Teller plõksib

Cyborg-Teller. IFA messil Berliinis, Panasonicu 3D telerite ees. No Panasonicul on vaieldamatult kõige dork’ilikumad 3D-prillid. Henrik tegi pilti.

Berliini tõi laiatarbe elekroonikamess IFA ja huvi natuke kodumasinaid, elektroonikatooteid ja idamaade tegelasi torkida. Sest just sealt ju enamus meie kodustest vidinatest tuleb. Kahel esimesel pressile suunatud päeval oleme Digi peatoimetaja Henrik Roonemaaga pooleliolevaid väljapanekuid ringi luusinud, avastanud, et ka külmikutes, tolmuimejates ja pesumasinates toimuvad tehnoloogilised läbimurdeuuendused (kui tootjate reklaamjuttu uskuda), et eri tootjate 3D telerites on tuntav vahe (või tuleb see vahe hoopis väljapaneku valgustusest ja näidatavast sisust?), et korealasest turunduspealik võib täitsa tore tegelane olla ja et Berliini mõnus elu keeb hoopis kusagil kaugel idas, kus segunevad sakslased, türklased ja vietnamlased.

Lähipäevadel paarist teemast pikemalt ja pilte rohkem (nonii, ei viitsinud magama minna ja panin esimese valiku kohe galeriisse üles). Pildi juurde võib aga kohe öelda, et Panasonicu suurtel plasmateleritel on üks parimaid pilte, mida siin näinud. Seda kompenseerib konkurentsitult koledaim ja aegunuim teleridisain.

Läbipaistvuse huvides – Berliini lennutas, majutas ja toitis mind Lõuna-Korea elektroonikahiid LG.

Kunagi ammu, siis kui ma veel noor ja elujõuline olin, tuli meie juurde koju üks arvutimäng, millel nimeks oli Commander Keen. Tore platvormikas, hüppa ja söö kommi ja pepsit. Hoidu roheliste kollide eest. Mingi lugu oli seal ka, et miks seda kõike tegema peab ja kuidagi hästi haakus tol ajal. Igatahes sai seda vennaga ikka pikki tunde mängitud. Meie “õnneks” tuli mängule muudkui järgesid (kokku vist 7 osa). Kes proovida tahab, siis netis täiesti mängitav versioon olemas.

Ma tean, et Commander Keenil oli tegelikult kollane kiiver.

Milano Toomkirik on muuseas maailma suuruselt kolmas. Sellest hoolimata pani veidi imestama, kui kiriku katuselt suure kontserdilava leidsime. Milanost ja Como linnakesest pikemalt veidi hiljem.

Lõhnamälu on täiesti maagiline. Täna jooksma minnes määrisin ninale päikesekreemi ja hoobilt oli pea täis viimase aasta jooksul käidud randu, surfitud laineid, kohti, inimesi, hääli ja maitseid.

Stroomi rand oli rahvast täis nagu oleks juuli nädalavahetus. Vees olid jalgupidi küll vaid julgeimad.

Vahel surfisime kaladega vee all.

Canon andis paariks nädalaks poolprofikaamera Canon EOS 7D testida, vastu lubasin sellest blogis kirjutada. Ikka nii nagu ma tavaliselt kaameraid arvustan e. ausalt heast ja halvast kirjutades.

Neile, kes pikalt lugeda ei viitsi: Canon EOS 7D on täna oma hinnaklassi näitajate ja kvaliteedi poolest parim kaamera. Tõhus kere, loogilised nupud ja menüüd, suurepärane pildikvaliteet ning vaid väikesed vead paneksid mind 7D-d valima küll. Kaamerale vastav on ka hind, mis seda suurem, et võimete ära kasutamiseks peab objektiiv olema kvaliteetne. Kel aga Canoni hea klaas juba olemas ei pea pikalt mõtlema.

Ja nüüd kõigest põhjalikumalt

EOS 7D kohta oli kusagil kõrva jäänud juskui oleks Canon selle kaameraga ämbrisse astunud. Sepp mainis, et ka ajakiri Digi oli üpris negatiivse arvustuse avaldanud. Kõik see tõstis huvi, et millega Canoni insenerid siis puusse panid. Karbist tuli välja ülikänonlik aparaat e. hästi käes istuv, harjumuspärase nupustikuga kaamera. Kes vähegi Canonit (või üldse digipeegleid) varem kasutanud võib kasutusjuhendi esialgu kõrvale jätta. See ei tähenda, et võrreldes varasemate mudelitega mingeid muutusi toimunud pole.

