Seda Pitbulli lugu “I Know You Want Me” on siin minu saabumisest peale kedratud. Ja mitte ainult ööklubides, ikka igal pool. Algul tundus ajuvaba, aga pesupulbrireklaamiga ikka – hakkas meeldima :) Vaatan, kas suudan teiste siinsete hittide esitajaid ja nimesid ka tuvastada, mõned on päris head kuumad rannapeohitid.
Cerra Negro e. must mägi on Leonist 20 kilomeetri kaugusel asuv suhteliselt värske vulkaan, millel loodus kanda kinnitanud pole. Kõrgust “vaid” 728 meetrit, aga kallet kõvasti. Kohalik hostel Bigfoot korraldab sinna volcano boarding väljasõite. Mäe jalamil antakse sulle kott, milles oranzh vangikostüüm ja ehitusmehe kaitseprillid, teise kätte saad vineerist juraka, millel mäest alla sõita. Mitte püsti nagu lumelauga, vaid ilusti vanakooli kelguasendis.
Ronimine ise eriti raske pole. Jalgealune on kiviklibune ja tuul üllatavalt tugev, aga tunniga olime tipus. Kiirelt sai kraater (viimane korralik purse 1999, väävlihaisu ja suitsu tuleb siit-sealt ka täna) ja suurepärane vaade Cordillera de los Maribios mäeahelikule üle vaadatud ning siis põhiatraktsiooni – alla sõidu – juurde asutud.
Kõigepealt lükati mäest alla tüdrukud, siis tuli teade: “Nii, poisid, mingit pidurdamist pole eksju. Ja kõige parem ning kiirem asend on hoopis selline…”
Foto: www.bigfootnicaragua.com
Sõidukogemus ise on paras virrvarr. Midagi eriti jälgida ei suuda, keha läheb automaatjuhtimisele üle ja püüab end balansis hoida. Mis siis, et vahetevahel teel olevad mügarused su õhku viskavad ja maandumisel pole kindel, kas vineeritükk ka samas kohas maandub. Kive lendab jalgade ja laua alt kõvasti, püksisäärtest ja varrukatest sisse, vastu sõrmenukke, näkku, ninast sisse. Pärast andis neid koduteel ja dushi all kõikidest kehaõõnsustest ja juustest välja nokkida.
Minu kiiruseks loeti korralik 66 km/h (mäe all oli kiiruspüssiga abiline), kõige kiirem tüüp sai täna spidokale 76 km/h. Mäe rekord on 80 km/h. Võimas ja kiire adrenaliinilaks. Ja üks asi “vaja teha” asjade nimekirjast maas jälle :)
Giid rääkis juurde, et keegi kodanik on sealt mäest mägijalgrattaga alla sõitnud ja saavutas kiiruse 170 km/h. Pidurdusalal murdus aga ta ratta kahvel ja tulemuseks oli 8 kuud haiglaravi. Luud-kondid terved võttis sama kodanik kätte ja läks Alpidesse ning sõitis jalgrattaga alla sööstlaskumise rajalt. Tulemuseks 222 km/h (vist on numbrid õigesti meeles). Hullumajapuhvet, eksju.
Maksma läks see lõbu 27 dollarit (siin sees 5 taala rahvuspargi külastustasu) ja saab Bigfoot hostelist Leonist.
Viimane arve sai makstud. Postkast on kirjadest tühi. Telefoninumbri panin kinni, sest mobiil õnnestus ära kaotada. Kui nüüd arvuti kuidagi ära õnnestuks lõhkuda, siis olekski nagu nabanöör katki ja võiks pildilt kaduda.
Tegelikult on üheks suureks üllatuseks olnud Nicaragua internetiseeritus. Ei ole mina veel käinud kohas, kus netti poleks, enamasti harjumuspäraselt wifi kujul. Ma ei ole otsustanud on see hea või halb.
Nicaraguas reisib vähemalt üks eestlane hetkel veel. Marko nimeks. Teistelt seljakotimeestelt olen temast kuulnud. Usun, et tegelikult on mõni kaasmaalane siin veel, nii palju reisijaid peaks meie ühest koma neljast miljonist maailma ikka jaguma.
