Teller plõksib

Enne oma seda suurt reisi istusin kontoris, vaatasin teiste rändurite pilte ja jutte ja mõtlesin, et on ikka tore elu, nii põnevaid kohti ja inimesi näevad. Selline väike kadeduseuss. Nüüd olen taolist elu ise 10 kuud elanud ja avastanud hoopis erilisema kadedusussi. See on see kadedus, mida üks rändur tunneb teiste seiklejate vastu, sest nende juttudes on kohad, kus ise käimata, nende kodukatel on pildid, mis sinu piltidest paremad. Nad on seigelnud toredamate inimestega, õppinud rohkem kohalikku keelt ja teinud läbi seiklusi, mis endal pole isegi pähe tulnud. Kaasrändurikadedus.

Star Ferry ja Hong Kongi pilvelõhkujad.

Postituseks ajendas Oliver, kelle reisipilte ja -jutte lugema sattusin. Lisaks on Oliver üks neist noortest fotograafidest, kelle pildid ja nägemisoskus mind kadedaks teevad.

Kasutan siin sõna kadedus selle positiivses mõttes, kes mind teavad mõistavad seda vist selgitusetagi :) See tunne ajas mind pikalt mööda maailma kolama, see tunne paneb mind rohkem uurima ja pildistama ja elan hea meelega teiste seiklustele kaasa. Inspiratsiooni on ikka vaja.

Boonusviiteks NYTimes’i slaidishow “Why We Travel“, kus palju häid mõtteid järgmiseks puhkusereisiks.

Uncategorized foto, kadedus, reisimine

* Hambahari – Ei vaja vist kommentaare.
* Müts – Pea jahutab keha kõige rohkem ja no kliimaseade on saadanast. Lennukid, rongid, bussid on külmad kohad, kui mul mütsi poleks. Lisaks saab serva silmile tõmmata, et pimedam oleks. Mul tuleb kohe hea uni, kui pea soojas on.
* iPod ja in-ear kõrvaklapid – Kuulan muusikat vist pigem transpordivahendites, in-ear e. kõrvasisesed klapid summutavad müra ja aeg-ajalt isegi magan nendega, näiteks täna öösel Chiang Mai – Bangkok rongis. Sennheiser CX-300 on nii väikesed, et ei pane kõrvu valutama.
* Raamat – Raamat on raamat. Raamat hoiab öösel üleval ja paneb unustama, et istud laevas, kus pea kõik on merehaiged ja sul pole aimugi, kui kaua sõit veel kestab.
Pastakas – Sikerdan paberiservadele mõtteid, kohanimesid ja väljumisaegu, käele kohaliku keele käibefraase ja täidan lennukis järjekordset immigratsioonivormi.
* Läpakas – Side koduga, uurimis- ja planeerimiskeskus. 1,1 kg on piisavalt vähe, et seda kaasas kanda. Ma muidugi reisin suhteliselt tsiviliseeritud kohtades, kus pea kõikjal wifi. Dzhunglisse või kõrbe nädalaks kaasa ei veaks.
* Lonely Planeti elektrooniline versioon – Ma ei aja LPs näpuga püüdlikult järge, aga vahel on ta suurepärane abimees, mis räägib, mis templit hommikul nägid, kus ööbida võiks või kust bussid väljuvad. Elektrooniline versioon on keskkonnasäästlik, seda saab osta peatükkide kaupa ja selles töötab Ctrl+F e. otsing.
* Kaamera – Reisi esimesel kolmel kuul tegin pilti mobiili kehvakese kaameraga. Tagant järgi natuke ikka kahetsen. Panasonicu veekindel FT1 on mind hästi teeninud nagu fotogaleriist näha.
* Käekell – Praktilisest seisukohast mitte eriti vajalik, aga kui käel pole, on tunne, et midagi puudu. Lisaks suurepärane vestlusealustaja, kella küsitakse üllatavalt palju.
* Veesõbralikud shortsid – Arvestades, kui palju mu reisimisest on ühel või teisel moel veega seotud on see vist ilmselge. Hetke weapon of choice on Hurley kallid, aga superhead Phantom 60 seeria püksid.

Loomulikult on mul seljakotis mõned riided jne, aga nende kaotus poleks eriti valus. Kõijalt saab osta odavaid tobedaid särke, millel kohaliku õllebrändi logo või paar palmi ja kohanimi.

