Teller plõksib

Eksisin täna Reegel nr. 5 vastu. Ei suutnud lõpuni kinni pidada mantrast Harden The Fuck Up. Nii 115 meetrit jäi puudu. Aga kõigest otsast peale.

Mõnusalt jahedal ajal e. kell 12 päeval anti start esmakordselt toimunud Suure Munamäe Rattarallile. 85 km tõuse ja langusi Võrumaa mühklikul maastikul. Maasikaks lõpus tõus Suure Munamäe tippu. Panime end vennaga sinna mingi lolli entusiasmi ajel kirja. Paar päeva enne raja ülevaadet lugedes tuli teatav mure pähe torkima. Igatahes olime hommikul parklas kohal, sääred sheivimata, taskud täis energiageele ja peas null ideed, kuidas Jaan Kirsipuule ära teha.

Päike küttis mõnusalt, asfalt sulas ja soojendusringi raames üle vaadatud Suure Munamäe tõus ei süstinud just optimismi. Igaks juhuks võtsime kohad sisse stardigrupi sabas ja väntasime alguses aeglaselt. Siis vaatasin, et nii läheb kogu grupp liiga kiirelt eest ära, surusin pedaale natuke kõvemini ja rohkem venda ei näinud.

Nägin hoopis, et grupp läheb ikkagi eest ära, mis siis, et sõit käib peamiselt allamäge ja päris kiiresti. Minu 45 km keskmise kiirusele oli neil ilmselt siis midagi rohkemat vastu panna. Õnneks moodustus omataolistest 15-pealine kamp, mis järgmise 20 km jooksul poole suuremaks kasvas. Kui tõusud pihta hakkasid, siis oleks peaaegu grupist pudenenud, kuidagi õnnestus pulss 170+ peale saada, mis lamedal, aga ikkagi tõusul, väga raskelt kerima pani. Õnneks oli tahtejõud tol hetkel tugev.

Tegelikult oli 40 km ikkagi üsna lame, pikad lauged tõusud ja langused, grupil polnud ka enam endist kiirust (poolel maal kaotasime liidritele 14 minutiga) ja töödki jõudis põhiliselt 5-6 meest teha. Natukene mina ka, kuigi lõppu vaadates oleks olnud ehk targem lihtsalt sabas istuda ja tuules sõita.

15 kiltsa enne lõppu hakkas tee jälle tõusma ja minul läks seal raskeks. Kolm pudelit jooki olid lõppemas, päike ja kuum asfalt terve tee küpsetanud ja Tallinna lauskmaadel treeninud jalgadest polnud just erilist mägedekunni võtta. 82 km e. 5 enne lõppu jäin oma grupist maha. Püsis küll pea lõpuni nägemisulatuses, aga kätte saamiseks jõudu polnud. Boonuseks oli seal ka asfalt eriti hästi sulama hakanud, kumm haakis mõnuga bituumenit ja väikeseid kivikesi külge ja loopis karvastesse jalgadesse.

Eelviimase tõusuga küpsetati ära ja viimasel tõusul paluti Eesti kõrgeimasse tippu vändata. Nagu juttu alustasin, siis sellega ma hakkama ei saanud. 115 meetrit enne finishit hüppasin rattalt maha ja kõndisin lõpuni. Ei olnud eriti allaandja tunnet. Paar tundi hiljem hakkas küll juba kripeldama, et äkki ikka oleks jõudnud, aga Munamäe tipus mõtlesin küll, et kõik jäi rajale. Ja vist jäi ka. Koht oli vist 133, aga see polnud oluline, oluline oli end võita ja ilusti lõpuni sõita. Igatahes olen väga rahul.

Ei saa ma kuidagi rattateemast üle ega ümber praegu :)

Brooks’i sadulad on täisnahast, klassikalised, kallid ja uhkustavad 150-aastase ajalooga. Kel sellest veel vähe võib nahakunstnikult Kara Gintherilt täiesti unikaalselt graveeritud versiooni tellida. Kara erinevaid disaine näeb ta Flickri galeriis.

