Hiljem in.ee, press, Skype, mis presidendile rahvuspapud kingiti. Liiklus ikka igalt poolt Folkrsi blogisse.
Esimene paar müüdi 3 minutit peale poe avamist (tellimus Kanadast). Müüdi “väga mitu tuhat tükki”. Teine tiraazh veel saadaval, kuna telliti palju rohkem.
Mis edasi? Uued tooted. Usaldus, mis esimese kampaaniaga saadi on ilusti uutele toodetele üle kandunud.
Õpitu:
1. Kui on hea toode, siis on lihtne müüa. Blogijad korjasid idee üle, sest leidsid, et on lahe asi, mida promoda.
2. 200-300 Twitterijälgijaga suudeti kogu müügiedu saavutada. Ehk 4 alustajat on piisavalt “arvamusliidrid”.
3. Tegele oma jälgijatega. Ole liider, sind jälgitakse, sa kulutad inimeste aega, mõtle, et sõnum oleks vajalik, oluline ja huvitav. Siis liigub see sõnum edasi.
Näete, sakkerilt, kes konksu alla neelas, näitasin veel teile nunnukat tootefotot. Minge nüüd ostma :)
Janno on superlaheda ettekande teinud video abil.
Laval on korralik parteipleenum – Meelis Mandel (Äripäev), Kerttu Metsar (Delfi), Margus Sameli (Aegis Media), Pille Pruulmann-Vengerfeldt (Tartu Ülikool), Villu Otsmann (Tamme & Otsmann), Henrik Roonemaa (Presshouse), Jaanus Lillenberg (Postimees), Marianne Mikko.
Erasektori töömesilane minus küsib, et mis probleemi me lahendame?
Küsimus: Kuidas blogid mõjutavad meediat?
Jaanus: Aga kes ütles, et Postimees Online on suurem, kui blogid? Aga mis sind tegelikult huvitab?
Meelis: Ma ju ütlesin, et see on tasuta hea sisu.
Marianne: Ajakirjanikud pole tähtsamad, kui ajakirjanikud. Laisad ajakirjanikud varastavad blogijatelt. Kopi-peist, rebi ja kleebi. Eetikaga pole meedias alati kõik korras.
Kerttu: Kasutame küll poliitikute blogisid allikana. Blogisid üldiselt.
Kerttu arvas, et blogid on ainult pool-meedia. Blogi on eelkõige platvorm. Sõltub, mis sinna platvormi peale on ehitatud, sealt hakkab pihta, et kas on meedia või mittemeedia.
Mariannelt küsitakse, et kui meedia konsolideerub, siis kas blogid on sõnavabaduse ja variatsiooni viimane kants.
Marianne: Meedia koondumine väljaandjale hea, aga ei pruugi olla hea ei demokraatjale, lugejale ega ka ajakirjanikule. Tänane ajakirjanik toodab 3x rohkem sisu, kui 30 (parandame mind palun) aastat tagasi. Neilt oodetakse rohkem sisu ja mitmekülgsemat (ka fotot ja videot) sisu.
Hans H.Luik üritusel sõna ei võtnud, aga videokommentaari on teinud.
Pille väidab, et Eestis loeb blogisid 15-20%. Ma pakun omalt poolt, et paljud ei teagi, et nad blogisid loevad.
Inno ja Irja võeti hambusse.
Margus: Blogimine on midagi kunsti ja teaduse vahepealset. Et ei peagi midagi reguleerima.
Roonemaa: Kas Twitter on meedia? Kas Facebooki profiil on meedia?
Ärimees Jaanuses ütleb, et iga kanal on meedia, kui see on regulaarne, sellel on regulaarne lugejaskond ja potensiaalne võimalus neile midagi turustada.
Meelis: Arvamuse avaldamine ei kao ära, kanal on ebaoluline.
Marianne: Eetikakoodeksist. “Ajakirjanik sa võid olla, aga inimene sa pead olema.” (Juhan Peegel) Sama kehtib ka blogijale. Teine J.Peegli mõte: “Kui vähegi saad, siis ära kirjuta.”