Uncategorized asjad, reisimine

Seekord konkreetset reisilugu pole, rohkem iseendale märk maha. Viimased 10 päeva olen Tais veetnud – Bangkokis (fotod) ja siis Koh Tao saarel (fotod), kus Tiiu ja Katsi jälle üles leidsin (kohtusin nendega esmakordselt juhuslikult Vietnamis Mui Ne’s). Selle külastuse plusspoolel oli selgelt üks Viru Valge, mida Kats kohusetundlikult juba kuid kaasas on vedanud ja miinuspoolele liiga palju meestenimesid, mis ma pidin kiirelt ära õppima.

Tore oli tuttavate nägudega koos olla ja eesti keel on ikka väga ilus keel. Tai keel on see-eest liiga keeruline. Ma pole vist ühelgi maal nii pikalt olnud ja nii vähe fraase osanud.

Bangkokist väsisin kuidagi kiiresti, ilmselt Hong Kong ja Macau olid natukeseks suurlinnade limiidi täitnud. Nii oli mere äärde saarele saamine päris suur kergendus, aga kiirelt hakkas kripeldama, et miks seal surfida ei saa. Sest tegu on hoopis sukeldumiskeskusega. Ja paari nädala pärast teen seal PADI Open Wateri ja ilmselt ka Advanced Open Wateri ära. Tagumine aeg selleks.

Täna püüan rongipileti saada, et põhja sõita, Chiang Mai sihtmärgiks. Natuke jahedam kliima, mägisem maastik ja äkki mõni hea mägijalgrattarada seal.

Üldiselt on aga tunne, et olen oma rännuhimu täis saanud ja tulen varsti koju tagasi. Igatsen oma kodu, oma voodi, oma padja, oma köögi, külmkapi, jooksutossude ja jalgratta järele.

Suvaasju, mis praegu meelde turgatavad:

- Bangkoki odavhotelli Aasia hommikusöögiks on riisi-frikadellisupp.
- Koh Taol oli hommikusööki lauda kandvatel tüdrukutel alati näol õietolmumaalingud, ilmselt osa mingist religioossest rituaalist.
- Vahemaad on pikad ja aeglased. Eile sõitsin esmalt 2 tundi laevaga ja siis 6-7 tundi bussiga, et Bangkoki jõuda. Täna ootab ees 14 tundi rongisõitu.
- Kõigis neljas Tai öömajas, kus elanud olen, on liiga suured ja kõvad padjad.
- Nännimüüjate arvates on maailmas ainult 5-6 päikeseprille tootvat firmat. Või peaks siin süüdistama koopiameistreid, kes ei viitsi rohkem erinevaid mudeleid piraatida.

Uncategorized maailmareis, reisimine, tai

Keskmine eestlane Macaust ilmselt eriti midagi ei tea. Enda märksõnad olid veel üleeile “kasiinod”, “pisike” ja “Portugali asumaa”. Võib-olla ka see, et tegu on nüüdseks Hiina rüppe naasnud erihaldusterritooriumiga. Administratiivselt, rahaliselt jne on tegu iseseisva “riigiga” e. sisenemisel lüüakse passi Macau tempel, käibel on oma raha patacas etc.

Õhtul enne päevatrippi lugesin veidi Wikitravelist lisa ja hommikul astusin Hong Kongi China harbour‘is kiirlaeva peale, mis tunniga Macau sadamasse kulgeb. Plaan oli õhtul poole 6 ajal tagasi sõita, siis veel odavam pilet ja 6-7 tundi pidanuks põhiasjade üle vaatamiseks piisav olema. Macau vanas osas on rida hooneid ja kohti (peamiselt väikeseid linnaväljakuid) UNESCO Maailmapärandi nimekirja kantud ja kohe laevalt maha astudes jagati näppu brošüür, kus kõik vajalik kirjas. Oma giiditeenuseid pakkuvatele viisakalt pealetükkivatele härradele ütlesin “thankyouno” ja sõitsin bussiga linna.

Macau vanalinn St.Pauli kirikutrepilt.

Kui Macau kaart olemas, siis saab väikese peamurdmisega bussipeatuses õige bussiliini välja valimisega lihtsasti hakkama. Sest kõik hieroglüüfid on ilusti portugali keelde dubleeritud. See on minusugusele hiina keele võhikule tõeline õnnistus, Portugalis pikalt viibides jäid ka olulisemad sõnad meelde, et kogu linnas ringi navigeerimine, postkontori leidmine, toidu tellimine jne osutus oodatust lihtsamaks.

