Lõhnamälu on täiesti maagiline. Täna jooksma minnes määrisin ninale päikesekreemi ja hoobilt oli pea täis viimase aasta jooksul käidud randu, surfitud laineid, kohti, inimesi, hääli ja maitseid.
Stroomi rand oli rahvast täis nagu oleks juuli nädalavahetus. Vees olid jalgupidi küll vaid julgeimad.
Vahel surfisime kaladega vee all.
Lennujaamas pole kunagi eriti miskit teha, seekord kirbasin paberiservale mõned silma jäänud asjad.
Lennujaamad on nagu hotellid, üle maailma sarnased ja laias laastus anonüümsed. Vaid suveniirivaliku järgi saab aru, mis maal parasjagu viibid. Bali Denpasari lennujaamas on igas poekeses ja kohvikus ikka väike altar. Kuidagi vahva.
Otsin ookeani jäänud Casio käekella asemele uut ajanäitajat. Lennujaama kellapoes valisin ilmeksimatult välja ilusa ja ilusalt kättesaamatu hinnaga Hermès’ uuri.
Mis värk Balil Polo Ralph Laureni poodidega on? Lennujaamas lugesin kokku 4 selle kaubamärgi kauplust, Ubudis oli ühel tänaval 5 Polo poodi. Ükski teine kaubamärk pole siin nii hästi esindatud. Ja poodides ei ole erinev valik kaupu.
Auto Balil = mahtuniversaal, Toyota, Daihatsu, Suzuki. Teed ja parkimiskohad on sama tillukesed, kui Vahemereäärsetes mägilinnades, aga pisiautodest keegi eriti ei paista hoolivat. Ikka minivanid. Võib-olla on kõik turistide vedamiseks mõeldud ja oma sõidud tehakse hoopis motikaga.
Geniaalne lennujaama kasutajasõbralikkus – enne väravasse jõudmist on turvakontroll, kus loomulikult kõik pudelivesi ära korjatakse. Väravas midagi osta ei saa ja kraanivesi pole siin joogikõlbulik. Nii et palun väga, passige ja oodake tunni pärast väljuvat lendu, kus 20 minutit peale õhkutõusu ka juua pakutakse. Kogu turvaäri on üks suur skämm. Hiljuti loetud Robert Harrise raamatus “Ghost” käidi välja idee, et inimestele tuleks anda valik, et väljub kaks lendu, ühel tavapärased turvameetmed, teine on nagu maaliinibuss, et lihtsalt jalutad peale. Siis oleks kohe näha, kui palju ja kui paljud riskiksid.
Pildid klõpsis täna nimetu fotograaf. Kohaks Uluwatu, Bali, Indoneesia. Vaikselt hakkab tunne tekkima, et ma oskan natuke surfida. Väga hea tunne, stoked, nagu surfarid ütlevad.
Olen praeguseks poolteist kuud Balil elanud ja kohanud täpselt nelja eestlast. Merle oli siin saarel juba enne mind, elas ja elab saare kunsti, kultuuri meditatsiooni ja new age everything keskuses Ubudis. Kadri ja Tram käisid lihtsalt paariks nädalaks külas. Merle tundis enne veel üht eestlast, kes siin vabatahtlikutööd tegi ja tal on vist samuti paar töökaaslast lühikeseks ajaks külas käinud.
Täna kohtasin lõpuks esimest eestlast juhuslikult, netikohvikus. Tal oli Skype’i kõne pooleli ja lahkusin ilma, et oleks tere öelnud. Paratamatult kuulsin kõnet pealt ja tegu oli Austraalias töötava tüdrukuga, kes nüüd kuu-kaks Aasias tööst puhkamas. Sama skeemiga käis Balil sõbranna Halina ja usun, et teisedki eestlased, kes tööviisaga Austraalias leiba teenimas, on siin puhkusel käimas. Perthist maksab Air Asiaga lend vist vaid 300 Austraalia dollarit, tobe oleks võimalust kasutamata jätta.