Pille väidab, et netti kirjutatu jääb sinna alatiseks, aga tegelikult eksib, sest päris paljudest kohtadest on võimalik info nii kustutada, et sellest märki ei jää. Parooli taga olevad kontod, mis Archive.org-ile kättesaamatud. Facebooki konto on võimalik kustutada ja sellega läheb sealt kõik kaduma. Kui keegi pole just spetsiaalselt su piksleid ja bitte oma kõvakettale salvestanud ja need siis netti välja paneb.
Blogid praktilise suunaga, päevakajalised teemad. Osa sisu leiab hiljem väljundi paberlehes.
Raha makstakse, aga vastu lubatakse sagedust ja sisu taset.
Miks blogivad? Kasu? Kiire ja odav kanal suhteliselt suure lugejaskonnani jõudmiseks. Töötajate ja nende teadmiste promomine, firma tuntus – reklaamikanal, usaldusloomekanal. Reklaamikulude kokkuhoid. Ajakirjanike tähelepanuorbiiti saamine. Võidetakse kliente (advokaadiblogi autori kaudu hakkab firmale kliente tekkima). Positiivne reputatsioon. Tuntuse ja edevuse toitmine. Ka altruistlik “tahan aidata inimesi”, eriti koolitajate puhul.
Kahjuks loetakse anonüümseid, pahatahlikke kommentaare.
Sisuliselt ei ole tegu blogidega, vaid lihtsalt (enamasti) praktilise artikli või arvamuslooga. Toob mind teemani, et äkki peaks blogimisest rääkimise ära lõpetama.
Küsija: “Need, kes teil seal blogivad – konsultandid, koolitajad, advokaadid – need kõik müüvad ju õhku. Kui ma olen masinaehitaja, kas ma peaksin ka hakkama teil blogima?”
Meelis arvab, et küll, aga ei leidnud sellise profiiliga firmasid kirjutama.
Kris Keerov Altexist ütleb, et kui sul vähegi on eesmärk blogiga raha teenida, siis peaks olema 5 sekundiga aru saadav, mis ala ekspert sa oled. Vähemalt selle nõude täitmises ei saa küll keegi mind süüdistada.
Google’i AdSense Eestis ei tööta, kui su blogi põhisisu on eesti keeles. Eesti ettevõtted küll reklaamivad, aga kaht poolust Google seni kokku ei pane.
Eestis töötab sponsorite reklaam kitsastes teemablogides (toidublogid, autouudised). Probleemiks tsensuur, kus reklaamija läheb närvi, kui konkurentidest kirjutatakse.
Reklaamimüük, kui blogil on piisavalt suur lugejaskond, blogi teema polegi nii oluline. Kris soovitab vahendajaid kasutada, et vältida reklaami müügist tekkivat peavalu. SmartAD on Eestis vist suurima võrgustikuga reklaamimüüja. Nendega on võimalik ka reklaami sisu tingimuste osas teatud kokkuleppeid saavutada (Reformierakonna fänni blogis Keskerakonna reklaami ei näidata).
Motipostitused e. postitust motiveerib priipääse üritusele, tasuta tootenäidis vms. Sisuliselt müüd postitushaaval reklaami. Eetika osas arvab Kris, et piisab, kui on ausalt mainitud, et tegu on teatud tasu eest tehtud postitusega. Reklaamiostjal üsna konkreetselt teada, kes ja kus tema toodet-teenust kajastab. Konksuks on reklaamija ootus, et postitus on positiivne. Kui oled saanud tasuta spa-nädalavahetuse ja see sakkis sajaga, siis ausa postituse puhul kaotad kliendi. Võimalus on sellisel puhul postitus tegemata jätta, et kahju tegemata jätta.
Küsimuste voorus jõuti tulemusele, et Eestis, eestikeelse blogimisega ära ei ela.