Macau ongi ülivahva segu Portugalist ja Hiinast. Kõnnid ringi, tillukeste kahhelkividega kaetud majad avanevad lõuna-euroopalikuks piazzaks, mille nimi potisiniselt kaunil tänavasildil. Veidral kombel on portugali keel senini ametlikult teine riigikeel ja ka uutes linnaosades on kõik tänava-, äri- jne nimed ka portugali keeles. Rääkimata siis bussiinfost, vaatamisväärsusi tutvustavatest siltidest ja tekstidest. Portugali näojoontega tegelasi tänavapildis küll eriti silma ei hakka. Ikka segu kohalikest ning Hiina ja Hong Kongi turistidest.

Macao Tower

Portugali-Hiina segu on ka restoranides tuntav. Hiina restoranis leiab portugalipäraseid roogasid, rääkimata sellest, et üks suuremaid turismiatraktsioone on portugaallaste maius pastel de nata. Proovisin lõunaks Portugali stiilis kala, milleks osutus kergelt paneeritud valge kala tagasihoidliku maitsega punases kastmes. Saatjaks grillitud tomat, paprika ja sibul.

Enamik turiste on koondunud Senado väljaku, katedraali, mägikindluse ja St.Pauli varemete vahelisele alale. Senado väljakust lõunasse jäävas kõige vanemas linnaosas oli vähemalt ennelõunal küll väga vähe turiste. Tõsi, vahel on gringol raske aru saada, kes pilusilmadest on kohalik ja kes turist. See kõige vanem linnaosa oli vähemalt mulle kõige põnevam – kitsad ja käänulised tänavad, alumistel korrustel väikesed ärid, koolist koju jalutavad vahvates vormides lapsed, kes nurgaärist endale pulga otsa kalapalle ostnud…

Ägedaid linnavaateid saab päris mitmest kohast. Mina alustasin saare pea lõunatipus asuva Leedi Penha kiriku mäe otsast, järgnes St.Pauli kiriku kõrval oleva mäe otsas asuv kindlus ja lõpetuseks sõitsin gondliga Guia mäe otsas asuva endise tuletorni juurde. Kõikjal avanevad supervaated linna vanadele ja madalamatele osadele, millel kontrastiks pilvelõhkujad ja hiigelsuured kasiinod. Kõike seda ümbritseb meri. Ja veidi eemal paistab Hiina rannik.

Apteegi aken kusagil vanalinnas. Või võlurohupood, tont seda teab.

Käimata jäi Macau Toweri tipus, kust hea ilmaga näeb ilmselt kümnete kilomeetrite kaugusele. Lisaks saab seal katusel käia, benjit hüpata jne.

Kasiinodega läks seekord kehvasti – lihtsalt tuli väsimus peale ja laeva väljumiseni jäi liiga vähe aega, et kusagil sisse elada. Jalutasin seega sadama lähimast kasiinost läbi, nuusutasin raha ja kaotuse lõhna ja oligi kõik. Tegelikult oli soov külastada The Venetian-nimelist maailma suurimat kasiinot, kuhu on ehitatud mini-Veneetsia. Kanalitega ja puha. Sadamast viivad muuseas tasuta bussid kõikidesse suurematesse hotellidesse ja kasiinodesse.

Praktilistest asjadest – kõikjal on käibel Hong Kongi raha, bussisõit maksab enamasti 3.20 (otsi täpne raha, tagasi ei anta) ja postkaarte tuleb tikutulega turistialast otsida. Marke saab Senado väljaku nurgal asuvast postkontorist.

Ülejäänud klõpsud Macau pildigaleriis.

Sõbranna Halina käis ka hiljuti Macaus: Aasia kasiinopealinnas Macaus

Uncategorized maailmareis, macau, reisimine

Jaanuar ja veebruar on turistina halvim aeg mil Hong Kongi külastama tulla. Sest just siis on taevas hall, kohati tibutab vihma ja temperatuur kõlgub 13-16 kraadi kandis. Boonuspoolel on jõulu- ja aastavahetusjärgsed soodusmüügid ja veidi odavamad hotelli hinnad. Nii et kui eesmärk shoppamine, siis tasub lennukisse astuda küll, sest sellist poodlemisparadiisi nagu Hong Kong, pole mina mujal veel näinud. Mina olen siin natuke mõttetu, sest midagi osta ei plaani.

