Teller plõksib

Tai puhkus tähendab enamike jaoks ilmselt imeilusaid randu, snorgeldamist, võrkkiike ja püsivat 30-kraadist soojust. Selline Tai on ka täiesti olemas. Aga viimase nädala olen veetnud Põhja-Tais Chiang Mais, kus elu veidi teistsugune. Tegu on Tai suuruselt teise linnaga (170 tuhat elanikku), mis asub mägede jalamil ja kus päevane 30+ kraadi õhtul 20 peale langeb. Hea kodune tunne.

Vaata kaarti suuremalt

Chiang Mai teeb eriliseks tegevuste rohkus, milleag siin puhkusepäevi täita võimalik. Olen seni proovinud mägirattaga downhilli, ATV-ga ringi põristamist (kahju, et vihmaperiood pole), džunglis zipline’imist (eestikeelne vaste?), kokakursust, elevandipargi külastust ja minu suurima turu külastust. Proovimata jäid mitmepäevased mägimatkad, bambusparvega jõest alla sõitu, mägironimine, jooga- ja massaažikursused jne jne. Chiang Mais on pea sama palju templeid kui Bangkokis, suurepärane valik käsitööd, miljon restorani jne jne.

Hinnad on siin minu kogemuse põhjal sõbralikumad kui Bangkokis või Lõuna-Tai saartel. Kes pikemalt Taisse tulemas või saartepuhkus juba tehtud, siis julgen soovitada küll Chiang Maid “põhjalaagriks”.

Elevandipark (fotod) – Kõikvõimalikke elevandiseiklusi pakutakse siin kamaluga, aga elevanditsirkuse või nende toredate loomade seljas ratsutamise asemel soovitan külastada Elephant Nature Parki, mis on pigem elevantide turvakodu ja nende loodusliku eluviisi toetaja. 15 aastat tagasi kohaliku südamliku daami Leki poolt asutatud elevandipargis elab täna 35 vanti, kes on kas kurjade eksomanike käest ära ostetud, pargile ravimiseks toodud või linnatänavalt uitamast leitud. Vantidega saab päev otsa ninapidi koos olla – neid toita, pesta, sügada ja vaadata, kuidas Lek beebid unelauluga magama paneb.

Kokakoolid – Päevase kursusega saab 4-5 Tai põhirooga selgeks. Koole on palju ja põhivahe selles, et kas asuvad Chiang Mai linnas või kusagil väljas põldude vahel. Käisime Thai Farm Cookingus, mis oli sõbralik riisipõldude vahel asuv koht. Boonuseks oma taimeaed, kus erinevaid juur- ja puuvilju ning maitsetaimi tutvustati.

Flight of the Gibbon (fotod) – Kui elus kord zipline’imist e. puulatvade vahel trosside küljes ringi liuglemist harrastada, siis soovitaksid seda ja siin. Jaanuar-veebruar on Tais talv ja isegi siin lähevad puud värviliseks ja veidi raagu, aga Mae Kampongi külas, kus see atraktsioon asub, on kõrgemates mägedes, kus alati niiske ja džungel on seal aasta läbi lopsakas ja roheline. Liitusin varase grupiga ja puude otsa ronisime juba kell 8, kui päike üle mäetippude ja läbi puude paistma hakkas. Maagiline, aga Tai mõistes väga jahe. Marjaks tulid meid uudistama kaks gibonit, kelle huilgamine on eriti lahe ja Wikipedia andmeil on tegu osavaima ja kiireima puu otsas elava loomaga. Zipline’imine ise oli lahe, kaks kutti, kes meid turvasid väga sõbralikud, aga eks seal natuke konveieri tunne oli, sest tegu väga popi meelelahutusega. Soovitan soojalt sellest hoolimata.

Sunday market e. pühapäevaturg (fotod) – Kui Chiang Maisse tulla, siis kindlasti nii, et pühapäev siin veeta. Siis vallutab kogu vanalinna ja ka ümbritsevad tänavad-väljakud turg, mis kindlasti suurim, mida mina kunagi näinud. Kõik tänavad ja hoovid on täis müügilette, toidupakkujaid ja meelelahutust. Isegi kui pole plaanis midagi osta on kogemus võimas. Ja toiduarmastaja võib siin (nagu Tais üldse) vabalt hulluks minna. Omaette vaatepilt (video) on see, kuidas kogu see melu kell 18:00 minutiks vaikib ja kivistub, sest kõlaritest mängitakse Tai hümni.

