi alguses rahu saada. Plaan töötas. Kiiremad hakkasid küll kohe mööduma, aga erilist üle ujumist või kellegi löömist ei toimunud. Kurssi pidi vähem jälgima, kui tavaliselt (ma kipun vasakule kalduma), sest mõlemal pool ujub keegi veel ja enam-vähem voolas see mass õigesti. Uudne tunne oli see, kui minu taga ujuja peopesaga jalataldu hellitas. Tuli jala ära tõmbamise instinkt alla suruda ja oma tempot hoida.

Esimene vahetus. Veest välja tulles oli täitsa kõbus olla, tasakaal ja mõistus olemas, koti leidsin kiirelt, aga hiljem tulemusi vaadates selgus, et tegin siiski parajalt aeglase vahetuse. Sokid, kingad, kiiver, prillid, geel, müslibatoonid, pump, varukumm ja heeblid taskusse ja sörgiga ratta juurde. Rattaid paistis veel palju olevat, loogiline ka, tiimid, kes stardi 11 minutit hiljem said, olid kõik tulemata.

Foto: Assar Jõepera

Ratas. Otepää rada on tuttav, aga kergemaks ta sellest ei lähe. Üsna alguses serveeritakse üks magus tõus (mida tuleb hiljem ka joosta) ja ülejäänud rada on Tallinnast tulevale “lauskmaainimesele” tore üles-alla teema. Umbes 4ndal kilomeetril mäest 55ga alla tuhisedes märkasin 40-50 meetrit eespool sõitjale ette jooksvat koera. Haarasin pidurid pihku ja hästi tegin, sest tüüp ees pidurdas end tippkiiruselt külili.

Ülejäänud rattaosa oli sündmustevaesem, pigem on sellest meelde jäänud möödujad :) Alguses läks rohkem mööda kõrgtehnoloogiliste aerokiivrite ja -ratastega tüüpe, hiljem hakkasid mööda tilkuma kollase numbriga tiimide esindajad. Esimesed 15 km õnnestus natuke suurema seltskonnaga tempot hoida, aga seal toimus mingi ääri-veeri tuulessõit, mis reeglitega keelatud. Ma hoidsin oma joont ja eest nad ära nihkusidki.

Paari tüübiga kemplesime pea poolteist ringi, et kes ette saab ja jääb. Kolm 21cc.ee klubi riietes tüüpi näiteks, ühe Bont-kostüümiga tiimiesindajaga pendeldasime niiviisi rattaetapi lõpuni. Millalgi (no ei mäleta ülekuumenenud aju, et kas oli see teisel ringil enne Sihvat või kolmandal) läks Küljetuule Jüri mööda. Lubasin ta jooksus kätte saada.

Jooki kulus meeletult, õnneks sai joogipunktist piisavalt, jagus ka pähe valamiseks. Energiageele sõin 4 tükki ära, ühe müslibaari, ühe magneesiumipulga, esimeses joogipunktis haarasin ka peotäie soolakurki.

Teine vahetus. Kirun ennast, et vahetusalas kõndisin mitte ei sörkinud. Mingid sekundid läksid sinna kaduma. Muus osas ok, jooksutoss jalga, rattaträna taskutest välja, üks geel ja uus magneesiumipulk asemele, müts pähe. Võtsin rahulikult ja tulemustest on näha, olin jälle aeglane.

Jooks. Seda osa võiks vabalt kutsuda ka “põrguteekonnaks” või muuks taoliseks. Kõndijate rohkuse ja näoilmete järgi tundub, et ma polnud ainus, kellele see parajaks katsumuseks osutus. Vaid esimese kilomeetri suutsin mingit vähegi mõistliku tempot hoida, ülejäänud 9 jäi parajaks sörkimiseks. Vähemalt suutsin jalad käimas hoida ja vaid stardist kaugema otsa viimase tõusunuki (see, mis ka puhanult päris raske) 100 meetrit kõndisin. Tulemuseks piinlik 6:04 minutit/kilomeetrile tempo. Jürit ikkagi kätte ei saanud.

Finishijoone ületamisest erilist rõõmu polnud. Tunne oli nagu läheks keha kohe-kohe põlema, selline kuumus oli sees. Joogitops, mille vabatahtlik ulatas, sisaldas vannisooja vett. Õnneks leidsin kõrvalt külmkapist natuke jahedama pudeli. Korraldajate ees müts maha – juua, süüa ja vabatahtlike oli finishis rohkelt. Kogu üritus oli superkorraldusega. Ain-Alar Johanson, kes seda võistlust juba teist aastat veab, teab triatleedina hästi, mis on oluline.

