Teller plõksib

Flying Zacchinis – High Wire käekell, $250.00

See kell on kõiges süüdi. Eriliselt plaanimata sai ta kunagi Londoni lennujaamast ostetud, ettekäändeks iseenda sünnipäev. Paar aastat sai sahtlis passida, sest sihverplaat kukkus betoonile puruks ja Eestis ei olnud kellelgi uut klaasi ette panna. Saatsin ta lõpuks postiga Inglismaale Animali hooldusesse, kus lisaks klaasile ka uus rihm külge keerati.

Peale vanaisa surma näppasin vanavanemate kogust kella, mida vanaisa seni kandnud oli. Sihverplaadil uhkelt kirjas Pobeda, üleskeeratav, kolm seierit ja kogu lugu. Lõpetasin seda kella kandes keskkooli ja unustasin ta siis kuhugi karpi. Seal karbis kolis ta aastate jooksul mööda erinevaid kodusid, väsimusest kukkusid isegi minuti- ja tunniseier küljest. Kui pea viis aastat tagasi jälle kellahuvi tekkis, siis mõlgutasin mõtteid, et võiks lasta ta korda teha, aga mõtteks see siis jäigi.

Sel kevadel asju praeguses kodus lahti pakkides jäi see tore Pobeda mulle uuesti näppu ja viisin Tallinna Kaubamaja kellasepa juurde. Seierid pandi uuesti külge, vana ja katkine klaas vahetati välja ja vedru keerati üles. Nüüd tiksub jälle rõõmsalt. Korpus on kõvasti kriimustatud ja rihm väsinud, aga kellasepa jutu järgi saab sellele Keskturult lihtsasti asenduse.

Erinevad Vene kellaajalugu valgustavad netilehed pakuvad selle Pobeda tootmisajaks ja tootjatehaseks natuke eri infot, kuid Ussrwatches.info ja Ussrtime.com põhjal pandi seda Pobeda mudelit kokku Moskva 1. kellatehas 1949ndast aastast 50ndate keskpaigani.

Rihma osas pole kindel, aga see, kuidas ta aega näitab on küll imeline. Autoriks Robert Dabi.

Eile öösel leidsin enda suureks üllatuseks sellise saidi nagu www.watches.ee, kus varem Aurumis töötanud/juhtinud Kari Kuulman eesti keeles kelladest kirjutab. Näiteks hea selgitus veekindlate kellade teemadel. Sildid “water resistant 50 m” on ka minus segadust tekitanud, ilmselt teisteski. Mõned artiklid (“Kellad internetist”, “Maailma kalleimad käekellad”) on veidi lakoonilised, aga loodetavasti tekib aja jooksul head sisu juurde. Igaljuhul tore, et keegi teemast kirjutada viitsib, minu kellahuvi avaldub enamasti lihtsalt piltide näitamisena.

Pildil on Nixon’i The Insider, mille parempoolne must versioon mul kolm aastat kellakogus kõige raskema ajanäitaja tiitlit omab. Pool aastat leotasin teda erinevates maailma ookeanides surfides ja sisuliselt võiks The Insideriga naelu seina toksida. Nixonil on palju ilusaid ja lahedaid kellasid, Surhouse’i poes on üpris suur valik ja hinnad üsna mõistlikud.

Omega on järjekordne suur ja tuntud kellatootja, kelle ajanäitajad mulle erilist muljet jätnud pole. Nüüd leidsin ühe, mis väidetavalt 50-60ndatet pärit ja vot selline võiks viisakamalt riides olles randmel küll olla. Vaatasin Omega praegust Seamasterite tooterida ja sama jama – midagi minu jaoks ilusat seal pole.