Vaade Banyan Tree hotelli katuselt.

Vaade Wat Saket templi e. Golden Mount’i tipust.

Seekord konkreetset reisilugu pole, rohkem iseendale märk maha. Viimased 10 päeva olen Tais veetnud – Bangkokis (fotod) ja siis Koh Tao saarel (fotod), kus Tiiu ja Katsi jälle üles leidsin (kohtusin nendega esmakordselt juhuslikult Vietnamis Mui Ne’s). Selle külastuse plusspoolel oli selgelt üks Viru Valge, mida Kats kohusetundlikult juba kuid kaasas on vedanud ja miinuspoolele liiga palju meestenimesid, mis ma pidin kiirelt ära õppima.

Tore oli tuttavate nägudega koos olla ja eesti keel on ikka väga ilus keel. Tai keel on see-eest liiga keeruline. Ma pole vist ühelgi maal nii pikalt olnud ja nii vähe fraase osanud.

Bangkokist väsisin kuidagi kiiresti, ilmselt Hong Kong ja Macau olid natukeseks suurlinnade limiidi täitnud. Nii oli mere äärde saarele saamine päris suur kergendus, aga kiirelt hakkas kripeldama, et miks seal surfida ei saa. Sest tegu on hoopis sukeldumiskeskusega. Ja paari nädala pärast teen seal PADI Open Wateri ja ilmselt ka Advanced Open Wateri ära. Tagumine aeg selleks.

Täna püüan rongipileti saada, et põhja sõita, Chiang Mai sihtmärgiks. Natuke jahedam kliima, mägisem maastik ja äkki mõni hea mägijalgrattarada seal.

Üldiselt on aga tunne, et olen oma rännuhimu täis saanud ja tulen varsti koju tagasi. Igatsen oma kodu, oma voodi, oma padja, oma köögi, külmkapi, jooksutossude ja jalgratta järele.

Suvaasju, mis praegu meelde turgatavad:

- Bangkoki odavhotelli Aasia hommikusöögiks on riisi-frikadellisupp.
- Koh Taol oli hommikusööki lauda kandvatel tüdrukutel alati näol õietolmumaalingud, ilmselt osa mingist religioossest rituaalist.
- Vahemaad on pikad ja aeglased. Eile sõitsin esmalt 2 tundi laevaga ja siis 6-7 tundi bussiga, et Bangkoki jõuda. Täna ootab ees 14 tundi rongisõitu.
- Kõigis neljas Tai öömajas, kus elanud olen, on liiga suured ja kõvad padjad.
- Nännimüüjate arvates on maailmas ainult 5-6 päikeseprille tootvat firmat. Või peaks siin süüdistama koopiameistreid, kes ei viitsi rohkem erinevaid mudeleid piraatida.

Keskmine eestlane Macaust ilmselt eriti midagi ei tea. Enda märksõnad olid veel üleeile “kasiinod”, “pisike” ja “Portugali asumaa”. Võib-olla ka see, et tegu on nüüdseks Hiina rüppe naasnud erihaldusterritooriumiga. Administratiivselt, rahaliselt jne on tegu iseseisva “riigiga” e. sisenemisel lüüakse passi Macau tempel, käibel on oma raha patacas etc.

Õhtul enne päevatrippi lugesin veidi Wikitravelist lisa ja hommikul astusin Hong Kongi China harbour‘is kiirlaeva peale, mis tunniga Macau sadamasse kulgeb. Plaan oli õhtul poole 6 ajal tagasi sõita, siis veel odavam pilet ja 6-7 tundi pidanuks põhiasjade üle vaatamiseks piisav olema. Macau vanas osas on rida hooneid ja kohti (peamiselt väikeseid linnaväljakuid) UNESCO Maailmapärandi nimekirja kantud ja kohe laevalt maha astudes jagati näppu brošüür, kus kõik vajalik kirjas. Oma giiditeenuseid pakkuvatele viisakalt pealetükkivatele härradele ütlesin “thankyouno” ja sõitsin bussiga linna.

Macau vanalinn St.Pauli kirikutrepilt.

Kui Macau kaart olemas, siis saab väikese peamurdmisega bussipeatuses õige bussiliini välja valimisega lihtsasti hakkama. Sest kõik hieroglüüfid on ilusti portugali keelde dubleeritud. See on minusugusele hiina keele võhikule tõeline õnnistus, Portugalis pikalt viibides jäid ka olulisemad sõnad meelde, et kogu linnas ringi navigeerimine, postkontori leidmine, toidu tellimine jne osutus oodatust lihtsamaks.