Õnneks on HK-s muudki teha. Linn oma miljoni pilvelõhkujaga on minusugusele urbaanmaastiku austajale ise niivõrd põnev, et võingi pea kuklas ringi jääma käia. Lisaks kontrast mägede ja saarte vahelise väinaga. Väike pindala ja suur rahvaarv tähendab seda, et ka Hong Kongi linnast eemale sõites ei pääse lasnamäelikust tornarhitektuurist. Külastasin täna Stanley-nimelist “küla”, mis siin lõunakaldal, kus kummaline kontrast veidi vanemate ja madalamate ja kohe kõrval kõrguvate meie mõistes väga korralike pilvelõhkujatega.

Pildil vasakul olev Bank of China on üks lahedamaid Hong Kongi pilvelõhkujaid.

Hong Kongi hiilguse vaatlemiseks on kaks põhikohta. Kõige kuulsaim neist on Victoria peak, kuhu juba üle 100 aasta töös oleva trammiga sõita saab. Eelmise aasta novembris nautisin ülevalt suurepärast vaadet, kus kogu linn, kui peopeal, kahjuks on fotod sellest koduses arvutis ja siin pole võimalik neid näidata (siiski, üks moblaga tehtud võte on olemas). Praeguse sombuse ilmaga ei raatsi raha kulutada, et tippu saada.

Teine põhivaade avaneb Kowlooni e. põhjapoolse saare lõunatipust, kus ka kuulsuste avenüü õhtul kella 8 ajal, kui südalinna pilvelõhkujatel valgusshow toimub. Selle jälgimine täiesti tasuta ja tuledes Hong Kong on võimas vaatepilt.

Väikese eelarvega turistile soovitaks hoopis Bank of China pilelõhkuja üles otsida, valvelauast külastajakaart küsida ja liftiga 43ndale korrusele sõita, kus ühte külge avanev vaade. Täiesti tasuta. Majas on kokku 70 korruse kanti, aga juba seal oli tuules kõikumine tuntav. Kella 5 ajal segas kontori tulede peegeldus veidi vaadet, aga teistmoodi uudistamiskoht kindlasti.

Stanley’s asuv meremuuseum oli üsna pisike (e. siis väsimist kartmata külastatav), aga väga lahe. Hiina merendusajalugu on väga põnev, aga mulle suht tundmatu. Sekka Korea ja Jaapani laevu, sidemetest araabia meresõitjatega ja hilisemas ajaloos portugaallaste, hollandlaste ja inglaste pildile ilmumine. Aasia laevadki on Euroopa omadest märgatavalt erinevad ja väga põnevad. Kogu maadeavastuse periood on mulle suurt huvi pakkuv ja vahel teeb kurvaks, et ma alles praegu, kus atlasel valgeid laike pole, sündisin.

Atlastest ja maakaartidest veel rääkides, siis oleme ehk harjunud Euroopa-keskseid kaarte nägema, kus pool maakera avastamata, maad ja kontinendid naljaka ja vale kujuga. HK meremuuseumis oli paar sarnast Hiina-keskset kaarti. Kahju, et nad reprosid ei müünud oma poes, mulle kõiksugu kaardid hullult meeldivad.

Olen paar päeva veel siin (ootan saatkonnast Tai viisat) ja plaanis külastada Ocean World’i ja paari turgu, sest neid on siin palju ja mõned väga spetsiifilised. Ostuplaane pole, rohkem niisama atmosfääri ahmima. Kuulsat HK ratsavõistlust vaatama minna ei õnnestu, see toimub kolmapäeviti ja pühapäeviti.

Hoiatuseks, et Hong Kongi sularahaautomaatide klaviatuuril on numbrid hoopis teist pidi kui Eestis. Nii et kel liigutus käe sees, vaadake numbreid ka. Mind see eelmisel aastal ei päästnud, jäin siin pangakaardist ilma. Ka sel korral on mingi error, mõtlesin küll PIN-i hoolikalt läbi, aga ikka arvati, et vale. Ei taha rohkem katsetada, saan need paar päeva ilma sularaha juurde võtmata hakkama.

Kui huvi, siis külasta ka mu Hong Kongi fotogaleriid.

Sõbranna Halina käis ka hiljuti Hong Kongis: Hong Kong on LAHE!