Kõige põnevamat jooksevkommenteerimist üritusele saab jälgida Twitteris. Blog.tr.ee näiteks minu blogipostitusi miskipärast üles ei nopi.
Monton (Helen Saluveer) alustas blogimist, sest mõeldi läbi, milline on nende klient, kust nad infot ammutavad.
Estonian Air (Triin Tammert) otsis samuti kanalit, kus klientidele saaks lisainfot anda ja oleks ka tagasisidekanal.
Mikroettevõte Selge Pilt (Kristjan Otsmann) – pisiettevõttele on blogi turunduskanal, kus ütled välja “oleme jätkuvalt olemas”, samuti oma usaldusväärsust tõsta, tehtud projekte reklaamida. Kiidab takka Vascellari mõtet, et annad 80% tasuta ära ja 20% pealt teenid raha.
Enter (Aival Paalberg) alustas, sest “kõik tegid, teeme ka”. Ühel hetkel küsiti endalt lihtne-raske küsimus: “Mis vahe on blogil ja veebisaidil?” Vastuseks oli “sotsiaalne meedia”, mille märksõnaks “dialoog”. Mõõdupuuks pandi kommentaaride arv. Päevas 30-200 unikaalset lugejat.
Monton on kaasanud näiteks kollektsiooni koostamisel, kus antakse valida 2 mudeli vahel, millest lemmik läheb reaalsesse tootmisse. Kord otsiti Pöffile moefilmide vaatajaid ja kirjutajaid. Samuti otsiti lugejatelt vahvaid second hand riideleide. Palju tagasiside saabub blogi kohta hoopis eposti teel, mitte kommentaarides.
Estonian Airil püsikommentaatorid-lennundusfännid. Blogi kaudu tuleb ka ajakirjanike küsimusi. Klientide teemasse minevad kurtmised, lennupiletiprobleemid jne. jätakse alles. Vastatakse kas samas või kontakti olemasolul otse.
Kristjan Otsmann testib blogis uusi ideid. Kommenteerimine on viimase 6 kuu jooksul blogist kolinud Facebooki ja Twitterisse.
Rain Rannu (Mobi) kommenteerib kõrvalt, et ka tema täheldab “päris” blogipostituste arvu vähenemise ja pigem kolib see minisõnumitesse ja teistesse platvormidesse.
Monton viimase kuu jooksul Twitteri ja Facebooki kasutusele võtta ja pigem on seal sünergiavõimalused, kus kanalid täiendavad teineteist.
Sama sõnum – blog on ainult üks osa su kommunikatsioonistrateegiast, see pole mingi hõbekuul, mis kõik probleemid lahendab.
Ära ehita endale blogi, kui see aktiivne pole. Näide PayPali blogist, kuhu ta 22.juulil kommentaari kirjutas ja mis jäigi igaveseks “waiting for moderation” ootele.
Kui kord kuus firmajuht ametliku “poliitbüroo” sõnavõtu avaldab, siis see pole blogimine.
Vau, saalist on päris palju inimesi Twitterikasutajad.
Vascellari taob mobiilitrummi, et mobiilikasutajaid on arvutikasutajatest 4x rohkem seega tuleb ka sisu-sõnum mobiiliekraanil loetavaks muuta. Ma ise pole selles koheselt veendunud, kõhutunne, et sisutarbimisharjumused eri ekraanisuurusel, liikumises jne on suhteliselt erinev.
“Üks post päevas ei hoia blogi elus. Tuleb veekahur tööle panna.” Jälle pole nõus, infouputus on reaalne ja olen ise mitu blogi/kanalit välja lülitanud, sest läbu läks liiga ägedaks ära.
Ärge tehke massturundust, suhelge oma (potentsiaalse) community’ga.
Küsimus publikust – kui töötaja blogi kirjutab, siis kuidas autoriõigusega on. Kui töötaja firmast lahkub, mis sisust saab, kellele see kuulub? Minu töölepingus oli kirjas, et töö ajal ja tööülesannete raames toodetu on firma oma.