Foto: Assar Jõepera

Kogu pingutuse tulemuseks oli individuaalarvestuses 95s koht (kokku 231 lõpetajat), oma vanusegrupis 20s (40) ja üldkokkuvõttes (tiimid ka) 162 (324). Aega läks 4:35:39. Järgmisel aastal jälle, siis ujumine 2 minutit kiirem, ratas 15 minutit kiiremini ja jooks 10 minutit kiiremini. Pikemat triatloni pole küll praegu isu ette võtta.

Tulemusi näeb siit, Garmini spordikella salvestatud aegu ja radu siit: ujumine, ratas, jooks.

Keda huvitab, et mis triatloni-spetsiifilist träna ma soetasin, siis sõbralt laenasin clip-on aerobari aerodünaamilisemaks rattaasendiks, pringlike.ee-st ostsin triatlonikostüümi, et riietevahetusele aega ei kuluks ja Abakhanist meetri kummi, millest haaknõeltega numbrikummi valmistasin. Nägin rajal ka maastikurattaga võistlejaid ja kui tippaega taga ei aja, siis saab ka tavaliste ujumispükste, rattariiete, jooksupükstega hakkama e. lisainvesteeringut tegema ei pea.

35 trenni, 36 tundi 38 minutit, kogukilometraazh 706,82 km.

Jooks: Juuli alguse eesmärk oli läbitud maad suurendada, natuke õnnestus, aga mitte liiga palju. Selle asemel, et jooksuga üle tõmmata hoidsin TriStarti 12-nädala treeningprogrammi soovitustest kinni. Kontrolljooksud näitavad, et olukord on paranenud, aga mingit jooksulõvi must saanud pole. Kokku: 92 km

Ratas: Polegi suurt kommenteerida. Suure Munamäe Rattaralli sai tehtud, ülejäänud on trennisõidud, kahjuks rohkem lamedal maal, treeninglaagrisse Lõuna-Eesti “mägimaastikule” pole õnnestunud rohkem minna. Kokku: 598 km

Ujumine: Siin on mahtu kõige enam lisandunud. Tunnen end ujumises üsna kindlalt, suudan hea tempoga tükk aega ujuda. Harjutatud sai ka järvedes ja meres ja kerge laine ei sega kulgemist. Suurim häda on ikka kerge vasakule kaldumine, kui põhjas joont ette tõmmatud pole. Kokku: 17 km

Skype’i firmatriatlon sai tehtud päris hea tulemusega hoolimata sellest, et eelmisel päeval raske rattavõistlus.

TriStari triatlonini on jäänud veel 5 päeva ja 21 tundu.

TriStar 111 triatlon on vaid 13 päeva kaugusel, üks nädal tugevat trenni veel, siis lõõgastus ja logelemine. Mõtlesin, et kirjutan ühe nädala trennid välja, äkki kellelgi huvitav võrrelda. Ise loen huviga teiste harrastussportlaste trennidest ja võistlustest (tegelt Küljetuule kamp pole mingid harrastussportlased).

Esmaspäev – Puhkus peale viit trennipäeva.

Teisipäev – Plaanis oli ujumistrenn, basseini ääres avastasin, et prillid jäid koju. Proovisin ilma prillideta, aga kloor silmadele üldse ei meeldi ja silmad kinni vänderdasin ühest piirdest teise. 10 minutiga sain 300 meetrit läbi pladistatud ja ronisin välja. Nõrkus oli mu nimi ja tegin veel ühe puhkepäeva.

Kolmapäev – Varahommikune rattasõit Hawaii seltskonnaga. 1:30, 36 km. Natuke vähem, kui tavaliselt, sest kaks sisekummi lõhkes ja selgus, et rehv omadega õhtal. Õhtul tund skimboardi e. lühikesi spurte ja sellele otsa 52 minutit jooksu. 8,8 km, 5 x 2 minutilisi lõike keskmise pulsiga (150 bpm).

Neljapäev – Ujumine, 2 km. Pikemad rahulikud ja lühikesed sprindid segamini. Hakkasin sprintide ajal tihedamini hingama ja rütm läks kohe paremaks, kehal on hapniku rohkem ja keha ei hakka kangutama.