Uncategorized hong kong, maailmareis, reisimine

Saigonist e. Ho Chi Minh Cityst on linnulennult Eestisse 8600 kilomeetrit. Pioneeridelt tuttava egiidi “Milleks minna otse, kui saab ringiga” all läbisin koju jõudmiseks igaks juhuks 14700 kilomeetrit.

Esmaspäev, 21.detsember

15:20 Istun Ho Chi Minh City seljakotirändurite ala südames taksosse, et alustada koduteed. K. Pere, jõulud, lumi ja verivorst ootavad. 22.detsembri hilisöösel peaksin Tallinnas maanduma.

17:50 Veereb Air Asia lennuk hoovõturajale. Bangkok ootab.

19:10 Maandume 15 minutit enne plaanitud aega Bangkokis. Reisiplaanide järgi on mul tund ja 50 minutit, et järgmisele lennukile jõuda.

20:30 Lennujaama tabloole heidetud pilk keerab kõik kojujõudmise plaanid pea peale. Lend hilineb 4 tundi. Kirun end reisitõkke kindlustus ostmata jätmise pärast. Sulaselge lihtsameelsus. Maadlen poolteist tundi SAS-i ja Estonian Airi kodulehtedega ja ostan uued piletid Londonist Tallinna.

Teisipäev, 22.detsember

01:15 Sri Lanka õhujõudude veidi väsinud interjööri ja meelelahutussüsteemiga Boeing tõuseb õhku (väljalend viibib) ja keerab nina Colombo poole.

03:20 Colombo. Saame lennujaamast vautšerid, istume bussi ja sõidame läbi inimtühjade teede hotelli, millel uhke nimi Paradise Beach. Saan 2,5 tundi magada. Hommikul selgub, et hotell ongi ookeani ääres.

11:15 100% täituvusega valge lind tõmbab rattad kõhtu peitu ja suundub Londoni poole. Loen eakohast raamatut Twilight.

12:00 Malediivid. Väsinu ja hajameelsena ei pannud tähele, et uus Colombo-Londoni lend on tegelikult külabuss ja teeb Malediividel vahepeatumise. Lennukiaknast paistma hakanud ilusad rohelised atollid tulid seega tõsise üllatusena. Malediivid on muutunud sajusaarteks, ladistab korralikult. Olen 24 tundi teel olnud.

11:15 Gaas põhja (väljalend viibib) ja lõpuks Londoni poole. 11 tundi õhus ja millalgi peale 19 peaks maanduma.

20:45 Uksed avanevad. Püüan aktsepteerida fakti, et olen ka Bangkokis ostetud uuest lennust maha jäänud. Enne maandumist tegi lennuk Londoni südame kohal tiiru ja ilmselt külma ilma tõttu oli nähtavus megahea. See metropol on täies tuledehiilguses omaette vaatamisväärsus.

22:49 Peale järjekordset vägikaikavedu lennufirmade kodulehtedega sain hommikuks London – Helsingi – Tallinn piletid. Öö tuleb Heathrows. Tahaks sauna, massaazhi ja puhaste linade vahel magada. Saan kütmata ja kõleda lennujaama.

Kolmapäev, 23.detsember

7:50 Lõpuks ometi (20 minutilise hilinemisega) hakkan liikuma õiges suunas. Öö polnud just meeldivate küllast, loodetavasti ei jää haigeks. Üleni lumega kaetud Inglismaa on küll kummaline vaatepilt.

13:05 Helsingi. Ainult väike hüpe veel. Finnairi äriklassi (muid pileteid enam polnud) hommikusöök on rikkalik. Ei jõudnud kõike ära süüa. Šampuse jätsin ka hommikul kell pool 9 puutumata.

13:44 Nonii, kui ikka pekk läheb, siis lõpuni välja. Oleks ju imelik, kui selle 80 km üle lahe hüppe õigeaegselt tehtud saaks. Lend pidi 4 minutit tagasi lahkuma. Ennustatakse 20 minutit hilinemist, aga väravas on täielik vaikus. Olen 51 tundi teel olnud.

15:10 Tallinn. Olin koduteel 53 tundi.

Uncategorized lennujaamad, maailmareis, reisimine, transport

Olen praeguseks poolteist kuud Balil elanud ja kohanud täpselt nelja eestlast. Merle oli siin saarel juba enne mind, elas ja elab saare kunsti, kultuuri meditatsiooni ja new age everything keskuses Ubudis. Kadri ja Tram käisid lihtsalt paariks nädalaks külas. Merle tundis enne veel üht eestlast, kes siin vabatahtlikutööd tegi ja tal on vist samuti paar töökaaslast lühikeseks ajaks külas käinud.