Pakun, et paketihotellides on mõned eestlased veel peidus, aga ju nad siis Kuta backpackerite alale ja randa ei satu, sest eesti keelt kusagil ei kuule. Ka Trip.ee Indoneesia foorumis on Bali kohta üsna harva juttu. Eks ta asub kaugel, mingeid soodsaid lende eriti pole (Finnairiga Bangkoki ja sealt Air Asiaga edasi on kõige kiirem, aga mitte eriti odav) ja läbi Euroopa lennates tuleb paar ümberistumist kindlasti e. kahe-nädalasest puhkusest kulub 3-4 päeva lihtsalt reisimisele.
Nicaraguas oli eestlasi veel vähem, seal kuulsin teistelt seljakotiränduritelt legendi, et nad olla ühte Eesti kutti veel kohanud. Ise ei õnnestunud kellegagi 2 kuu vältel teid ristata. Vähe reisime? Ja kui reisime, siis mingitesse standardkohtadesse?
Pikaajaline vaikus tähendas vaid seda, et vahepeal oli elu liiga hea selleks, et väga pikalt netis viibida.
* Vasakpoolne liiklus – tehtud.
* Kilpkonnaga snorgeldamine – tehtud.
* Kolmekesi kiivrita rolleriga sõitmine – tehtud.
* Sukeldumine – tehtud. Esialgu vaid fun dive e. PADI litsentsi mul pole, aga küll tuleb.
* Külmetus troopikas – tehtud (jälle).
* Whitewater rafting – tehtud. Seda peab veel proovima, soovitatavalt ägedama jõe peal.
* Absoluti pudelitest bensu tankimine – tehtud.
* Telleri surfikooli kolmas õpilane lainele aidatud – tehtud.
* Slingshot ride – tehtud. See on üle mõistuse äge, proovige.
Midagi pidi siin nimekirjas veel olema, aga ei meenu, ju hiljem täiendan.
Praegune elu on väga lihtne – söömine, magamine, surf ja reisi järgmiste sihtpunktide, Sri Lanka, Singapuri ja Vietnami, kohta lugemine. Novembri keskel lendan siit toredalt Bali saarelt edasi.
Fun fact of the day: The lowest temperature ever recorded in Singapore was way back in 1934, when it hit a low of 19.4 degrees Celsius.
Võtsin end lõpuks kätte ja vedasin esimesse kunstimuuseumisse Balis – Neka Art Museum. Läksin eelkõige Robert A. Koke’i 30ndate fotode pärast. Koke tõi Balile surfimise ja pani püsti saare esimese hotelli. Fotodel on ta jäädvustanud tüüpilist Bali külaelu ja üsna põhjalikult erinevate tantsude traditsioone. Põnevad pildid, paljuski on elu justkui muutumatuna püsinud.
Muuseumi üllatuseks oli aga Bali 20-30ndate maalikunst, mis mind tõeliselt võlus. See oli aeg, kus Bali traditsioonilisele wayang e. “nukustiilile” (tegelased nagu papinukud, külgvaates, perspektiivi ei tuntud) tekkis kõrvale lääne kunstnikest mõjutatud kaasaegsem pildikeel. Samas on jäänud temaatika (religioonimotiivid ja külaelu) ja teatud jooned, millest kõige silmatorkavam on detailirohkus. Mulle meeldivad pildid, kus on avastamist. Vaatad korra, vaatad teise korra, vahid tund aega ja kuu aega hiljem leiad ikka uusi detaile.
Tolle aja maalid (vähemalt muuseumil väljas olevad) on ka füüsilislt kõik üpris suured, ikka paar-kolm meetrit laiad. Panin mõned oma Bali galeriisse välja, aga need fotod ei tee päris töödele eriti au. Nii et kui kunagi Balile satute, siis võtke rannapuhkusest päev, sõitke Ubudisse ja käige Neka kunstimuuseumis ära, väga väärt. Väljapanekuid on seal muidugi kõvasti rohkem, ka modernsemate asjade hulgas oli vahvaid töid kuhjaga.