Kaamera kerele on mõned nupud juurde ilmunud (mulle see meeldib, sest menüüs tuleb vähem käia), ON/OFF nupp on loogilisemasse kohta liikunud, video-rezhiimile on eraldi nupp. Kaamera on kaalukas (akuta 820 grammi) ja mõnusalt kätt-täitva pidemeosaga. Märksõnadeks on kere puhul magneesiumraam ja ilmastikukindlus.

Mida Canon 7D puhul ise kiidab:

- Uus 18-megapiksline sensor (APS-C suurus)
- Ülikiire Dual DIGIC 4 protsessor
- 100% ulatusega pildiotsija
- 8 kaadrit sekundis pildistamiskiirus (ka RAW)
- Full HD video
- Kolme välise välgu kontroll kaameravälgu abil

Uus ja parem

Pilti tegema hakates kargab silma ülisuur ja valge pildiotsija. Võrdlesin seda Canoni 3 korda odavama vennaga ja vahe on radikaalne. Oma hinnaklassis konkureerib 7D võrdsena Nikoni D300-ga (mis on ka kõigis muudes näitlejates täna põhikonkurent). Kuna pildiotsija näitab täpselt sama kaadrit, mis pildile jääb (enamik digipeegleid kipub näitama 92-96% kaadriulatusest) pole ohtu, et kuhugi serva soovimatu varvas, uksepiit vms jääb.

Ma pole eriline spordifotograaf ja seetõttu oskan vaid öelda, et kiirusest selle kaamera puhul puudu küll ei jää. JPG-sid tulistab 7D 8 kaadrit sekundis ja seda kiire mälukaardi puhul kuni kaardi täitumiseni. RAW puhul on puhvri suuruseks 24 kaadrit. Samamoodi kiire on piltide kaameras vaatamine ja arvutisse kopeerimine.

Vaata pilti maksimalsuuruses (8 mega).

Kiirusest veel rääkides, siis soovides 7D-ga full HD-kvaliteediga filmi teha tuleks endale kindlasti kiireim saadaolev mälukaart muretseda, minu käsutuses olev aeglane kaart suutis maksimaalselt 20 sekundit täiskvaliteediga videopilti salvestada. Piisava kiiruse puhul on võimalik filmida kuni 4GB või 29 minutit ja 59 sekundit pikka klippi.

Videoteemal jätkates – erinevalt 500D-st on sel kaameral filmimise puhul kõik manuaalseadistus kasutatav. (Canoni kolmandal videovõimalusega kaameral 5D Mark II-l lisandus video manuaalkontolli võimalus firmware uuendusega.) Videokvaliteet ise on väga hea. Täiesresolutsioonis pilt ei mahu mu MacBooki ekraanile ära. Vaikimisi valib 7D tundlikkuse ja ava ise, kuid manuaalrezhiimis on fotograafil video üle täiskontroll.

Videoklipi näiteid võib vaadata dpreview.com arvustusest.

Fotonohiku rõõmud e. seadistusvõimalused

Keskmine meesterahvas lugevat kasutusjuhendit vaid viimases hädas. EOS 7D puhul otsisin selle peale poolteist nädalat välja, sest kripeldas, et kratsin vaid võimaluste pealiskihti. See ei tähenda, et tavapärased funktsioonid ei asuks seal, kus nad peavad ja toimiks nii nagu tavaliselt. Lihtsalt 7D pakub miljonit seadistusvõimalust – praktiliselt iga nupu funktsioon on võimalik muuta just selliseks, mis fotograafile sobib. Enamasti on funktsioonid ka dubleeritud – nii saab ISO-t muuta päästiku lähedal väikese nupu abil kui ka uudsest Quick menüüst, mis suurel ekraanil kõik hetkel olulised ja aktiivsed seaded kuvab ja neid muuta lubab.

Erinevaid seadistuskomplekte saab teha kokku 3. Kasulik, kui kaameral mitu kasutajat või siis üks profiil maastikupildistamiseks, teine sisehallis sportmängu tarvis. Ja valimine toimib vasakul peal asuvat rezhiimirõngast keerates. Lihtne.

Aga DIGI ütles…!

Suureks inspiratsiooniks selle arvustuse kirjutamisel oli jaanuari ajakirjas Digi ilmunud 7D arvustus (viide PDF-ile), kus väidetavalt mürarikas pildikvaliteet maapõhja kiruti (“… tulemus on nii säbrune, et seda piinlikkust tundmata kellelegi näidata ei julge.“) Samamoodi viidati foorumis loetud ühele ja teisele miinusele ja kurdetakse “räiget” ülesäri.

ISO 6400, F8, 1/60 – vaata suurt versiooni, seal saad ise hinnata, kui kole see müra ikkagi nii kõrge tundlikkuse puhul on.