Backpacking – mind sildistati ära ka: flashpacker
Hippie trail
Banana pancake trail
Grand tour
Leon – järgmine reisisiht
Tänane annus haridust käes. Lähen otsin uuesti Granada kõige paremini peidetud asutuse e. postkontori üles. Olen siin paari postkaarti juba üle nädala kaasas kandnud. Kaotasin nad isegi vahepeal ära, kolm päeva hiljem leidsin üles. Elu on hea, aga keha sügeleb tagasi surfima. Ilmselt ei tule seetõttu midagi välja väikesest mõttest San Juan’i jõge pidi Kariibi mere rannikule sõita. Prioriteedid on prioriteedid.
Eilne päev (postitamise ajaks küll juba üle-üle eilne) kulus üsna reisimise peale ära, kui lõpuks San Juan Del Surist sõitma saime, oli peaaegu keskpäev juba. Riva bussijaamas jättis Marcus mind mõneks ajaks kahe surfilauaga üksinda ja läks sularaha otsima. Seal oli üsna piinarikas, miljon takso- ja bussipakkujat tuli mulle kõrva karjuma, et kuhu ma ikka minna võiksin. Palju ei puudunud, et mõned lihtsalt käest haaravad ja teadmata suunas sikutama kukuvad. Suht tüütu. Pea puuduv keeleoskus jälle okkaks silmas.
San Jorge (Rivases 10 mintsa eemal asuv sadama-asula) laadisime ennast hoopis mitte just suurde paati, et Ometepe saarele sõita. Tore tormine päev oli, loopis korralikult, hea une kiigutas peale. Tund hiljem olime juba saarel, väiksema ning mitte nii agressiivse taksopakkujate armee küüsis. Meil ju tegelikult polnud eriti plaani, mida me siin tegema hakkama. 2 vulkaani ja veel natuke tegevust oli küll välja mõeldud, aga mis järjekorras, kus, kuidas jne, see kõik lahtine. Lõunalaua taga sündis plaan ja kolisime hoopis mingi ameerika vanapaari hotelli, siinses mõttes ikka luksuslikku. Maksame 15 dollarit näkku öö eest, jagame sealjuures tuba, aga voodid on suured ja kraanist tuleb soe vesi. Luksus. Eelmine kord pesin end sooja veega 3 nädalat tagasi Hispaanias sidrunivillas.
Õhtusöögi ajaks leidsime giidi, kes meid Concepción-nimelise vulkaani (1610 meetrit, loetakse aktiivseks vulkaaniks) otsa viima pidi. Siin ilma vist päris ei tohi ronida üldse, oht eksida ja eks kohalikud peavad ka kuidagi raha teenima.
Hommikul kiire eine ja kohaliku bussiga mäele natuke lähemale. Saksa-taani noored matkajad lõid kampa, et lõbusam oleks. Ilm oli nii-naa e. polnud selge, kas päike tuleb välja, hakkab vihma sadama või mis toimub. Lootsime ikka päikest, sest pilve sees pole mäelt erilist vaadet. Rada ise on eriti äge – algul erinevate istanduste vahel, siis korralikus vihmametsas. Algul rahulik ja lauge, siis lülitab keegi sisse nupu “kalle” ja edasi on ainult järsu nurga all üles ronimine.
Concepcion vulkaan, Ometepe saarel, Nicaragua. Foto: VoY_TeC
Vahelduseks näidati puu otsas pärdikuid, looduslikku tshillipõõsast, giid rääkis vulkaani hingeelust, kuidas viimane kord 11 aastat tagasi suured alad tühjaks lõi. Aktiivsust on vulkaan veel paar aastat tagasi ilmutanud. Millalgi 800-900 meetri peal kõndisime pilve sisse, mets läks valget vatti täis, mõnusalt müstiline. Ma kippusin grupil natuke eest ära kõndima, aga see andis võimaluse väikseid ootepause teha ja ümbritsevad endasse imeda.
1000 meetri peal sai mets otsa, mägi läks lagedaks ja tuul hakkas korralikult puhuma. Tegime seal esimese toidupausi ja tõmbasime joped selga. Väga lootust polnud, et tuule ja pilve tõttu tippu saaks, aga natuke tahtsid kõik edasi minna. Mägi läks veel järsemaks (45 kraadi?) ja jalgealune vulkaanikiviklibuseks, mis tähendas üsna hoolikat vaatamist, et kuhu astud ja vahepeal tuli käpp ka maha toetada.