See laheda rihmaga Burberry käekell on kõikjal läbi müüdud, aga meeldis mulle piisavalt, et siia siiski postitada. Burberry kellasid on siin-seal Eesti kellapoodides ka leida. Sellest olen ka aru saanud, et kella teevad minu jaoks tihtipeale just rihmad ilusaks. Äkki peaks rihmasid ostma hakkama ja olemasolevatel kelladel neid vahetama. Oleks natuke taskukohasem hobi.

Garmin Forerunner 310XT on see asi, mis tuleb siis, kui kohtuvad spordinohik ja kellapede. Eesmärk oli lahendada võrrand jooks + ratas + pulsikell + GPS. Ratastelt saab spidokad maha keerata ja senise truu trennikaaslase Suunto T3 edasi pärandada. Kaalusin tükk aega Forerunner 405cx ja 310xt vahel, lõpuks said otsustavaks viimase pikem akuaeg, veekindlus, multispordi tugi ja suurem ekraan. Miinuspoolel suurem kaal, mõõdud ja nohikufaktor. 310 on võimalik ka välja lülitada, mis tähendab harvemat laadimist. 405 on alati sisse lülitatud. Kui esimesed jooksud-rattasõidud tehtud, siis ehk kirjutan siia avastusi juurde.

Lisa: Esimene pikem jooks uue pulsivöö ja kellaga tehtud, mõned muljed.

* Pulsivöö (premium heart rate monitor e. pehme riide-kummisegune variant) on kordades parem, kui mu senine Suunto vöö, mille esiosa oli plastikust. Istub paremini ümber, jooksu ajal pole praktiliselt tunda ja mis peamine – leidis kohe pulsi üles, polnud vaja andureid lakkuda.

* 310XT on käel ikka paras jurakas, aga kaalult piisavalt kerge, et joostes tähelepanu ei tõmba.

* Kella tarkvara uuendus toimus automaagiliselt ja vaid ühe hiireklikiga.

* Seadistasin kella ekraanile nelja näitu (koguaeg, viimase kilomeetri tempo, pulss ja distants) kuvama – numbrid piisavalt suured ja toimuvast pidevalt hea ülevaade. Tõelised nohikud saavad seadistada ka teise, kolmanda ja neljanda ekraanitäie infot, mille saab panna kas automaatselt vahetuma või käsitsi nupuvajutusega vahetada.

* Kõrgusinfot ei tasu liialt tõsiselt võtta, kuna baromeetri põhist mõõtmist ei toimu, siis liialt täpne see näit pole. Näiteks mõõdeti mind Pirita tee ääres joostes paar meetrit merepinnast allapoole.

* Jooksuinfo edastus arvutisse ja sealt Garmin Connect tarkvarasse ning veebilehele on samuti automaatne, kuigi selleks tuleb arvuti USB-auku mingi lisajulla torgata.

* Garmin Connect tundub mulle piisaval hulgal infot näitavat. Suurematel nohikutel on võimalus Garmini enda desktop tarkvara proovida (jube kasutajaliides) või mõne sõltumatu tarkvaratootja lahendus kasutusele võtta. Neid proovinud pole, ei oska soovitada. Erinevatest softilahendustest võib lugeda sellest 310XT eriti põhjalikust ülevaatest.

Küsimusi?

Siin, sest on esimene Tag Heuer, mis mulle meeldib. Silvestone Chronograph on 1974 a. mudeli taasväljalase. Sinu vaid 6500 dollari eest.

Junghansi 2010 versioon ammu klassikaks kujunenud Max Billi disanitud käekellast.

The Max Bill watch is what you can call “concrete Bauhaus.” I think this term neatly applies to the combo of Bauhaus design with a modern touch that evokes the beginnings of modern architecture from the 1950s and 1960s. Many of these architectural designs that I refer to may look a bit dated by today’s standards, but the best pieces from this era both structures and items (like this watch) have a great contemporary relevance. The Max Bill watch was so good because of how functional it was, but still stylish. Undeniably easy to read, attractive, and soothing to the eye. The design did miraculous things with space and felt like something you wanted to wear. – A Blog To Read