Kodune rattaparkla on aga neile, kel toas mitu ratast. Jalgratas on imeline riistapuu, mil maailma kõige ebapraktilisem kuju, kui tahta seda kuhugi mõistlikult jalust ära panna. Mul on kodus kolm ratast ja eks ta üks paras kolahunnik ole. Kahe ratta mugavaks hoidmiseks tundub aga Michelangelo Gravity alus ideaalne lahendus. Boonuseks, et mingeid auke ei pea seina puurima, kõik püsib paigas raskusjõu abil. Kdri muidugi teatas, et tühja sest rattahoidikust, tal on hoopis sellist oranzhi ratast vaja.

Pühapäeval toimunud Tartu Rattarallil oli vaid üks eesmärk – 133 kilomeetrit vähem, kui nelja tunniga läbi sõita. Hommikul aknast välja vaadates tekkis ürituse võimalikkuses väike kahtlus, sest ilm tundus külm ja eriti ebameeldivalt tuuline. Stardihetkeks oli aga päike väljas, enesetunne hea ja tagatasku energiageeli täis.

Enne starti, päike paistab ja elu on ilus. Kaidi pildistas

Startisime vennaga koos ja kerge kokulepe oli, et püüame nii palju koos sõita, kui võimalik. Nagu ikka, ei saanud sest plaanist erilist asja, sest traditsiooniliselt on stardist esimesed 15-20 kilomeetrit paras paugutamine ja mingis kohas jõudsim mina end ees sõitvasse gruppi pedaalida, vend jäi veidi tahapoole.

15 kilomeetri peal tegin esimese lolluse ka, kus vastutuult gruppi sikutama läksin, et pool kilomeetrit ees sõitvale grupile järgi jõuda. Kahjuks tuli kaasa ainult üks tüüp ja nii surime kiirelt. Hea, et siis mööda vuhisevast rongist maha ei jäänud. Igatahes istusin seepeale päris pikalt grupis, natuke tegin peale Otepääd ka tööd. Kõige lõunapoolsemast punktist (vaata raja kaarti) Sihva suunda keerates läks grupil väike jooksikute kamp eest ära ja kargasin ka sinna sappa. Paari minutiga sõitsime juba mitmesajameetrise vahe sisse, aga jooksikutega püsimiseks pidin üsna punase piiril väntama. See kaasaminek oli esimene viga.

Teine, ja natuke suurem viga tuli 67ndal kilomeetril Sihva joogipunktis, kuhu jooksikutepundiga jõudsime. Otsustasin, et hea võimalus üks tühi joogipudel välja vahetada ja püüdsin sõidult uut pudelit haarata. Liiga suur hoog + pudelipakkuja, kes pudelist lahti ei lase + algaja tasakaaluhoidmise oskus = kukkumine. Minu esimene korralik rattamats. Ega ma täpselt tea, kuidas käna panin, kõik käib liiga kiiresti. Tulemuseks verine küünarnuk ja põrutatud põlv e. tegelikult suhteliselt õnnelik värk. Kohe kõrval oli medõde, kes küünarnuki kinni sidus (samal ajal möödus grupp, kus varem sõitnud olin). Siis avastasin, et ka üks kodar on murdunud ja sel ajal, kui mehaanik seda eemaldas sõitis mööda grupp, kus vend väntas. 6-7 minutit peale kukkumishetke sain jälle rajale.

Õnneks polnud võitlusvaim kadunud, järgmised 10-15 kilomeetrit pidin küll üksi väntama, aga siis hakkasime koos ühe lõbusa selliga, kel oli olnud rõõm juba kaks korda sisekummi vahetada, gruppi ehitama. Leidsime veel paar tüüpi, kes vedada jõudsid ja lõpuks oli paarikümneliikmeline seltskond koos, kes rõõmsalt Elva poole vuristas. Seal tegin pikalt ja kõvasti tööd, tuul oli keeranud, tee läks allamäge ja enesetunne oli hea. Kellegi kommentaari “sa oled ikka hull vedur” oli päris tore kuulda :) No mul oli vaja ju vennale järgi jõuda.