Macau ongi ülivahva segu Portugalist ja Hiinast. Kõnnid ringi, tillukeste kahhelkividega kaetud majad avanevad lõuna-euroopalikuks piazzaks, mille nimi potisiniselt kaunil tänavasildil. Veidral kombel on portugali keel senini ametlikult teine riigikeel ja ka uutes linnaosades on kõik tänava-, äri- jne nimed ka portugali keeles. Rääkimata siis bussiinfost, vaatamisväärsusi tutvustavatest siltidest ja tekstidest. Portugali näojoontega tegelasi tänavapildis küll eriti silma ei hakka. Ikka segu kohalikest ning Hiina ja Hong Kongi turistidest.

Macao Tower

Portugali-Hiina segu on ka restoranides tuntav. Hiina restoranis leiab portugalipäraseid roogasid, rääkimata sellest, et üks suuremaid turismiatraktsioone on portugaallaste maius pastel de nata. Proovisin lõunaks Portugali stiilis kala, milleks osutus kergelt paneeritud valge kala tagasihoidliku maitsega punases kastmes. Saatjaks grillitud tomat, paprika ja sibul.

Enamik turiste on koondunud Senado väljaku, katedraali, mägikindluse ja St.Pauli varemete vahelisele alale. Senado väljakust lõunasse jäävas kõige vanemas linnaosas oli vähemalt ennelõunal küll väga vähe turiste. Tõsi, vahel on gringol raske aru saada, kes pilusilmadest on kohalik ja kes turist. See kõige vanem linnaosa oli vähemalt mulle kõige põnevam – kitsad ja käänulised tänavad, alumistel korrustel väikesed ärid, koolist koju jalutavad vahvates vormides lapsed, kes nurgaärist endale pulga otsa kalapalle ostnud…

Ägedaid linnavaateid saab päris mitmest kohast. Mina alustasin saare pea lõunatipus asuva Leedi Penha kiriku mäe otsast, järgnes St.Pauli kiriku kõrval oleva mäe otsas asuv kindlus ja lõpetuseks sõitsin gondliga Guia mäe otsas asuva endise tuletorni juurde. Kõikjal avanevad supervaated linna vanadele ja madalamatele osadele, millel kontrastiks pilvelõhkujad ja hiigelsuured kasiinod. Kõike seda ümbritseb meri. Ja veidi eemal paistab Hiina rannik.

Apteegi aken kusagil vanalinnas. Või võlurohupood, tont seda teab.

Käimata jäi Macau Toweri tipus, kust hea ilmaga näeb ilmselt kümnete kilomeetrite kaugusele. Lisaks saab seal katusel käia, benjit hüpata jne.

Kasiinodega läks seekord kehvasti – lihtsalt tuli väsimus peale ja laeva väljumiseni jäi liiga vähe aega, et kusagil sisse elada. Jalutasin seega sadama lähimast kasiinost läbi, nuusutasin raha ja kaotuse lõhna ja oligi kõik. Tegelikult oli soov külastada The Venetian-nimelist maailma suurimat kasiinot, kuhu on ehitatud mini-Veneetsia. Kanalitega ja puha. Sadamast viivad muuseas tasuta bussid kõikidesse suurematesse hotellidesse ja kasiinodesse.

Praktilistest asjadest – kõikjal on käibel Hong Kongi raha, bussisõit maksab enamasti 3.20 (otsi täpne raha, tagasi ei anta) ja postkaarte tuleb tikutulega turistialast otsida. Marke saab Senado väljaku nurgal asuvast postkontorist.

Ülejäänud klõpsud Macau pildigaleriis.

Sõbranna Halina käis ka hiljuti Macaus: Aasia kasiinopealinnas Macaus

Jaanuar ja veebruar on turistina halvim aeg mil Hong Kongi külastama tulla. Sest just siis on taevas hall, kohati tibutab vihma ja temperatuur kõlgub 13-16 kraadi kandis. Boonuspoolel on jõulu- ja aastavahetusjärgsed soodusmüügid ja veidi odavamad hotelli hinnad. Nii et kui eesmärk shoppamine, siis tasub lennukisse astuda küll, sest sellist poodlemisparadiisi nagu Hong Kong, pole mina mujal veel näinud. Mina olen siin natuke mõttetu, sest midagi osta ei plaani.