Õhtust süües (Bali toitude puhvetilaud, nämm) hakkasid peas mingid kirjad ennast ise valmis kirjutama. Ühele ja teisele sõbrale, mõnd pooleli jäänud vestlust või teemat jätkama, vahepeal kogetut vahendama või lihtsalt küsima, et kuidas läheb. Lihtsalt tuli tugev tunne, et olen kaua ära olnud, midagi peab olema ju muutunud. Siis meenus, et lahkusin Eestist vaid kaks ja pool nädalat tagasi. Nii vähe? Nii palju!
Palm ja küünal kusagil Kuta ranna lounge’s. Siis ma veel ei teadnud, kus päris mõnusad kohad on. Ja mis ei ole Tallinna klubide hinnatasemel.
Sama teema oli suvel Nicaraguas, kus nädal tundus kui kuu. Sinna sisse mahtus nii palju (ja ometi võtsin kogu reisimist, seiklusi ja vaatamisväärsusi väga rahulikul tempol), et nädala lõpus oli ammu ununud, kus ma seitse päeva tagasi olin või mida siis tegin. Reisi algus, mis kevadisse maisse jäi tundus hoopis kauge ajalugu.
Relatiivsusteooria iseenda nahal ära tõestatud. Elu seni pikim aasta käsil. Kirjad kirjutan sellegipoolest, sest aega on ju lahkelt käes ja kellele ei meeldi sõbralt kirja saada. Olgugi siis elektroonset. Postkaartidega on sel reisil veidi laisemini läinud.
Bali kassidel on lühike saba. Nii 5 sentimeetrit pikk. Ei ole ära raiutud.
PS. Punased toidud (mitte ainult Balil) on kõige paremad.
On ka sitemaid kohti, kus üksteisest reidilakse teha.
Sain Välisministeeriumilt toreda kirja:
Saate selle teate kuna olete oma välisriigis viibimise registreerinud Välisministeeriumis, ja viibite hetkel Indoneesias. Kuna viimase ööpäeva jooksul on kõvasti kannatada saanud Sumatra saar , samuti Ameerika Samoa ja stiihia raputab ka teisi piirkonnas olevaid riike, andke võimalusel teada kas teiega on kõik korras (aadressile konsek@vm.ee). Soovi korral saate sõna saata ka oma lähedastele, kellega saame vajadusel ühendust võtta. Juhul kui vajate konsulaarabi, palun andke kohe sellest teada.
Mul harjumuseks mitte-Euroopa reisidel end Välisministeeriumi kodukal registreerida, mine tea millal kasulikuks osutub. Tore, et nad seda infot ka suht operatiivselt kasutavad, boonuspunktid.
Balil polnud Sumatra saarel toimunud tugevat maavärinat üldse tunda. Värinast sain üldse kergelt ärevuses perekonnalt teada. Nagu ikka on põhimuredeks, et kas öömaja eest maksta 70 või 90 krooni ja mitu liitrit papaya mahla mu kõhtu ikkagi ära mahub.
Kui hommikul ärgata 5:30 ja 20 minutit hiljem surfilauaga ookeanisse sõuda, siis peab ju hea päev tulema. Mis siis, et ööund on seganud kukkede kiremine ja lähedalasuvast mošeest kostev palvelaulujoru. Ookeanis uduste mägede kohale tõusev päike on ju ometigi selline energiapomm, mis tervele päevale hea suuna annab.
2 tundi hiljem oli mu backside e. “vales” suunas sõitmine tunduvalt parem. Kui tahan vähegi suurtel lainetel Uluwatus ja mujal siin sõita saada, siis on vasakule sõidu lihvimine paratamatu, mis siis, et loomulik eelis on mul lainetel paremale sõites. Lumelauduritele sama teema, e. siis selg ees või kõht ees minek. Kuna laine kukkus keskpäevaks täitsa ära ja Kutas olid sõbrad Alex ja Kaisa, siis hüppasin oma superbaigi (loe: suvaline 125cc mootoriga roller) selga, panin kõrva maailmamõnusa muusika ja kulgesin mööda mereäärset maanteed tagasi lõunasse.