Rongi sabas Elva toidupunktist möödumas. Sellele lahtise särgiga maastikurattamehele tahaks küll vedamise eest aitäh öelda. Foto: Markus Toom

Elvas vangerdasin end ise kiire lühema raja trio taha ja jõudsin mõnda aega nendega koos kulgeda. Nõost alates istusin aga juba veidi väsinult ühe lühema raja maastikuratta taga, kes hea tempoga suhistas. Tartus viaduktilt finishini põrutasime koos mingi väiksema grupiga, vähemalt ei pidanud Turu tänaval vastutuulega üksi võitlema.

Venda kätte ei saanud ja kodus selgus, et miskipärast ei ilmu mu tulemust lõpuprotokolli. Kolmapäeval hakatakse finishivideot läbi vaatama, loodetavasti leiavad mind sealt ikka üles. Enda kella järgi oli aeg kuhugi 4:09:30 kanti.

Lisa: Ametlikes tulemustes olen olemas, 1081 koht ja 4:09:25 aeg.

Maantee grupisõidu kogemus on mul imepisike, aga mõned asjad olen vist tänaseks selgeks saanud:
* Lolli ei tasu mängida e. liiga vara üle enda võimete kimamine on selge enesetapuviis.
* Pulss, mille pealt ma mõneks ajaks ära kukun on üsna hästi paigas.
* 150 km distantsi kannatan ilusti ära nii, et jõuab ka lõpus sõita.
* Grupis on mõistlik püsida ees otsas, nii on nügimist vähem ja pole ohtu maha jääda.
* Järskudes kurvides tuleb tagumik püsti ajada, sest seal venib kummipael eriti pikaks ja grupi pea kipub eest ära nihkuma.
* Kui grupis on juba paar-kolm nägu, kes vedada viitsivad ja jõuavad, siis on võimalik ise tempo kõrgemaks lükata ja inertsiga kiirem käik sees hoida kogu kambal. Kui hoog ära pidurdatakse, siis uuesti momentumi saavutamiseks tuleb kõvasti tööd teha.
* Mõnikord on mõistlik nõrk wuss olla ja teiste selja taga taastuda ja töötegemist vältida.
* Kukkuda ei tasu.

Tartus kutsus vennanaine varahommikusele ratta grupisõidule. Lubas mõnusat väikest punti ja pärast kohvikukülastust. Et ärkamine ja sõit lihtsam oleks mängisin eelneval õhtul-ööl poole kolmeni Modern Warfare 2 :)

6:30 oli Raekoja taha mõnus 10-liikmeline punt kogunenud. Osad paistsid omavahel varem tuttavad olevat, teised olid minusugused külalisesinejad. Silmanurgast piiluti üksteise rattaid ja sponsorlogosid ja siis asus lükrakangelaste kamp vaikselt põhjapoole väntama. Minule oli see sel aastal esimene grupisõit ja eks natuke oli mure, et kas ma ikka reegleid tean, aga midagi keerulist polnud. Kahekaupa reas kulgemine, esimene vedajapaar astus iga 5-10 km tagant kõrvale, et järgmisele paarile tuulega võitlemine üle anda. Sõidu korraldaja Margus Püvi väntas grupis edasi-tagasi, jagas vedajatele näpunäiteid, et ikka langustel kiiremini ja tõusudel rahulikumalt ja sarved ilusti kõrvuti.

Ilm oli super (no tuul on alati ratturile vastu), tempo rahulik nii et jutuvada käis kogu tee. Veebist rattasõprade blogidest loetu põhjal ütleks, et selline paras pühapäevane suhtlussõit, mitte keel ripakil kõrge pulsiga trenniraiumine. Keskmiseks kiiruseks tuli 26-27 km/h ja pulss minul 116 (täpsem info ja seekordne rajakaart). Sellisele rahulikule sõidule omaselt lõppes üritus Rüütli tänaval Pere kohvikus, kus sääskedega võideldes (sääsed olid kohvikus sees, mitte väljas) kohvi ja saiake võeti. Püvi enda jutu järgi loodab ta, et kunagi on sõidu lõppedes kohvi pärast 5-6 korda suurem grupp võitlemas.

Soovitan soojalt. Igal kolmapäeval (kui just paduvihm pole) Raekoja taga, 6:30. Püüan suve jooksul ka ise mõned korrad veel jõuda.

