Rindekiri poolunisest surfikülast
Kui hommikul kell 10 mere äärde sõita ja õhtul kella 5ks tagasi “baasi” jõuda, siis selgub, et elu pisiasjade orgunn on üllatavalt väljakutsuv.
Näiteks nuputan, kuidas kogu surfamisest saadava füüsilise koormuse kõrvale mahutada piisavalt pikad rattasõidud ja jooksuotsad. Augusti Pühajärve triatlon pole enam mägede taga. Järgmisel nädalal läheb natuke vabamaks, siis saab surfikoolitus läbi, kuigi ehk jään jätkuvalt õpetajate ja gruppidega randades hängima, seltskond lõbusam.
Okei, tunnistame üles, tegelt on küsimus motivatsioonis.
Sama väljakutsuv on poodi jõudmine. 10 mintsa kaugusel on üks keskpärane poeke, kus vabalt kella 18ks värske sai otsas. 5 km eemal asuvasse suurde poodi jala lihtsalt enam ei jõua. Plaanis on ratas soetada, aga sedagi müüakse ainult 5 km kaugusel. Seal samas suures poes. Maksab 75 eurot e. siis tuhat ja natuke krooni. Päris naljakas ja paneb mõtlema, et kauaks teda on…
Mitte et netti jõudmine eraldi eesmärk oleks, aga kuna elan seekord põhibaasist 2 minuti kaugusel, siis eriti ei viitsigi läpakat toomas käia, et korraks meili kiigata ja Skype’is paar sõna juttu ajada. Kuidagi meelitavam on raamat võtta või suupilli harjutada.
Täna on grilliõhtu, mis siin tähendab, et pea kogu surfilaager tuleb kokku, sööb nii palju kui jõuab grillkala (kahjuks pole sardiinihooaeg ja ma ei tea, kuidas sea bass eesti keeles on), joob veini-õlut ja jätkab pinksi, lauajalka ja niisama jauramisega. Toredad õhtud olid need eelmisel aastal. Praegu on veidi vähem inimesi koos, näis, kuidas kujuneb.
Ennetades “oot, kus sa oledki?” küsimust, siis – olen tagasi Peniche’i surfilaagris, kus eelmisel suvel 2 korda sõpradega käisime.
Pilti ei tee, sest kaamerat pole ja mobiil on ilusti sahtlisse ära pandud.