Täna kohtasin lõpuks esimest eestlast juhuslikult, netikohvikus. Tal oli Skype’i kõne pooleli ja lahkusin ilma, et oleks tere öelnud. Paratamatult kuulsin kõnet pealt ja tegu oli Austraalias töötava tüdrukuga, kes nüüd kuu-kaks Aasias tööst puhkamas. Sama skeemiga käis Balil sõbranna Halina ja usun, et teisedki eestlased, kes tööviisaga Austraalias leiba teenimas, on siin puhkusel käimas. Perthist maksab Air Asiaga lend vist vaid 300 Austraalia dollarit, tobe oleks võimalust kasutamata jätta.

Pakun, et paketihotellides on mõned eestlased veel peidus, aga ju nad siis Kuta backpackerite alale ja randa ei satu, sest eesti keelt kusagil ei kuule. Ka Trip.ee Indoneesia foorumis on Bali kohta üsna harva juttu. Eks ta asub kaugel, mingeid soodsaid lende eriti pole (Finnairiga Bangkoki ja sealt Air Asiaga edasi on kõige kiirem, aga mitte eriti odav) ja läbi Euroopa lennates tuleb paar ümberistumist kindlasti e. kahe-nädalasest puhkusest kulub 3-4 päeva lihtsalt reisimisele.

Nicaraguas oli eestlasi veel vähem, seal kuulsin teistelt seljakotiränduritelt legendi, et nad olla ühte Eesti kutti veel kohanud. Ise ei õnnestunud kellegagi 2 kuu vältel teid ristata. Vähe reisime? Ja kui reisime, siis mingitesse standardkohtadesse?

Uncategorized bali, eestlased, maailm, reisimine

Kui hommikul ärgata 5:30 ja 20 minutit hiljem surfilauaga ookeanisse sõuda, siis peab ju hea päev tulema. Mis siis, et ööund on seganud kukkede kiremine ja lähedalasuvast mošeest kostev palvelaulujoru. Ookeanis uduste mägede kohale tõusev päike on ju ometigi selline energiapomm, mis tervele päevale hea suuna annab.

2 tundi hiljem oli mu backside e. “vales” suunas sõitmine tunduvalt parem. Kui tahan vähegi suurtel lainetel Uluwatus ja mujal siin sõita saada, siis on vasakule sõidu lihvimine paratamatu, mis siis, et loomulik eelis on mul lainetel paremale sõites. Lumelauduritele sama teema, e. siis selg ees või kõht ees minek. Kuna laine kukkus keskpäevaks täitsa ära ja Kutas olid sõbrad Alex ja Kaisa, siis hüppasin oma superbaigi (loe: suvaline 125cc mootoriga roller) selga, panin kõrva maailmamõnusa muusika ja kulgesin mööda mereäärset maanteed tagasi lõunasse.

Motomehed ilmselt teavad, millest räägin, kui ütlen, et mõnusate kallutuskurvidega üles-alla hea kattega teel sõitmine on paras zen-kogemus. Ühel pool vahutav ookean, teisel pool riisipõllud ja palmisalud. Aju lülitab kõik muud mõtted välja ja keskendub ainult teel liikuvate objektide kiiruse ja trajektoori arvutamisele. Bali liiklus aitab kõigele kaasa, reegleid on vähe, kõik on voolav nagu jõgi, sina pead sinna lihtsalt õigesti sisse sobituma.

2 tundi hiljem olin tagasi Kutas ja sain basseinis ligunesed välja teenitud banaanisheigi kätte. Siin saarel on lisaks Bintang õllele ka mingi siider olemas, aga seda on menüüs vaid valitud kohtades. Kahjuks. Nii limpsingi mullijookide asemel rohkelt mahlu ja sheike.

Päikeseloojangust Uluwatul pole suurt midagi rääkida, laine oli väike ning päike ei loojunud ilusti.

Paar päeva varem oli Uluwatu päikeseloojang täitsa muljetavaldav.

See-eest leidsin endale Kutas uue hotelli – Bali Duta Wisata, mis maksab 70 krooni öö ja on vist kõige getom koht, kus siin seni ööbinud olen. Hotell ise on U-kujuline e. keskel on hästi kitsas sisehoov, istud oma rõdul ja ajad teisel pool olijatega juttu. Hea vaib kuidagi. Eks öösel ole näha, kui halb valik on, sest üks pisikesi Kutat läbi lõikavaid lärmakaid tänavaid läheb kohe akna alt mööda.