1400 meetri peal sai seekord ronimine otsa, giid arvas, et tippu nagunii asja pole täna. Kerge pettumus oli küll hinges, aga noh… Vaated, mis vahepeal avanesid, olid küll hingematvad. See maastik on seal nii sürreaalne, natuke on rohelist, aga hästi palju on lihtsalt marsi pinda meenutavat kiviklibu. Ja kogu maastik on järsu nurga all, sirge, nagu oleks keegi joonlauaga loodust disainimas käinud. Siis tõmbas tuul pilved korraks laiali ja avanes suurepärane vaade 1000 meetrit allpool asuvale lauskmaale, mis kaetud kõige rohelisema rohelisega, mida ette kujutad. Eemal vilksas järv ja natuke vastaskallast.
Seal üleval on kõik kuidagi eriti terav, ei teagi, kas õhk puhtam või lihtsalt optiline illusioon. Ma olin igatahes hästi võlutud. Vist vähemalt Nicaragua reisi parim elamus. Või kohe-kohe esimese sooja surfipäeva järel teisel kohal :)
Alla tulime rada pidi, kuhu turiste liiga tihti ei veeta, tegu rohkem lehmade poolt sisse tallatud rajaga. Oli laugem minek ja puude piir palju allpool. Mingil hetkel kõndisime pilvest välja ja siis oli vaateid ja fotohetki miljoni cordoba eest. Sisuliselt oli mäeküljel karjamaa, juhmilt gringosid jõllitavate veistega täpiks i-l.
Ahve nägime allpool uuesti, nad on hästi lahedad. Natuke uudishimulikud, aga natuke torisevad ka, et me nende puu all passime ja ära ei lähe. Ja kui oma karjumislõõrid lahti lükkavad, siis müra, mida nad teevad on üsna hirmuäratav. Kui hämaras kuuleks ja ei teaks, et seda teeb suhteliselt väike pärdik, siis ehmataks korralikult.
Linna tagasi jõudes olime 8 tundi kõmpinud, umbes 13 kilomeetrit läbinud ja kohe päris suur väss oli peal. Ja nälg. Ja magusaisu. Nii et peale pikka kuuma dushi ja kerget uinakut sõin õhtusöögiks ühe suure hot dogi ja siis veel päris prae ka :) Käisime teist õhtut samas söögikohas. Seal töötab üks lõbusalt eriti gei kohalik tüüp. Täna tuli talle saare teine eriti gei tüüp külla ka. Markantsed tüübi. Põrkasime nendega nüüd õhtul veel kohalikus pubis-ööklubis ka kokku. See kokk-gei laulab väga hästi.
Hea päev oli, mulle hästi-hästi meeldis seal mäe otsas. Meeldis, et sain pingutada ja tänutäheks enda elus täiesti uue kogemuse, sest ma pole varem vulkaani otsas käinud. Ja millegi otsa ronimine mulle meeldib, sest kõrgel on lahe. Isegi poole mäe pealt on näha Vaikne ookean, Costa Rica rannik, põhjas asuv Granada linn, lähemal asuvatest saartest ja Ometepe asulatest rääkimata. Vaikne ookean päris ei paista, sinna on liiga palju maad. Meeldis, et plaan surfist vaheldust saada juba praegu nii hästi õnnestunud on. Homme plaan kayakima minna, jälle midagi uut siin. Motika tahaks ka rentida ja sellele saarele tiiru peale sõita.
Ja kokakoolat joon ma siin liiga palju. Nii rummkoolaga kui lihtsalt. Suht kõrini on, osades kohtades lihtsalt ei pakutagi muud jooki (või noh, õlu on alati valik). Eks tuleb vee peale lülituda ja magusalaks mujalt saada.
Eile õhtul, kriips enne päikeseloojangut, jõudsime reisikaaslase Marcusega Ometepe saare suht pärapõrgus asuvasse Merida külakesse. Getohosteli asemel leidsime eest backpackerite “sanatooriumi”. No ei ole mingi liigpeen koht, aga igal pool leviv wifi ei ole siin saarel just eriti tavaline. Igatahes viskasin koti tuppa, kõndisin paadisillale ja hüppasin vette, et päev otsa bussis kogunenud higi maha pesta. Mõnusas järvevees kohe kiskus kaugele ujuma. Kuni meenus, et Nicaragua järv on üks koht, kus haid elavad. Tagasi kaile jõudsin üsna kiirelt.
