Palju aega mõelda
Pikalt reisil olles on mu aju natuke teistmoodi tööle hakanud, kui siis, kui vaid kaheks-kolmeks nädalaks kuhugi tervisevetele põgenesin. Siis tuli lihtsalt väljalülitus tööasjadest ja igapäevarutiinist, tänulik “küll on hea, et midagi tegema ei pea”. Nüüd on esialgne patareilaadimine tehtud ja tunda on, et aju otsib tegevust, analüüsib iseend, seda reisi, elu mõtet ja muud 42-ga seonduvat. Pole kedagi kõrval ka, kes pideva vestlusega mõtted mujale viiks, sisekaemuseks aega rohkem kui küll. Mitte et see paha on, teadsin, et see tuleb. Aga ikka on naljakas leida end mõtlemas, et olen ikka luuser küll, tulin Nicaraguasse plaaniga surfida, hispaania keelt õppida ja joogaga tegelema hakata, reaalselt olen aga vaid surfimisega tegelenud.
Kontoriroti elu elades küsisin endalt aeg-ajalt “See ongi kõik?” küsimus. Kummalisel kombel on sama küsimus ka reisil olles läbi pea vilksanud. Käid mööda eri maid ja inimesi ja kohti, aga mis eesmärgiga? Lihtsalt selleks, et käia? Et aasta hiljem kodus olles saaks maakaardi punaseid lipukesi täis taguda ja sõpru humoorikate seikadega lõbustada?
Liis, kes ise Rios redutab, küsis, et kas ma olen välja mõelnud, mille eest ma Eestist põgenesin. Tal on nimelt teooria, et kõik pikemaks ajaks Eestist lahkujad põgenevad millegi eest. Ei ole. Välja mõlenud. Või siis ei põgenenud ikkagi. Haarasin hoopis võimalusest, kus elu ei hoidnud Eestis kinni ja oli andnud vahendid maailma kaduda. Võib-olla olen lihtsalt eitusfaasis veel :)
