Normandia - kiire ringreis siidri ja kalvadose maal
3 päevaga sai Normandiale hästi kiire ja pealiskaudne tiir ümber tehtud. Natuke vähem kui 1500 kilomeetrit autosõitu, hea miljon tonni vihma ja teist sama palju päikest, palju head sööki ja veel rohkem head siidrit. Kalvadosi maitsmiseni tegelikult ei jõudnud, uurisime hoopis kohaliku napsu Pommeau.
Mõned märkmed kohtadest, kus käisime, Normandiakäigu planeerijatele ehk abiks.
Etretat - See on see nõme linn, kus randa jõudes sealt 2 surfarit leidsin. Ja mitte ühtegi asutust, mis mulle kalipso ja surfilaua laenutaks. Tegelikult on seal vaatamist rohkem. Alustades kuulsatest Falaise d’Amont ja Falaise d’Aval kaljudest, mille vahele linnake surutud. Millalgi 19ndal sajandil avastasin Etretat’ kirjanikud ja kunstnikud ja sealt alates on ala pariislaste seas soosingus. Õnneks on kesklinna suudetud ainult üks kole kaasaegne maja ehitada, ülejäänud tundub ilusti ansamblis ja mitte lämmatavalt turistlik. Õhtusöögisoovituseks Le Bicorne restoran, poleks sellist kohta nii väikesest linnast küll oodanud.
Bayeux on see linn, mille nimi kahtlaselt tuttav tundus. Kuni meenus, et sama nimi on siidripudelitel, mida tihtipeale Eestis poest ostan. Bayeux on linn, mis liitlasvägede poolt peale Normandias maabumist esimesena vabastati. Imekombel jäi linn sõjast peaaegu puutumata. 1077.a. õnnistatud katedraal on üks muljetavaldavamaid, mida näinud olen. Tohutusuur ja põnevate vitraazhidega. Teine kohustuslik (kõige paremas mõttes muuseas) asi, mida seal näha on Bayeaux’ seinavaip, mis samuti pea tuhat aastat vana. Vaibal kujutatud William Vallutaja Inglismaa sõjakäik ja selle eellugu ning vaiba enda saamise ja säilimise lugu on pea sama põnevad. Õhtusöögisoovituseks restoran La Pommier, kus esmakordselt austreid maitsesin. Approved.
Le Mont-Saint-Michel - Siin on juba 8ndast sajandist alates mingisugune jumalakoda asunud. Praegune kaljumürakat kattev kiriku-kloostrimürakas on ikka väga muljetavaldav. Isegi hommikune hall ilm ja vihm ei vähendanud muljet, mis tekkis, kui asi kaugelt üle lageda maastiku paistma hakkas. Asukoht mere piiril (tõusuga üleni veest ümbritsetud) tugevdab muljet veelgi.
Kirikukompleksi ümbritsev linnake (mida on põhimõtteliselt üks tänav) on paras turistilõks. Aga kirikusse minge kindlasti sisse ja võtke giid või audiogiid, see kompleks on ikka ülimalt muljetavaldav. Ausõna.
Arromanches‘ tahtsin eelkõige sõja pärast vaatama minna. Seal nimelt on kõige paremini säilinud D-Day ajast pärit sadamarajatis. Liitlasväed nimelt lohistasid Inglismaalt kohale tohutul hulgal ujuvbetooni, mis siis Prantsuse rannikul sobivatesse kohtadesse uputati, et mere eest kaitstud sadam luua. Arromanches’is on tohutut poolkaart moodustavad betoonjurakad ilusti näha, annab üsna head aimu kogu Normandia maabumise mastaabist. Üle tunni seal suurt midagi teha pole, väike jalutuskäik linna ümbritsevatele küngastele, muuseumis ei käinud.
Pikast nädalalõpust Normandia külastamiseks loomulikult ei piisa, seal võiks vabalt nädalaid ringi uurida, ajalugu uurida (ise valid, kas midagi kaugemast minevikust või II maailmasõjast, mis on igale poole sisse imbunud), chateau’sid külastada, siidrit, kalvadosi, juustu ja mereande degusteerida jne. Minna soovitan kindlasti. Pilte näitan siis, kui koju tagasi jõuan.