Täna lugesin ka natuke, et kuidas nende haidega siin ikka on. Selgub, et tömpnina-hallhai polegi Nicaragua järve eriliik, vaid ookeanihai, kes on äärmiselt tolerantne ka mageveele ja üle maakera ujub kaugele jõgesid pidi üles. Nicaragua järve tuleb ta Kariibi merest mööda San Juani jõge, kärestikest lõhe-sarnaselt üles hüpates.
Täna hommikul võtsime kayakid ja sõudsime paari suts eemal asuva saare juurde, millel ämmalahvid elavad. Need on vist kohalike poolt sinna viidud, sest mujal Ometepel on vaid kaputsiinahvid ja möira-ahvid. Mõlemad said üle-eile Conceptioni vulkaani otsa ronides ära ka nähtud (sellest ronimisest veidi hiljem pikemalt). Igatahes on need pärdikud seal ühed ägedad tegelased, väga uudishimulikud, väidetavalt tigedad ja kanuuga soovitatakse saarest väikest distantsi hoida. Hüppavat paati ja kukkuvat hammustama.
Pilte pole, mul pole kaamerat. Varsti areneb kõva alaväärsustunne teiste reisijate ees. Mälupildid rokivad.
Ma ei tea, kui palju Eestis tõsiseid lainesurfihuvilisi on, ilmselt käputäis. Proovijaid aga ikka vast rohkem, sestap kirjutangi siia väikese ülevaate lainesurfi võimalustest Nicaraguas. Riik ise on vahva, soe, toreda mägise maastikuga, suure järvelahmaka ja portsu vulkaanidega. Lisaks pikk-pikk rannik nii Vaikse ookeani kui Kariibi mere poolele. Kariibi poolel on elu küll üsna hõre.
Algajale surfijale on ideaalseks keskuseks San Juan Del Sur, kus ma viimased 2 nädalat pesitsenud olen. Pealinnast Managuast jõuab siia kohaliku chicken bussiga (kollased USA koolibussid, mida kohalikeks liinibussideks kasutatakse) läbi Rivase umbes 3 tunniga. Maksab kokku 60 cordobat e. 30 krooni ringis. On ka kiiremaid-mugavamaid-kallimaid variante.
San Juan Del Sur on mõnusalt pisike linnake, kus kohalikud ja peamiselt seljakotituristid sõbralikult segaläbi elavad. Majutuskohti on igasuguseid, alates parajast getohostelist Arena Caliente (aga ta on odav ja kutid viivad sind randa surfima) ja lõpetades üsna kalli ja luksusliku Pelican Eyes hotelliga. Üks populaarsemaid hosteleid on Casa Oro. Linn on erinevaid hosteleid, hospideriasid ja hotelle täis, räägi teiste turistidega, käi kiika paari kohta sisse ja leiadki midagi mõnusat. Mina veetsin esimese öö Casa Oros, siis sain Cato Negro raamatupoes/kohvikus ühelt expatilt soovituse mäeküljel asuva Villa Del Sol kohta ja olen ülejäänud aja seal elanud.
San Juan Del Sur asub vaikse lahe ääres, siin on kõik eluks vajalik olemas – öömaja, söögikohad, pangad, poed, turg, surfipoed, kõrini internetipunkte (ja tasuta wifit ka). Lahe laine on sobilik vaid päris algajale õppimiseks. Liiga väike ja vaikne teine. See ongi San Juani suurim miinus, et ei saa hommikul üles ärgata, lauda kaenlasse võtta ja 300 meetrit merre jalutada. “Päris” rannad asuvad kerge autosõidu kaugusel. Lähimateks Playa Remanso ja Playa Maderas, veidi kaugemale jäävad Playa Tamarindo, Hermanso, Colorado jt.