Reede – Tund jalgratast Pirita ringrajal. 28 km, linnas tõmbavad foorid keskmise kõvasti alla, kompensatsiooniks kiirendustrenn. 1-2 minutilised spurdid, siis 4 minutit kergelt. Sõitsin esimest korda trisuite’iga ja kuigi pehmendus on rattapükstega võrreldes olematu, oli täitsa ok tunne.

Laupäev – Hommikul Harku-Nõmme rajal jooks. 1:10, 12,5 km. 2 x 20 minutit lõigud, pulss 165-170 bpm. Mõnus vihmane ja jahedam ilm. Õhtul võtsin end ikka kokku, lasin K.-l Piritale sõidutada ja ujusin Merivälja-poolsest otsast surfiklubi juurde. Umbes 1,5 km ja 31 minutit, tempo rahulik.

Pühapäev – Pühapäev on pika rattatiiru päev. Seekord Kloogaranna – Paldiski – Keila – Saue – Valga mnt, ilm läks päris kütteks ära lõpuks. 121 km ja 3:57. Pikk sõit aerobari ja trisuite’iga. Millalgi 100 peal tuli seljaväsimus ja muidu väsimus peale, vastu- ja küljetuult sai omajagu. Rattalt otse jooksususs jalga ja 20 minutit sörki. 3,6 km sain selle ajaga läbi, energia oli kehas otsas ja vaim andis alla.

Umbes sellises rütmis viimased poolteist kuud möödunud.

Eksisin täna Reegel nr. 5 vastu. Ei suutnud lõpuni kinni pidada mantrast Harden The Fuck Up. Nii 115 meetrit jäi puudu. Aga kõigest otsast peale.

Mõnusalt jahedal ajal e. kell 12 päeval anti start esmakordselt toimunud Suure Munamäe Rattarallile. 85 km tõuse ja langusi Võrumaa mühklikul maastikul. Maasikaks lõpus tõus Suure Munamäe tippu. Panime end vennaga sinna mingi lolli entusiasmi ajel kirja. Paar päeva enne raja ülevaadet lugedes tuli teatav mure pähe torkima. Igatahes olime hommikul parklas kohal, sääred sheivimata, taskud täis energiageele ja peas null ideed, kuidas Jaan Kirsipuule ära teha.

Päike küttis mõnusalt, asfalt sulas ja soojendusringi raames üle vaadatud Suure Munamäe tõus ei süstinud just optimismi. Igaks juhuks võtsime kohad sisse stardigrupi sabas ja väntasime alguses aeglaselt. Siis vaatasin, et nii läheb kogu grupp liiga kiirelt eest ära, surusin pedaale natuke kõvemini ja rohkem venda ei näinud.

Nägin hoopis, et grupp läheb ikkagi eest ära, mis siis, et sõit käib peamiselt allamäge ja päris kiiresti. Minu 45 km keskmise kiirusele oli neil ilmselt siis midagi rohkemat vastu panna. Õnneks moodustus omataolistest 15-pealine kamp, mis järgmise 20 km jooksul poole suuremaks kasvas. Kui tõusud pihta hakkasid, siis oleks peaaegu grupist pudenenud, kuidagi õnnestus pulss 170+ peale saada, mis lamedal, aga ikkagi tõusul, väga raskelt kerima pani. Õnneks oli tahtejõud tol hetkel tugev.

Tegelikult oli 40 km ikkagi üsna lame, pikad lauged tõusud ja langused, grupil polnud ka enam endist kiirust (poolel maal kaotasime liidritele 14 minutiga) ja töödki jõudis põhiliselt 5-6 meest teha. Natukene mina ka, kuigi lõppu vaadates oleks olnud ehk targem lihtsalt sabas istuda ja tuules sõita.

15 kiltsa enne lõppu hakkas tee jälle tõusma ja minul läks seal raskeks. Kolm pudelit jooki olid lõppemas, päike ja kuum asfalt terve tee küpsetanud ja Tallinna lauskmaadel treeninud jalgadest polnud just erilist mägedekunni võtta. 82 km e. 5 enne lõppu jäin oma grupist maha. Püsis küll pea lõpuni nägemisulatuses, aga kätte saamiseks jõudu polnud. Boonuseks oli seal ka asfalt eriti hästi sulama hakanud, kumm haakis mõnuga bituumenit ja väikeseid kivikesi külge ja loopis karvastesse jalgadesse.