Õnneks on HK-s muudki teha. Linn oma miljoni pilvelõhkujaga on minusugusele urbaanmaastiku austajale ise niivõrd põnev, et võingi pea kuklas ringi jääma käia. Lisaks kontrast mägede ja saarte vahelise väinaga. Väike pindala ja suur rahvaarv tähendab seda, et ka Hong Kongi linnast eemale sõites ei pääse lasnamäelikust tornarhitektuurist. Külastasin täna Stanley-nimelist “küla”, mis siin lõunakaldal, kus kummaline kontrast veidi vanemate ja madalamate ja kohe kõrval kõrguvate meie mõistes väga korralike pilvelõhkujatega.

Pildil vasakul olev Bank of China on üks lahedamaid Hong Kongi pilvelõhkujaid.

Hong Kongi hiilguse vaatlemiseks on kaks põhikohta. Kõige kuulsaim neist on Victoria peak, kuhu juba üle 100 aasta töös oleva trammiga sõita saab. Eelmise aasta novembris nautisin ülevalt suurepärast vaadet, kus kogu linn, kui peopeal, kahjuks on fotod sellest koduses arvutis ja siin pole võimalik neid näidata (siiski, üks moblaga tehtud võte on olemas). Praeguse sombuse ilmaga ei raatsi raha kulutada, et tippu saada.

Teine põhivaade avaneb Kowlooni e. põhjapoolse saare lõunatipust, kus ka kuulsuste avenüü õhtul kella 8 ajal, kui südalinna pilvelõhkujatel valgusshow toimub. Selle jälgimine täiesti tasuta ja tuledes Hong Kong on võimas vaatepilt.

Väikese eelarvega turistile soovitaks hoopis Bank of China pilelõhkuja üles otsida, valvelauast külastajakaart küsida ja liftiga 43ndale korrusele sõita, kus ühte külge avanev vaade. Täiesti tasuta. Majas on kokku 70 korruse kanti, aga juba seal oli tuules kõikumine tuntav. Kella 5 ajal segas kontori tulede peegeldus veidi vaadet, aga teistmoodi uudistamiskoht kindlasti.

Stanley’s asuv meremuuseum oli üsna pisike (e. siis väsimist kartmata külastatav), aga väga lahe. Hiina merendusajalugu on väga põnev, aga mulle suht tundmatu. Sekka Korea ja Jaapani laevu, sidemetest araabia meresõitjatega ja hilisemas ajaloos portugaallaste, hollandlaste ja inglaste pildile ilmumine. Aasia laevadki on Euroopa omadest märgatavalt erinevad ja väga põnevad. Kogu maadeavastuse periood on mulle suurt huvi pakkuv ja vahel teeb kurvaks, et ma alles praegu, kus atlasel valgeid laike pole, sündisin.

Atlastest ja maakaartidest veel rääkides, siis oleme ehk harjunud Euroopa-keskseid kaarte nägema, kus pool maakera avastamata, maad ja kontinendid naljaka ja vale kujuga. HK meremuuseumis oli paar sarnast Hiina-keskset kaarti. Kahju, et nad reprosid ei müünud oma poes, mulle kõiksugu kaardid hullult meeldivad.

Olen paar päeva veel siin (ootan saatkonnast Tai viisat) ja plaanis külastada Ocean World’i ja paari turgu, sest neid on siin palju ja mõned väga spetsiifilised. Ostuplaane pole, rohkem niisama atmosfääri ahmima. Kuulsat HK ratsavõistlust vaatama minna ei õnnestu, see toimub kolmapäeviti ja pühapäeviti.

Hoiatuseks, et Hong Kongi sularahaautomaatide klaviatuuril on numbrid hoopis teist pidi kui Eestis. Nii et kel liigutus käe sees, vaadake numbreid ka. Mind see eelmisel aastal ei päästnud, jäin siin pangakaardist ilma. Ka sel korral on mingi error, mõtlesin küll PIN-i hoolikalt läbi, aga ikka arvati, et vale. Ei taha rohkem katsetada, saan need paar päeva ilma sularaha juurde võtmata hakkama.

Kui huvi, siis külasta ka mu Hong Kongi fotogaleriid.

Sõbranna Halina käis ka hiljuti Hong Kongis: Hong Kong on LAHE!

Saigonist e. Ho Chi Minh Cityst on linnulennult Eestisse 8600 kilomeetrit. Pioneeridelt tuttava egiidi “Milleks minna otse, kui saab ringiga” all läbisin koju jõudmiseks igaks juhuks 14700 kilomeetrit.