Foto: Stephanie Johnstone
Transport randa on lihtne – ise olen enamasti Casa Oro autodega sõitnud, neil on kindel graafik ja kui 3-päeva pilet osta, siis tuleb ühe edasi-tagasi reisi hinnaks 30 krooni kandis. Iga päev käivad randades ka erinevate surfipoodide autod, aga need on kallimad (100 cordobat e. 50 krooni) ja liiguvad kuidas jumal juhatab. Tihtipeale lepitakse õhtul kusagil baaris mingi aeg kokku, aga hommikul võib asi muutuda. See on normaalne ja sellest ei tasu end häirida lasta. Surfipoodidega minnes saad rohkem kohalikega hängida.
Playa Remanso on parim algajale, laine on üsna rahulik ja lauge, vesi soojem, kui mujal. Seal on pea alati ka mõni koolitaja mõne õpilasega. Ranna ääres on söögikoht, kust saab endale ka lamamistooli ja varjualuse osta. Remansost saab jala edasi Tamarindo randa kõmpida, see võtab 10-15 minutit üle mäe aega. Tamarindo on ookeanile rohkem avatud, suurema lainega rand. Sinna ei tasu muud peale vee kaasa võtta, on ette tulnud, et kohalikud pikanäpumehed käivad vaatavad, mis sul kotis väärtuslikku on.
Playa Maderas on kohalik kõige suurema koormusega rand e. seal on vees tihtipeale 20-30 inimest. Kuigi laine murdub seal mitmes kohas võib see tippajal natuke liiga palju olla ja teeb algajale asja vähe keeruliseks. Mõõna ajal vajub laine väikeseks ära ja palju on close-out’e. Murdub nii paremale kui vasakule. Rannas on 2 söögivõimalust ja kohalikud rendivad ka parajalt ära hooratud laudu.
Playa Hermansos käisin paadiga, sest autoga on sinna parajalt keeruline saada. Pikk avatud rand, kus mitu eri lainemurdu ja korraliku swell’iga lähevad lained mõnusalt suureks. Murdub nii paremale kui vasakule. Raske juurdepääs tähendab, et lainete pärast kaklema ei pea.
Paadiga pääseb kaugematesse randadesse kõige paremini, aga tuleb suurema väljaminekuga arvestada. Kui paadis 5-6 inimest, siis kulu 20 USD kandis.
Kaugemale põhjapoole pole veel jõudnud, seal asub Popoyo, mis on Nicaragua kuulsaim surfikoht. Plaan nädala pärast sinna minna, siis kirjutan pikemalt, kuidas seal elu käib.
Tõus ja mõõn mõjutavad laineid kõvasti nii et neid tasub silmas pidada. Kusjuures tõusu aeg muutub iga päev tunni võrra.
Vihmaperiood vähemalt juunis midagi hullu tähendanud pole. Sajab ülepäeviti, enamast mitte rohkem, kui tund korraga, mõnikord tavaline Eesti suvepadukas, teinekord natuke rohkem, kolmas kord tibutab niisama. Siis tuleb päike jälle välja. Päikesekreemi unustamine pole eriti variant ja vett tuleb rohkelt juua.
Detsembrist maini on vesi piisavalt külm, et peaks midagi selga panema. Ülejäänud aja piisab surfipükstest, kuigi päikese vastu on mõistlik ka tsärk või rashvest selga jätta.
Täiesti hämmastav, kuidas kuumus laisaks teeb. Kell on 12, mul pole aimugi, kui soe on, aga sisuliselt ei pea siin kunagi särki selga panema, kui sündsus ei käseks. Käisin hommikul linnast veidi eemal mägedes trossidel alla sõitmas (ziplining i.k.). Mõned olid lühikesed, mõned pikad, mõned aeglased, mõned kiires. Kõige pikem tross on ligi 400 meetrit, kõige kõrgem läheb 70 meetri kõrguselt üle kanjoni, väidetavalt saab kõige kiirematel sõitudel 70 km/h sisse. Meil oli väike grupp, 17ne trossi läbi sõitmiseks läks kokku aega tunni ringis. Täitsa mõnus vaheldus surfimisele. Hinnaks 30 dollarit. Transport hotellist ja tagasi included.
Vide on kellegi suvalise ja selle liini lõpust, mis oli küll hästi pikk, aga mitte liiga järsk, et kergematele naistele pidi giid järgi minema mõned meetrid.