Ööbinud olen tänaseks juba 6-7 eri kohas, lihtsalt kunagi ei tea, kus öö mind tabab ja huvi on ka erinevaid hotelle proovida. Kõige kallim seni 350 krooni maksnud, mis oli juba päris viisakas. Mõned 1000+ krooni maksvad väikemajadest koosnevad kompleksid on ka silma jäänud, võib-olla proovin need millalgi hiljem ära, lihtsalt, et aimu saada, mis seal erilisemat on.

Selle loo tõid teieni 2 kaipirinjat :)

Uncategorized bali, indoneesia, reisimine

Olen juba pea 2 nädalat Indoneesias Bali saarel pesitsenud, peamiselt näinud Kutat (rand, peod ja poodlemine, hell hole of Bali, nagu üks tüdruk internetikohvikus oma sõbrale kirjutas), Ubudit (kunst, kultuur, jooga ja meditatsioon) ning natuke lõunas asuvat Bukiti poolsaart, kus trobikond maailma tippu kuuluvaid surfirandu. Peale väikest juurdlemist jõudsin tulemusele, et kõige parem on Bali elu kirjeldada läbi tööjaotuse. Neti aegluse tõttu jäävad siia pildid eraldi kleepimata, aga Bali galerii on Flickris.

Tööpäev riisipõllul on läbi.

Massaaži pakutakse igal pool ja massöör võib-olla ükskõik kes. Ainus tingimus, et pakkuja on naissoost. Kutas on nad enamasti noored (või vähemalt mulle tunduvad, et noored) tüdrukud, kes sind meelalt-sõbralikult oma “salongi” kutsuvad. Salong on tavaliselt lihtsalt tuba, mis kardinatega jagatud ja kus minuga samal ajal sattusid näiteks kaks lõbusat soomlast olema.

Massaaž ise on ok e. keskmise tasemega. Ei midagi halba, ei midagi erilist. Keegi mudib 50 krooni eest tund aega kogu keha läbi. Peale surfipäeva väga mõnus, aga olen Eestis õppinud inimestelt palju paremat saanud. Küll tunduvalt soolasema hinna eest. Ilmselt on ka siit võimalik erinevaid tegijaid leida, soovitan lihtsalt eri kohtades käia.

Massaažitüdrukute üheks suureks lootuseks on vist leida abikaasatu-tüdruksõbratu valge mees, kes neile boyfriendiks hakkaks, välja sööma viiks ja vastu kingitusi teeks. Kuigi Amyst (kes mind mudis) ma eile päris aru ei saanud, et kas ta elab koos sõbranna või oma poissõbraga. Et mitte naistele liiga teha, siis siin on kohalike meeste kamp, keda Kuta kauboideks kutsutakse, sisuliselt sama peal väljas – leida endale rahakotiga valge naine, kes sponsorirolli täidaks. Või lihtsalt meelt lahutaks, oleks vist vale liiga suuri üldistusi teha.

Ubudis on meeste põhimeelelahutuseks ja ego kinnitus-eksponeerimistegevuseks kuked ja kukevõistlus. Juured olla religioonis, aga kõrvalt vaadates tundub, et selline tavaline autotuunijate teema. Iga päev võib pärastlõunal kusagil varjualuses näha kampa mehi kükitamas, kes oma kukki “joonele panevad”. Aeg-ajalt olla ka päris võitlused, sellele üritusele pole veel sattunud.

Naised vedasid Ubudis samal ajal ehitusele pea kohal telliseid ja kuivatasid tänavatel riisi. Sõna otseses mõttes võetakse üks sõidurada ära, sest päike ju paistab ja asfalt on kõige soojem koht, laotatakse sinna suur palakas ja kallatakse riis peale. Füüsilise töö peal (tänavaparandus, ehitus) näeb üldse palju naisi, üks parandas motikat poekeses, kust kiivri ostsin.

Warungides ehk lihtsates odavates söögikohtades (ka Kutas võib süüa 10 krooni eest) toimetavad 90% juhul naised. Tihti on warungi nimeks ka omanik-kokk-naise nimi. Warung Ibu Made on tõlkes lihtsalt Proua Made söögikoht. Baarileti taga leiab enamasti mehed, toitu kannavad lauda pigem naised.