Esmaspäev, 21.detsember

15:20 Istun Ho Chi Minh City seljakotirändurite ala südames taksosse, et alustada koduteed. K. Pere, jõulud, lumi ja verivorst ootavad. 22.detsembri hilisöösel peaksin Tallinnas maanduma.

17:50 Veereb Air Asia lennuk hoovõturajale. Bangkok ootab.

19:10 Maandume 15 minutit enne plaanitud aega Bangkokis. Reisiplaanide järgi on mul tund ja 50 minutit, et järgmisele lennukile jõuda.

20:30 Lennujaama tabloole heidetud pilk keerab kõik kojujõudmise plaanid pea peale. Lend hilineb 4 tundi. Kirun end reisitõkke kindlustus ostmata jätmise pärast. Sulaselge lihtsameelsus. Maadlen poolteist tundi SAS-i ja Estonian Airi kodulehtedega ja ostan uued piletid Londonist Tallinna.

Teisipäev, 22.detsember

01:15 Sri Lanka õhujõudude veidi väsinud interjööri ja meelelahutussüsteemiga Boeing tõuseb õhku (väljalend viibib) ja keerab nina Colombo poole.

03:20 Colombo. Saame lennujaamast vautšerid, istume bussi ja sõidame läbi inimtühjade teede hotelli, millel uhke nimi Paradise Beach. Saan 2,5 tundi magada. Hommikul selgub, et hotell ongi ookeani ääres.

11:15 100% täituvusega valge lind tõmbab rattad kõhtu peitu ja suundub Londoni poole. Loen eakohast raamatut Twilight.

12:00 Malediivid. Väsinu ja hajameelsena ei pannud tähele, et uus Colombo-Londoni lend on tegelikult külabuss ja teeb Malediividel vahepeatumise. Lennukiaknast paistma hakanud ilusad rohelised atollid tulid seega tõsise üllatusena. Malediivid on muutunud sajusaarteks, ladistab korralikult. Olen 24 tundi teel olnud.

11:15 Gaas põhja (väljalend viibib) ja lõpuks Londoni poole. 11 tundi õhus ja millalgi peale 19 peaks maanduma.

20:45 Uksed avanevad. Püüan aktsepteerida fakti, et olen ka Bangkokis ostetud uuest lennust maha jäänud. Enne maandumist tegi lennuk Londoni südame kohal tiiru ja ilmselt külma ilma tõttu oli nähtavus megahea. See metropol on täies tuledehiilguses omaette vaatamisväärsus.

22:49 Peale järjekordset vägikaikavedu lennufirmade kodulehtedega sain hommikuks London – Helsingi – Tallinn piletid. Öö tuleb Heathrows. Tahaks sauna, massaazhi ja puhaste linade vahel magada. Saan kütmata ja kõleda lennujaama.

Kolmapäev, 23.detsember

7:50 Lõpuks ometi (20 minutilise hilinemisega) hakkan liikuma õiges suunas. Öö polnud just meeldivate küllast, loodetavasti ei jää haigeks. Üleni lumega kaetud Inglismaa on küll kummaline vaatepilt.

13:05 Helsingi. Ainult väike hüpe veel. Finnairi äriklassi (muid pileteid enam polnud) hommikusöök on rikkalik. Ei jõudnud kõike ära süüa. Šampuse jätsin ka hommikul kell pool 9 puutumata.

13:44 Nonii, kui ikka pekk läheb, siis lõpuni välja. Oleks ju imelik, kui selle 80 km üle lahe hüppe õigeaegselt tehtud saaks. Lend pidi 4 minutit tagasi lahkuma. Ennustatakse 20 minutit hilinemist, aga väravas on täielik vaikus. Olen 51 tundi teel olnud.

15:10 Tallinn. Olin koduteel 53 tundi.

Mui Ne rand pole Eesti lohesurfaritele üldse mitte võõras koht. Neid on siin juba aastaid käinud ja ka praegu on mõnus väike pesakond kohal, detsembri jooksul laekub neid juurdegi.

Lohetame, sööme imelist meretoitu (koheliku restoraniomanikuga sõbraks saamine tasub ära) ja puuvilju ning hoiame Eesti lippu kõrgel. Lohesurf nii lahe pole, kui lainesurf, aga kunagist Eestisse tagasi kolimist silmas pidades mõistlik ära õppida. Soe kliima ja vesi ning hea tuul teevad mõistlikuks siin harjutamise. Tuleb juba enam-vähem välja.