Eelviimase tõusuga küpsetati ära ja viimasel tõusul paluti Eesti kõrgeimasse tippu vändata. Nagu juttu alustasin, siis sellega ma hakkama ei saanud. 115 meetrit enne finishit hüppasin rattalt maha ja kõndisin lõpuni. Ei olnud eriti allaandja tunnet. Paar tundi hiljem hakkas küll juba kripeldama, et äkki ikka oleks jõudnud, aga Munamäe tipus mõtlesin küll, et kõik jäi rajale. Ja vist jäi ka. Koht oli vist 133, aga see polnud oluline, oluline oli end võita ja ilusti lõpuni sõita. Igatahes olen väga rahul.

Juunis sai kokku tehtud 31 trenni, ajaliselt 33 tundi 33 minutit. Kogukilometraazh väiksem, kui eelmisel kuul, ajaliselt samuti veidi. Rohkem teinud lühemaid trenne, kuu teises pooles tuli ujumine juurde, mis just eriliselt suure “läbisõiduga” ei hiilga.

Jooks: Kuu alguses segas Rattaralli kukkumisel saadud põlvevigastus. 2 nädalat hiljem õnnestus siiski normaalse tulemusega ümber Harku järve joosta. Edaspidi peab kilomeetreid tõstma hakkama, muidu ei saa septembriks maratonivormi. Kokku: 69,5 km

Ratas: Plaan rohkem maastikul käia teoks ei saanud, panin end TriStari triatlonile kirja ja seal maanteel uhamine. Üks päris pikk trenn (114 km) sai koos Sandriga tehtud, käisime Paldiskis. Tõmbasin end seal selgelt üle, pärast oli päris paha olla. Õpetas tempos piiri pidama, kipun rattaga treenima nagu võistleks. Eelmisel nädalavahetusel sai Otepää ümbruses TriStari radasid läbi sõidetud, palju rohkem tõusumeetreid, kui Tallinna ümbruses sõites harjunud. Kokku: 578 km

Ujumine: Triatlonil ilma ei saa ja kuigi paar kilomeetrit hõljuks ma mingi vana rasva pealt läbi, tundus mõistlik natuke sihipäraselt treenida. Kolmas ujumisnädal on käsil ja tundub, et läheb tõusvas joones. Kokku: 7,8 km

Korra käisin joogas (sügisest vast regulaarselt) ja korra mängisin niidul jalgpalli. Füsioterapeudi juures sai paar korda käidud ja on väga hästi mõjunud. Seljavalu üsna kadunud, samuti vasak põlv korras.

Juulis ootab mind kindlasti kaks lühikest triatloni.

Peale Tartu Rattaralli läbimist polnud ma päris kindel, mis mu järgmiseks suuremaks spordialaseks väljakutseks saab. Elion Cup’il ma ei osale, Xdream jääb sel aastal vahele, ühestki jooksusarjast pole ka regulaarselt kinni hakanud, Tartu Rattamaraton jääb kaugele sügisesse.

Inimesele (või vähemalt mulle) on eesmärke vaja – see paneb teadlikult ja regulaarselt nende saavutamise suunas tegutsema. Annab motivatsiooni, et laiskushetkedest üle saada (hakkasin jälle ujumas käima, jeberijee!). Ja kui eesmärgiks on miski, mida pole varem teinud, siis on ka suur uurimis- ja avastamisrõõm. Poolpikk triatlon nagu TriStar 111 mulle seda kõike pakub.

Foto: Michael Dawes

Triatloni olen varem paar korda teinud, aga ainult väga lühikest (350 m ujumist, 15 km ratast ja 4 km jooksu) ja väikese ning sõbraliku konkurentsiga. TriStari distantsid on 1 + 100 + 10 e. eraldi võetuna ei midagi ületamatut, aga tean väga hästi, mida mu jalad arvavad, kui peale 100 km rattaga punnimist (grupis sõita ei tohi) neile käsu jooksma asuda annan. Eks ta üks suur iseendaga võitlemine ja võistlemine tuleb.

Suur küsimärk on riietumine – lühikesed triatlonid olen ujunud, vändanud, jooksnud kõik samade õhukeste spordipükstega. Õnneks on varasematel kordadel ka ilm soe olnud. Tänast suve vaadates pole sugugi kindel, et augustis Pühajärve vesi eriliselt soe on. Praegu nuputan, kas peaks endale mingisuguse triatloni-spetsiifilise kostüümi hankima, mis ujudes sooja pakub, vändates istmepehmendust ja joostes märg ega jalgevahel liialt “pampers” pole.

Teine kukalt kratsima panev teema on rattal aerobar. Pole kunagi kasutanud, iseenesest oleks aega õppida ja harjutada, aga kas on mõtet, kui kasutan kord aastas ja nagunii mingisuguste kohtade pärast ei võistle…?

