Ometepe saar, Concepción vulkaan, Coca-cola
Eilne päev (postitamise ajaks küll juba üle-üle eilne) kulus üsna reisimise peale ära, kui lõpuks San Juan Del Surist sõitma saime, oli peaaegu keskpäev juba. Riva bussijaamas jättis Marcus mind mõneks ajaks kahe surfilauaga üksinda ja läks sularaha otsima. Seal oli üsna piinarikas, miljon takso- ja bussipakkujat tuli mulle kõrva karjuma, et kuhu ma ikka minna võiksin. Palju ei puudunud, et mõned lihtsalt käest haaravad ja teadmata suunas sikutama kukuvad. Suht tüütu. Pea puuduv keeleoskus jälle okkaks silmas.
San Jorge (Rivases 10 mintsa eemal asuv sadama-asula) laadisime ennast hoopis mitte just suurde paati, et Ometepe saarele sõita. Tore tormine päev oli, loopis korralikult, hea une kiigutas peale. Tund hiljem olime juba saarel, väiksema ning mitte nii agressiivse taksopakkujate armee küüsis. Meil ju tegelikult polnud eriti plaani, mida me siin tegema hakkama. 2 vulkaani ja veel natuke tegevust oli küll välja mõeldud, aga mis järjekorras, kus, kuidas jne, see kõik lahtine. Lõunalaua taga sündis plaan ja kolisime hoopis mingi ameerika vanapaari hotelli, siinses mõttes ikka luksuslikku. Maksame 15 dollarit näkku öö eest, jagame sealjuures tuba, aga voodid on suured ja kraanist tuleb soe vesi. Luksus. Eelmine kord pesin end sooja veega 3 nädalat tagasi Hispaanias sidrunivillas.
Õhtusöögi ajaks leidsime giidi, kes meid Concepción-nimelise vulkaani (1610 meetrit, loetakse aktiivseks vulkaaniks) otsa viima pidi. Siin ilma vist päris ei tohi ronida üldse, oht eksida ja eks kohalikud peavad ka kuidagi raha teenima.
Hommikul kiire eine ja kohaliku bussiga mäele natuke lähemale. Saksa-taani noored matkajad lõid kampa, et lõbusam oleks. Ilm oli nii-naa e. polnud selge, kas päike tuleb välja, hakkab vihma sadama või mis toimub. Lootsime ikka päikest, sest pilve sees pole mäelt erilist vaadet. Rada ise on eriti äge – algul erinevate istanduste vahel, siis korralikus vihmametsas. Algul rahulik ja lauge, siis lülitab keegi sisse nupu “kalle” ja edasi on ainult järsu nurga all üles ronimine.
Concepcion vulkaan, Ometepe saarel, Nicaragua. Foto: VoY_TeC
Vahelduseks näidati puu otsas pärdikuid, looduslikku tshillipõõsast, giid rääkis vulkaani hingeelust, kuidas viimane kord 11 aastat tagasi suured alad tühjaks lõi. Aktiivsust on vulkaan veel paar aastat tagasi ilmutanud. Millalgi 800-900 meetri peal kõndisime pilve sisse, mets läks valget vatti täis, mõnusalt müstiline. Ma kippusin grupil natuke eest ära kõndima, aga see andis võimaluse väikseid ootepause teha ja ümbritsevad endasse imeda.
1000 meetri peal sai mets otsa, mägi läks lagedaks ja tuul hakkas korralikult puhuma. Tegime seal esimese toidupausi ja tõmbasime joped selga. Väga lootust polnud, et tuule ja pilve tõttu tippu saaks, aga natuke tahtsid kõik edasi minna. Mägi läks veel järsemaks (45 kraadi?) ja jalgealune vulkaanikiviklibuseks, mis tähendas üsna hoolikat vaatamist, et kuhu astud ja vahepeal tuli käpp ka maha toetada.
1400 meetri peal sai seekord ronimine otsa, giid arvas, et tippu nagunii asja pole täna. Kerge pettumus oli küll hinges, aga noh… Vaated, mis vahepeal avanesid, olid küll hingematvad. See maastik on seal nii sürreaalne, natuke on rohelist, aga hästi palju on lihtsalt marsi pinda meenutavat kiviklibu. Ja kogu maastik on järsu nurga all, sirge, nagu oleks keegi joonlauaga loodust disainimas käinud. Siis tõmbas tuul pilved korraks laiali ja avanes suurepärane vaade 1000 meetrit allpool asuvale lauskmaale, mis kaetud kõige rohelisema rohelisega, mida ette kujutad. Eemal vilksas järv ja natuke vastaskallast.
Seal üleval on kõik kuidagi eriti terav, ei teagi, kas õhk puhtam või lihtsalt optiline illusioon. Ma olin igatahes hästi võlutud. Vist vähemalt Nicaragua reisi parim elamus. Või kohe-kohe esimese sooja surfipäeva järel teisel kohal :)
Alla tulime rada pidi, kuhu turiste liiga tihti ei veeta, tegu rohkem lehmade poolt sisse tallatud rajaga. Oli laugem minek ja puude piir palju allpool. Mingil hetkel kõndisime pilvest välja ja siis oli vaateid ja fotohetki miljoni cordoba eest. Sisuliselt oli mäeküljel karjamaa, juhmilt gringosid jõllitavate veistega täpiks i-l.
Ahve nägime allpool uuesti, nad on hästi lahedad. Natuke uudishimulikud, aga natuke torisevad ka, et me nende puu all passime ja ära ei lähe. Ja kui oma karjumislõõrid lahti lükkavad, siis müra, mida nad teevad on üsna hirmuäratav. Kui hämaras kuuleks ja ei teaks, et seda teeb suhteliselt väike pärdik, siis ehmataks korralikult.
Linna tagasi jõudes olime 8 tundi kõmpinud, umbes 13 kilomeetrit läbinud ja kohe päris suur väss oli peal. Ja nälg. Ja magusaisu. Nii et peale pikka kuuma dushi ja kerget uinakut sõin õhtusöögiks ühe suure hot dogi ja siis veel päris prae ka :) Käisime teist õhtut samas söögikohas. Seal töötab üks lõbusalt eriti gei kohalik tüüp. Täna tuli talle saare teine eriti gei tüüp külla ka. Markantsed tüübi. Põrkasime nendega nüüd õhtul veel kohalikus pubis-ööklubis ka kokku. See kokk-gei laulab väga hästi.
Hea päev oli, mulle hästi-hästi meeldis seal mäe otsas. Meeldis, et sain pingutada ja tänutäheks enda elus täiesti uue kogemuse, sest ma pole varem vulkaani otsas käinud. Ja millegi otsa ronimine mulle meeldib, sest kõrgel on lahe. Isegi poole mäe pealt on näha Vaikne ookean, Costa Rica rannik, põhjas asuv Granada linn, lähemal asuvatest saartest ja Ometepe asulatest rääkimata. Vaikne ookean päris ei paista, sinna on liiga palju maad. Meeldis, et plaan surfist vaheldust saada juba praegu nii hästi õnnestunud on. Homme plaan kayakima minna, jälle midagi uut siin. Motika tahaks ka rentida ja sellele saarele tiiru peale sõita.
Ja kokakoolat joon ma siin liiga palju. Nii rummkoolaga kui lihtsalt. Suht kõrini on, osades kohtades lihtsalt ei pakutagi muud jooki (või noh, õlu on alati valik). Eks tuleb vee peale lülituda ja magusalaks mujalt saada.