Ei saa võtta blogi üksikuna, tuleb mõelda laiemas firma online kommunikatsioonivõtmes – kus kirjutada, miks kirjutada, mida kirjutada.
Blogi kirjutamiseks on vaja entusiasmi firma sees – uhkus ja entusiasm oma toote ja teenuse üle.
Kui blogi kirjutad, siis peegelda see Facebooki, Twitterisse ja teistesse kanalitesse. Eri inimesed eelistavad sisu saada eri kanalitest.
Hoia blogi oma peasaidi sees, ära tee sellele teist domeeni, liiga erinevat välimust jne. Inimesed tulevad otsimootorist ja liiguvad edasi su põhisaiti.
Skype’il jälgijaid (blogi külastajatenumbrit Peter vist ei avaldanud):
Facebook – 170,000
Twitter – 2800
RSS jälgijad – 60,000
Skype’i blogging policy – Use your common sense. Oma töötajatele siis.
Väljakutse igale firmale – mis on sul nii huvitavat öelda, et üldse öelda tasub. Otsi firma seest üles see fänn, kes tahab kirjutada toodetest-teenustest, maailmas antud alal toimuvast, kohati kaudselt seonduvast jne.
Kui Robin millalgi suvel teatas, et Blogfest tuleb, siis liiga pikalt ei mõelnud, sest toonaste plaanide kohaselt ei pidanud septembri keskel üldse enam Eestis olema. Paar päeva tagasi tuli üritus jälle meelde ja hakkasin mõtlema, et võiks ju ikkagi läbi käia. Vana armastus, tuttavad näod ja võimalus mingil konkreetsemal teemal siin kodukal sõna võtta.
Mingid mõtted hakkasid eile peas keerlema, meta-blogfestiteemalised pigem. Eesti asjakohane seltskond on tõenäoliselt keskmiselt hästi kursis, et üritus toimub. Aga suurt arutelu või kajastust netist (blog.tr.ee otsing on eraldi teema) küll ei leia. Tavalised “üritus on tulemas, tule ka” tüüpi postitused, Twitteris natuke liiklust. Kus on kriitiline sõnavõtt teemal “unustage nüüd ära “blog”, räägime sellest, milline peaks üldine firma online suhtlusstrateegia olema”? Või ürituse-eelset profiiti lõikav “meie tegime nii ja saime sellised tulemused” või “Estravelis hakkasime viimase hetke pakkumisi twitterdama ja saime kahe päevaga 200 jälgijat.”
Aarne tegi huvitava, teemaga otsapidi haakuva, kuid veidi küsitava teadusliku väärtusega tabeli eesmärgiga kaardistada, kui hästi Eesti internetiturundusfirmad ise veebis esinevad. Ja ongi kõik, mina ei leia ühtki teist blogipostitust, ajaleheartiklit või twitterisäutsu, mis Blogfesti, äriblogimist või onlinekommunikatsiooni kuidagi huvitavalt lahkaks, kritiseeriks, upitaks…
Täiesti norimisteema, aga tag #blogfest pole just parim valik ürituse kajastamise jälgimiseks, sest sama tagi kasutatakse mitme üle maailma toimuva ürituse nimeks jne. Ja kuskohas me ürituse ajal suhtleme, märkmeid võrdleme ja küsimata jäänud küsimusi küsime? Igaüks omas kanalis? Audiofeed? Laiv video? Presentatsioonid ja esinemiste arhiiv? Appi, infosulg.
Otse loomulikult on kõige põletavam ürituseelne küsimus hoopis tehniline – kas Revali wifi peab koormusele vastu? Place your bets.
Kohustuslikud lahtiütlemised ka – Blogfesti ühe korradaja Altexiga mul enam töösuhet pole, keynote‘i autor Peter Parkes’iga jagame tööandjat (Skype) ja üritusele pääsen soodushinnaga.
NB. Umbes 10 aastat tagasi alustasin oma esimese ajaveebiga. Seda pole enam isegi archive.org-is.
* Mõnede esinejate slaidid.