Igasugused soovitused ja näpunäited on vägagi teretulnud.

Oma Pühajärve triatloni ettevalmistusteest kirjutab ka raadiohääl Kertu Jukkum.

Tavaliselt on võistluste lemmikosa see, kui lõpus finishikaar paistma hakkab ja tean, et võin järele jäänud jõuvaru jalgadesse lükata ning midagi lõpuspurdisarnast arendada. Ümber Harku järve jooksul jõudis just sel hetkel pärale teadmine, et viimased 200 meetrit tuleb rannaliival joosta. Mis võiks üht väsima hakkavat harrastussportlast rohkem rõõmustada, kui jooks märjas kohevas liivas.

Pingutasin küll, kuid kolmest sekund varem lõpetanust mööda ei saanud. Nii jäin esimese viiesaja lõpetanud hulgast välja. Arvestades, et startisime K-ga täitsa stardikoridori lõpust, lõpetas 1120 võistlejat ja rada oli kohati ülikitsas ning porine, siis 502. koht on täitsa normaalne sooritus. Ametlik aeg 31:58.

Nagu öeldud oli eilne ja tänahommikune vihm (jooksu ajaks jäi sadu siiski järgi) raja mõnusalt poriseks teinud. Mulle see sobis, Xdreamilt saadud harjumusega õnnestus puhtama raja otsijatest hooga mööda joosta. Vaid paaris kohas jäin päris troppi kinni, sest kollektiivselt oli otsustatud asja mitte liiga hulluks krossiks ajada. Tossud peab igatahes vee alt läbi laskma.

Korraldus oli muidu tore, aga kohe peale finishit tekkinud 10-15 minutiline saba, et kätte saada goodie bag‘i, kus lisaks muule nännile pudel jooki (muid võimalusi juua saada ei paistnud), oli halvasti läbi mõeldud lahendus.

Kuu aega möödas jälle, aprilliga võrreldes on trennikordade arv kõvasti langenud, aga koguaeg tõusnud. Kokku 20 trenni, 36 tundi 45 minutit. Muudatuse põhjuseks rõhu kaldumine rattasõidule, kus tavaline tiir kaks tundi või rohkem. Mais sai tehtud kaks võistlust, Tartu Jooksumaraton (23 km) ja Tartu Rattaralli (133 km).

Jooks: Kuu esimeses pooles sai läbitud eelmainitud jooksumaraton ja peale seda jõudsin jooksma vaid kaks korda. Vorm püsib, kuigi viimasel korral oli ehk motivatsioonist veidi puudus. Juunis hakkan jooksu jälle rohkem tegema. Kokku: 72 km

Ratas: Mai teise poole põhirõhk oli maanteeratta trennidel ja kilomeetreid kogunes kenasti, aga mitte üle mõistuse. Hea meel, et sõitma õnnestus meelitada päris mitu sõpra, treeningkaaslasi on niimoodi rohkem. Lisaks üks mõnus grupitrenn Tartus, neid tahaks veel teha. Kuu lõpus Tartu Rattaralli, mis kukkumisest hoolimata üsna hästi õnnestus. Juunis peaks hakkama rohkem ka maastikurattaga väljas käima. Kokku: 782 km

Squash: Mängukordi vaid kaks, süüdistagem partneri puudumist. Võhm ja löökide suunamine läheb iga kord paremaks, aga vasaku käega ei oska ikka servi vastu võtta ja õrnu lööke, mis seina juures kiirelt maha kukuksid ka mitte.

Muu: ÜKEt ei tee, kuu lõpupoole hakkasin füseoterapeudi soovitusel natuke selga ja külgi tugevdavaid harjutusi tegema. Venitus on normaalne osa trennist, sellega on vähemalt korras.

Põhiline on nüüd kiirelt Rattarallil kukkudes vigastada saanud põlv korda saada. Alaselja valu kiusab aeg-ajalt jätkuvalt, lõpuks astusin sammu ja hakkasin füseoterapeudi juures käima, esimesed tulemused on paljulubavad. Järgmisi võistlusi raudkindlalt ei tea, vorm on selline, et igale poole võib üritust nautima minna. Jätkuvalt on plaan, et suurem väljakutse võiks olla augustis Pühajärve ääres toimuv TriStari 111 triatlon (1 + 100 + 10). Tore oleks, kui rohkem õnnestuks ka grupitrenne teha.