Lihtne. Paned jooksutossud jalga, lased sõbral ennast Liiapeeksi matkaraja algusesse viia ja palud tal 4 tundi hiljem Aegviitu vastu tulla. Siis eksid Kõrvemaa metsateedele ära. 5 tundi ja 20 minutit hiljem ongi selline hulk kaloreid põletatud. Profit!!!!11üksüksksü
Algne plaan oli elementaarne. Nagu nädala sees kirjutasin tuli mõte Liiapeeksi-Aegviidu matkarada läbida. Joostes. RMK andmeil 36 kilomeetrit. 13 km pikem, kui mu senine pikim distants, aga ongi väljakutset vaja. Läbitavus oli tundmatu suurus, lund liiga palju pole tulnud, aga mingit soolatatud-kruusatatud teed ma ka ei lootnud.
Tulemus oli endalegi üllatav. Eksisin mitmel korral, sest rajamärgistus veidi kulunud, tähelepanu mujal (peamiselt jalge ees, et lumes parim rada leida), kohati polnud rada mitu päeva keegi läbinud ja seega märkimisväärset “rada” polnudki. Sai päris mitu head lisakilomeetrit nii joostud. Kõrvemaa suusaradadel arvas Nike+ kogu selle rahmeldamise peale, et 36km ongi juba läbi.
Aegviidu ei tundunud üldse kaugel ja nii jälgisin edasi puudel olevaid punaseid täppe, mis rada tähistavad. Ühel hetkel enam ei jälginud, sest rada keeras kuhugi metsa ära, väsinud jalgadele tundus mõnusav olevat mööda kergelt sõidetud autoteed jätkata. Sealt läkski päris jamaks ära. Teed ei läinud kuidagi sinna suunas, kus mina arvasin Aegviidut olevat. Kompassi pole, kaarti pole, talvel pole ka jälginud, et kus ilmakaares päike kell 4 on.
Umbes siis avastasin, et olen mobiili ära kaotanud. Olgu jänesel rohkelt lõbu hundile nõmekõnede tegemisel. Ainarile igal juhul ei saanud teada anda, et kergelt eksinud olen ja päris kindlalt ei tea, kus Aegviidu asub.
Kõige üllatavam, et talvised Eesti metsad on täiesti inim- ja autotühjad. Üks kamp räätsamatkajaid oli Suursoos, Jussi järve ääres 3 inimest ja ongi kõik. Kui oleksin jala väänanud või muul põhjusel mitte nii liikuv, siis oleks küll hirm peale tulnud, sest jook oli otsas, seljas märjad õhukesed jooksuriided ja temperatuur liikus selgesuunaliselt suuremate miinusnumbrite poole.
Keerutasin siis kõvasti mööda teid, mis läksid sinna, kuhu mina minna ei tahtnud. Kui lõpuks raudteeni jõudsin, siis oli kergendus küll. Aegviidu asemel olin koguni Nelijärvest mööda e. itta jooksnud. Raudteed pidi joostes tuli sellisest liikumisviisist lõpuks kopp ette ja viimased poolteist kiltsa maantee äärde kõndisin. Sealt sain kiirelt kohalike auto peale, mobiili laenata ja Aegviitu Mr.Muti putkasse sooja teed jooma.
Aeg: 5 tundi, 15 minutit
Distants: Nike+ järgi 51 kilomeetrit, reaalselt ilmselt 45-46 kilomeetrit.
Keskmine pulss: 154
Kaloreid kulus: 4300
Mobiile kadus: 1
Jooki tarbisin: 2 liitrit (camelpack oli seljas)
Energiageele: 3
Müslipulki: 2 (täitsa lihtsad Kellogsi omad)
Erinevaid kaarte uurides sain viimase otsa eksimisteekonnaks midagi sellist.
Äge on see, et jooksumootor töötab täiega, kopsud hingavad, süda pumpab, jalad käivad nagu kolmbootoris, kõik klapib. Päev hiljem lihased märkimisväärselt ei valuta.
Endale meeldetuletuseks:
- Stardis näitas auto kraadiklaas -3, finishis -5.
- Seljas oli:
* Windstopperiga Nike müts
* Pikk soe alussärk
* Lühikese varrukaga spordisärk
* Fliis
* Kilejope
* Ujumispüksid
* 3/4 jooksupüksid (et põlvedel lisasoojus ja iPodile tasku oleks)
* Pikad soojad jooksupüksid
* Lumelauasokid
* Nike Bowerman jooksutossud, mis pigem suvised, aga töötasid väga hästi
* Windstopperiga kindad, mis käes olid vaid viimased 5 kilomeetrit
- Päike paistis
- Jope läheb pealt märjaks ja ei kuiva, õhtul külmenedes ja keha jahtudes hakkas jäätuma.
Uncategorized
jooksmine, kõrvemaa, seiklus, sport