Mina midagi sellist ei kohanud. Jah, ISO 3200 ei ole puhas nagu ISO 100. Jah, vahel harva tuleb ette mõni õrnas ülesäris kaader. Dpreview.com kurtis ka kehvakese autovalgebalansi üle, aga spetsiaalselt seda testides sain mina küll igati rahuldavad tulemused. Õrn ülesäri ja valgebalans on pealegi probleemid, mis RAW-formaadis pildistades kaduma peaksid. Pealegi, osta 7D ja teha pilti JPG-s on sama, kui vaid poest külmutatud valmistoitu osta ja seda mikros soojendada.

Kõrgetel ISO-del võiks alati vähem müra olla. Autovalgebalans saab alati täpsem olla. Isegi traditsiooniliselt aus-kriitiline dpreview.com jäi 7D puhul virisemisnimekirja pikkusega hätta.

Loomulikult ei katnud ma siinses ülevaates kaamera kõiki omadusi, kes tahab iga väikseima nupu ja funktsiooni kohta lugeda ning lisaks võrdluskaadreid konkureerivate kaameratega sel soovitan dpreview.com EOS 7D põhjaliku testi lugeda.

Eestis müüvad Canon EOS 7D-d Overall ise kui ka Fotoluks ja Photopoint. Kere hind jääb sinna 27-tuhande krooni kanti, lihtsa objektiiviga (mida ma kasutada ei soovita) tuleb mõned tuhanded juurde lisada.

Täpselt sellised asjad, millega minusugune harrastaja aastaid hädas on olnud. Ei ole kogemust, ei tea nippe – alati läheb kaua aega ja tulemus on väga keskpärane, et mitte öelda kehva. Foorumites läheb jälle löömaks, et mis on “päris” :)

Enne oma seda suurt reisi istusin kontoris, vaatasin teiste rändurite pilte ja jutte ja mõtlesin, et on ikka tore elu, nii põnevaid kohti ja inimesi näevad. Selline väike kadeduseuss. Nüüd olen taolist elu ise 10 kuud elanud ja avastanud hoopis erilisema kadedusussi. See on see kadedus, mida üks rändur tunneb teiste seiklejate vastu, sest nende juttudes on kohad, kus ise käimata, nende kodukatel on pildid, mis sinu piltidest paremad. Nad on seigelnud toredamate inimestega, õppinud rohkem kohalikku keelt ja teinud läbi seiklusi, mis endal pole isegi pähe tulnud. Kaasrändurikadedus.

Star Ferry ja Hong Kongi pilvelõhkujad.

Postituseks ajendas Oliver, kelle reisipilte ja -jutte lugema sattusin. Lisaks on Oliver üks neist noortest fotograafidest, kelle pildid ja nägemisoskus mind kadedaks teevad.

Kasutan siin sõna kadedus selle positiivses mõttes, kes mind teavad mõistavad seda vist selgitusetagi :) See tunne ajas mind pikalt mööda maailma kolama, see tunne paneb mind rohkem uurima ja pildistama ja elan hea meelega teiste seiklustele kaasa. Inspiratsiooni on ikka vaja.

Boonusviiteks NYTimes’i slaidishow “Why We Travel“, kus palju häid mõtteid järgmiseks puhkusereisiks.

Mui Ne rand pole Eesti lohesurfaritele üldse mitte võõras koht. Neid on siin juba aastaid käinud ja ka praegu on mõnus väike pesakond kohal, detsembri jooksul laekub neid juurdegi.

Lohetame, sööme imelist meretoitu (koheliku restoraniomanikuga sõbraks saamine tasub ära) ja puuvilju ning hoiame Eesti lippu kõrgel. Lohesurf nii lahe pole, kui lainesurf, aga kunagist Eestisse tagasi kolimist silmas pidades mõistlik ära õppida. Soe kliima ja vesi ning hea tuul teevad mõistlikuks siin harjutamise. Tuleb juba enam-vähem välja.

Pilte tekib vaikselt Mui Ne galeriisse.

Pildid klõpsis täna nimetu fotograaf. Kohaks Uluwatu, Bali, Indoneesia. Vaikselt hakkab tunne tekkima, et ma oskan natuke surfida. Väga hea tunne, stoked, nagu surfarid ütlevad.

Annely, päev hiljem.

Nädalavahetusel käisin heade sõprade Kalmeri ja Annely pulmas. Unustasin oma Olympus Mju Tallinna ja appi tulid Photopointist leitud ühekordsed kaamerad. Ostsin neid kohe neli tükki, ükski ei maksnud üle 80 krooni. Kaks rulli on tänaseks ilmutatud ja paberilt tundus ühe kvaliteet ikka suht jube. Udused moonutatud pildid. Kerge töötlusega sain tulemused, mis endale täitsa hästi maitsevad.

Galerii: Kalmeri ja Annely pulm