Usk-religioon on siin kõigest läbi põimunud ja paar korda päevas pannakse headele ja kurjadele vaimudele ohverdusi, see on eelkõige naiste töö. Ohverduseks on väike pambustaldrik, millel lilli, riisi ja mis iganes panijale oluline, näiteks paar münti raha või väike nätsupakk.

Mujal on soo- ja töörollid vist harjumuspärasemad, surfipoes parandavad laudu mehed, Bali traditsioonilist pitsriideid müüvas poes olid naised töölaudade kohal ametis. Rätsepakodades ruulivad see-eest mehed. Siin on riie ja õmblemisteenus piisavalt odav, Kutas on päris palju “made to order” rätsepatöökodasid.

Huvitav ääremärkus nimede koha pealt – traditsiooniliselt pannakse esmasündinud lapsele (soost hoolimata) nimeks Wayan, teisele Made, kolmandale Nyoman, neljandale Ketut ja kui peres veel lapsi on, siis võetakse samad nimed otsast peale. Kõrgemas kastis võib nimi erineda ja lisaks on kõigil ka teine nimi, mille puhul perekond juba fantaasiat kasutada saab. Nii tegi mulle eile massaaži Ketut Amy, hotellis koristab tuba aga lihtsalt Wayan. Lonely Planeti jutu järgi vahetatakse elu jooksul aeg-ajalt oma teist nime välja ka, et paremini peegeldada isikuomadusi, saavutusi vms. Näiteks kui hotellitöötaja Wayan avastab endas tantsulõvi ja sellega kuulsust kogub, siis võib ta endale nimeks Wayan Kecuk võtta. Kecuk on kohalik traditsiooniline tantsustiil. Põnev värk see nimede värk.

Nii… millest veel Bali kohta kirjutada?

Uncategorized bali, indoneesia, maailmareis, reisimine

Aega läks, aga nüüd on mul päris oma esimene surfilaud. Pilbas pole enne kellegi teise oma, tal pole ühtegi armi ega murekortsu. Pilbas on ideaalne. Varem olen kasutatud laudadega läbi ajanud. Mitte et neil midagi viga poleks, aga uuel on teistmoodi lõhn ja tunne käe all. Surfilauad on tehtud materjalist, mis surveavaldusele järgi annab, tekivad “mölgid”, muljutud kohad jne. Kõik need on käe all ka tunda. Lisaks pleegivad esialgu lumivalged lauad päikese käes kollaseks, neid kattev fiiberklaas mõraneb ja täitematerjali ja fiiberklaasi vahele tekivad sinna-tänna väikesed veeplekid. Uus on kõikidest neist vigadest vaba.

Lisaks on esimene vahatamine omaette rituaal. Võtad uue lauavahaklotsi (Sex wax, tropical) ja tõmbad pikad siilud üht ja teistpidi. Siis teed karatefilmist tuttavad “wax on” liigutused. Imetled kätetööd, teed mõnes kohas veel paar silumisliigust. Valmis.

Nüüd peaks tulema jutt, kuidas lauale uimed alla keerad, aga selle tegi krapsakas Indi-nimeline tütarlaps juba poes ära. See polegi nii seksikas ega müstiline, rohkem kruvide keeramine.

Edasi jääb üle lauda kõikvõimalike nurkade alt imetleda, ta kaenla alla võtta, tunda, kuidas ta sinna istub. Käel hüpitada ja raskust (või pigem kergust) kaaluda. Natuke muretseda, et kas sai ikka oma pikkusele-raskusele ja kohalikele laineoludele vastav hea laud. Pea nuputab samal ajal, mis uuele sõbrale nimeks panna. Pähe tikub Pilbas. Nii jääbki.

Lõpuks paned Pilpa toanurka maha ja lähed rõdule seda oopust kirjutama, sest tuul on onshore, laine on suur, aga täitsa nässus omadega. Loodetavasti muudab tuul homme suunda. Või siis lähen Bali teisele küljele uurima, kuidas seal olukord.

Pilpa strateegiline info: Elevation, 6′5 x 19 2/2 x 2 1/2. FCS DHD-2 uimed. Koos uimede ja rihmaga 3,7 miljonit ruupiat e. umbkaudu 3900 krooni. Odav.

Uncategorized bali, indoneesia, reisimine, surf, surfilaud