Pilte tekib vaikselt Mui Ne galeriisse.

Pikaajaline vaikus tähendas vaid seda, et vahepeal oli elu liiga hea selleks, et väga pikalt netis viibida.

* Vasakpoolne liiklus – tehtud.
* Kilpkonnaga snorgeldamine – tehtud.
* Kolmekesi kiivrita rolleriga sõitmine – tehtud.
* Sukeldumine – tehtud. Esialgu vaid fun dive e. PADI litsentsi mul pole, aga küll tuleb.
* Külmetus troopikas – tehtud (jälle).
* Whitewater rafting – tehtud. Seda peab veel proovima, soovitatavalt ägedama jõe peal.
* Absoluti pudelitest bensu tankimine – tehtud.
* Telleri surfikooli kolmas õpilane lainele aidatud – tehtud.
* Slingshot ride – tehtud. See on üle mõistuse äge, proovige.

Midagi pidi siin nimekirjas veel olema, aga ei meenu, ju hiljem täiendan.

Praegune elu on väga lihtne – söömine, magamine, surf ja reisi järgmiste sihtpunktide, Sri Lanka, Singapuri ja Vietnami, kohta lugemine. Novembri keskel lendan siit toredalt Bali saarelt edasi.

Fun fact of the day: The lowest temperature ever recorded in Singapore was way back in 1934, when it hit a low of 19.4 degrees Celsius.

Õhtust süües (Bali toitude puhvetilaud, nämm) hakkasid peas mingid kirjad ennast ise valmis kirjutama. Ühele ja teisele sõbrale, mõnd pooleli jäänud vestlust või teemat jätkama, vahepeal kogetut vahendama või lihtsalt küsima, et kuidas läheb. Lihtsalt tuli tugev tunne, et olen kaua ära olnud, midagi peab olema ju muutunud. Siis meenus, et lahkusin Eestist vaid kaks ja pool nädalat tagasi. Nii vähe? Nii palju!

Palm ja küünal kusagil Kuta ranna lounge’s. Siis ma veel ei teadnud, kus päris mõnusad kohad on. Ja mis ei ole Tallinna klubide hinnatasemel.

Sama teema oli suvel Nicaraguas, kus nädal tundus kui kuu. Sinna sisse mahtus nii palju (ja ometi võtsin kogu reisimist, seiklusi ja vaatamisväärsusi väga rahulikul tempol), et nädala lõpus oli ammu ununud, kus ma seitse päeva tagasi olin või mida siis tegin. Reisi algus, mis kevadisse maisse jäi tundus hoopis kauge ajalugu.

Relatiivsusteooria iseenda nahal ära tõestatud. Elu seni pikim aasta käsil. Kirjad kirjutan sellegipoolest, sest aega on ju lahkelt käes ja kellele ei meeldi sõbralt kirja saada. Olgugi siis elektroonset. Postkaartidega on sel reisil veidi laisemini läinud.

Bali kassidel on lühike saba. Nii 5 sentimeetrit pikk. Ei ole ära raiutud.

PS. Punased toidud (mitte ainult Balil) on kõige paremad.

On ka sitemaid kohti, kus üksteisest reidilakse teha.

Sain Välisministeeriumilt toreda kirja:

Saate selle teate kuna olete oma välisriigis viibimise registreerinud Välisministeeriumis, ja viibite hetkel Indoneesias. Kuna viimase ööpäeva jooksul on kõvasti kannatada saanud Sumatra saar , samuti Ameerika Samoa ja stiihia raputab ka teisi piirkonnas olevaid riike, andke võimalusel teada kas teiega on kõik korras (aadressile konsek@vm.ee). Soovi korral saate sõna saata ka oma lähedastele, kellega saame vajadusel ühendust võtta. Juhul kui vajate konsulaarabi, palun andke kohe sellest teada.

Mul harjumuseks mitte-Euroopa reisidel end Välisministeeriumi kodukal registreerida, mine tea millal kasulikuks osutub. Tore, et nad seda infot ka suht operatiivselt kasutavad, boonuspunktid.

Balil polnud Sumatra saarel toimunud tugevat maavärinat üldse tunda. Värinast sain üldse kergelt ärevuses perekonnalt teada. Nagu ikka on põhimuredeks, et kas öömaja eest maksta 70 või 90 krooni ja mitu liitrit papaya mahla mu kõhtu ikkagi ära mahub.