Veidrates kohtades habemeajaja juures käimine on väikestviisi hobiks kasvamas. Senine värvikaim kogemus pärineb Indiast. Kahjuks pühendasin sellele omal ajal päevikus etteheitmist väärivalt vähe sõnu. Igatahes oli see vist täiesti suvalise Veravali-nimelise linna mingi puust kuur, kus kaks meest sekendasid. Tehti ikka korralik kuum rätik, vaht, raseerimine, teine vaht, raseerimine, õli, külm rätik, massaazh, õli värk. Väga spets. Ja raha küsisid 10 krooni. Jätkuvalt elu parim raseerimiskogemus.
Horvaatias Splitis oli tavalisem, seal oli suvaline mõnus vanaaegne juuksur, kus vanahärra mu sisse vahutas ja ära raseeris. Ise teen kodus paremini.
Täna hommikul käisin San Juan Del Sur’i barberias. Järjekordne vanamees, ikka juba kahtlaselt vana. Põlevate silmade, aga pehmete kätega. Sattus selgelt hoogu, kartsin, et isegi, kui ta mulle sisse ei lõika, siis lihtsalt kulutab mõne koha läbi. Ei tea, kas mäletan valesti, või oli tal nuga nüri, aga ei ole ikka väga meldiv see noaga raseerimine. Pärast näo kreemitamine ja kiire massaazh oli küll päris mõnus. Vanamees sattus nii hoogu, et pügas mul kulmud ka ära :) Vaevu suutsin naeru tagasi hoida. Raha küsis 60 cordobat e. umbes 3 dollarit. Kodus avastasin, et ikka paar kohta olid tal kahe silma vahele jäänud. Või arvestades vanust ja silmanägemist, siis ilmselt pigem kompimismeel vedas alt.
Ei teagi, kas jälle habet kasvatama asuda või mingi ühekordne ajamiskomplekt osta. Pardel siia seinakontakti igatahes ei lähe.
Kogemust soovitan, närvikõdi rohkem, kui nii mõnegi turistidele disainitud atraktsiooniga.
- Sul ei pruugi majal ust ees olla, aga sul on telekas.
- Su telekas käib kogu aeg.
- Elu algab koos päikesega e. hommikul 6 paiku.
- Igal hommikul kell 8 lahkub San Juan Del Surist katkise raketimootoriga vana USA koolibuss.
- Enamus liinibussidest on Nicaraguas vanad USA koolibussid. Tihti üle värvimata.
- Paljudel autodel on peal värvilised tulukesed. Kaunistamas kapotti, numbrimärke jne.
- Kohalik alkohol – rum ja õlu. Kõik muu on import.
- USA dollar ja kohalik cordoba on võrdselt tugevad maksevahendid.
- Surfiga seotud tüübid tervitavad üksteist käeplaksu-rusikapõrke comboga.
- Samad tüübid tervitavad tüdrukuid-naisi ühe põsemusiga.
- Kõik kohad on täis näiliselt logelevaid inimesi. Tõenäoliselt pole asi ainult näiline.
- Süldimuusika on üllatavalt sarnane saksa shlaagritele – sarnane rütm, akordeon. Korralik hispaania umtsassaa-umtsassaaa. Ilmselt kunagise rohke sakslaste sisserände tulemus.
- Ühte Lexuse dzhiipi (sisuliselt vist Toyota Landcruiseri rebrand) ja kaht uut Range Roverit olen näinud. Tunduvad kuidagi valed siin.
- Toiduportsud kipuvad liiga suured olema, ei jõua kõike ära süüa.
- Võtke pigem kana, loomaliha on vist pigem odav ja kipub veidi vintske olema.
- Rannas on lahedad väikesed krabid, kes on endale kättejuhtuvad tühjad teokarbid katteks peale võtnud. Lähedale minnes tõmbavad end kronksu ja näevad välja nagu suvalised rannal vedelevad väikesed kivid või karbid.
- Auto = Toyota. Jah, mõnd muud marki (Isuzu, Nissan, Hunday etc) on ka näha, aga Toyota ruulib.
- Auto = nelivedu, soovitatavalt kastiga.
- Kui mehel on palav, siis tõstab ta särgi üles. Et kõht vabalt hingata ja higistada saaks.
Jätkub, kui miskit uut pähe tuleb.
* Senised tähelepanekud põhinevad elul väikelinnas, mis täis peamiselt surfihuvilisi gringosid e. tegu pole ilmselt päris tüüpilise kohaliku väikelinna esindajaga.