Ma pole just suurem asi bemmimees, aga see on küll väga edev. Hind pole teada, aga ju ta kunagi BMW online-poodi müüki tuleb. Pilt suuremalt ja mõned lisalaused Uncrate lehel.

3.-9. maini toimub Tallinna linnaelanike küsitlus, kus tallinlastel on võimalus vastata küsimusele „Kas Tallinna kesklinnas tuleks sõidukite piirkiirus alandada 50-lt km/h 40-le km/h?“ Vastused on „jah“ ja „ei“. Küsitlus viiakse läbi nii selleks avatavates küsitluspunktides kui ka elektrooniliselt. Üle linna avatakse 14 küsitluspunkti. – Kesklinna piirkiiruse küsitlus (Tallinn.ee)

Rattarikkurite meelest on see tore mõte – liiklus muutuks ohutumaks, müra väheneks, õhk läheks puhtamaks ja linn muutuks kõigile elamisväärsemaks ning inimsõbralikumaks. Ja mis ratturitele eriti meeldib – meie elu tänavail muutuks oluliselt turvalisemaks. Kuni keskklinna pole rajatud mugavat ja kõikjale küündivat rattateede võrgustikku, aitaks kiirpiiruse alandamine rattakasutuse soodustamisele palju kaasa. – Hääletame piirkiiruse alandamise poolt (rattarikkaks.ee)

40 on ju toredam number, kui 50 :) Siis ma jõuaksin rattaga ka kesklinna rohelises laines püsida.

Lisa päev hiljem: No ei olnud video vaatamisest 100% kasu. Sisekummi sain vahetatud, aga kuidagi õnnestub rehv valesti veljele peale panna ja ratas “hüppab”. Peab asjatundjate juurde koolitusele minema. Tüütu. Enda oskamatus vist peamiselt.

Nimi on küll veidi eksitav, sest käiguvahetajad on 905 pealt ja iste hoopis kusagilt mujalt. Olgu iseendale ja teistele rattapededele jupid ka üles loetud:

Raam: Merida Road Race 904 HFS (L)
Kahvel: Merida Carbon Road
Käiguvahetid: Shimano Ultegra
Pidurid: Shimano Ultegra
Lenks: Merida X-mission
Stem: Merida X-mission
Sadulatoru: Merida X-mission
Sadul: Prologo Cool Team
Pedaalid: Time RXS
Rattad-jooksud: Mavic Aksium

Uued maanteekingad tulid ka. Müügimeeste “karbon-karbon-karbon” korrutamist ei jäänud kuulama (loe: rahast hakkas kahju) ja võtsin Sidi Genius 5. Küll jõuan tulevikus vajadusel kõige parendada. Merida X-mission olla paras entry-level ja Mavica jooksud samuti. Kõigepealt tuleb pedaalima õppida ja võhma koguda.

Koju on peatselt üks jalgratas juurde siginemas. Sain loa ta seinale riputada, kui lõpptulemus on samasugune “vana ja helkiv” nagu alloleval pildidl.

See “vana ja helkiv” on skandinaavia rattafirma Aurumania kaherattaline, mil värviks 24-karaadine kuld ja raamil kokku 600 Swarovski kristalli. Toodetakse neid kokku kümme, hind €80,000, aga see-eest tuuakse valgetes kinnastes koju ukse taha. Rohkem pilte ja pikem jutt.

Londonis toimub 10.mail üks ülilahe ühine rattasõit – London Tweed Run e. maakeeli Londoni tviidisõit. Klassikaline, sportlik (mitte lycra-sportlik, vaid lähme-rebasejahile-sportlik), vuntside ja piibuga üritus. Piltidelt jääb mulje meeleolukast sõidust. Loomulikult pole mul ühtki riietuseset, millega kohale ilmuda (rääkimata sellest, et London vähe kaugel), aga idee on vahva. Loodetavasti hakkab ka Eestis rattaliikumise hoogu kogudes järjest toredaid pisikesi teemasõite tekkima.

Foto: M.J.S., kellel terve galerii London Tweed Run fotosid.