Motomehed ilmselt teavad, millest räägin, kui ütlen, et mõnusate kallutuskurvidega üles-alla hea kattega teel sõitmine on paras zen-kogemus. Ühel pool vahutav ookean, teisel pool riisipõllud ja palmisalud. Aju lülitab kõik muud mõtted välja ja keskendub ainult teel liikuvate objektide kiiruse ja trajektoori arvutamisele. Bali liiklus aitab kõigele kaasa, reegleid on vähe, kõik on voolav nagu jõgi, sina pead sinna lihtsalt õigesti sisse sobituma.
2 tundi hiljem olin tagasi Kutas ja sain basseinis ligunesed välja teenitud banaanisheigi kätte. Siin saarel on lisaks Bintang õllele ka mingi siider olemas, aga seda on menüüs vaid valitud kohtades. Kahjuks. Nii limpsingi mullijookide asemel rohkelt mahlu ja sheike.
Päikeseloojangust Uluwatul pole suurt midagi rääkida, laine oli väike ning päike ei loojunud ilusti.
Paar päeva varem oli Uluwatu päikeseloojang täitsa muljetavaldav.
See-eest leidsin endale Kutas uue hotelli – Bali Duta Wisata, mis maksab 70 krooni öö ja on vist kõige getom koht, kus siin seni ööbinud olen. Hotell ise on U-kujuline e. keskel on hästi kitsas sisehoov, istud oma rõdul ja ajad teisel pool olijatega juttu. Hea vaib kuidagi. Eks öösel ole näha, kui halb valik on, sest üks pisikesi Kutat läbi lõikavaid lärmakaid tänavaid läheb kohe akna alt mööda.
Ööbinud olen tänaseks juba 6-7 eri kohas, lihtsalt kunagi ei tea, kus öö mind tabab ja huvi on ka erinevaid hotelle proovida. Kõige kallim seni 350 krooni maksnud, mis oli juba päris viisakas. Mõned 1000+ krooni maksvad väikemajadest koosnevad kompleksid on ka silma jäänud, võib-olla proovin need millalgi hiljem ära, lihtsalt, et aimu saada, mis seal erilisemat on.
Selle loo tõid teieni 2 kaipirinjat :)
Olen juba pea 2 nädalat Indoneesias Bali saarel pesitsenud, peamiselt näinud Kutat (rand, peod ja poodlemine, hell hole of Bali, nagu üks tüdruk internetikohvikus oma sõbrale kirjutas), Ubudit (kunst, kultuur, jooga ja meditatsioon) ning natuke lõunas asuvat Bukiti poolsaart, kus trobikond maailma tippu kuuluvaid surfirandu. Peale väikest juurdlemist jõudsin tulemusele, et kõige parem on Bali elu kirjeldada läbi tööjaotuse. Neti aegluse tõttu jäävad siia pildid eraldi kleepimata, aga Bali galerii on Flickris.
Tööpäev riisipõllul on läbi.
Massaaži pakutakse igal pool ja massöör võib-olla ükskõik kes. Ainus tingimus, et pakkuja on naissoost. Kutas on nad enamasti noored (või vähemalt mulle tunduvad, et noored) tüdrukud, kes sind meelalt-sõbralikult oma “salongi” kutsuvad. Salong on tavaliselt lihtsalt tuba, mis kardinatega jagatud ja kus minuga samal ajal sattusid näiteks kaks lõbusat soomlast olema.
Massaaž ise on ok e. keskmise tasemega. Ei midagi halba, ei midagi erilist. Keegi mudib 50 krooni eest tund aega kogu keha läbi. Peale surfipäeva väga mõnus, aga olen Eestis õppinud inimestelt palju paremat saanud. Küll tunduvalt soolasema hinna eest. Ilmselt on ka siit võimalik erinevaid tegijaid leida, soovitan lihtsalt eri kohtades käia.
Massaažitüdrukute üheks suureks lootuseks on vist leida abikaasatu-tüdruksõbratu valge mees, kes neile boyfriendiks hakkaks, välja sööma viiks ja vastu kingitusi teeks. Kuigi Amyst (kes mind mudis) ma eile päris aru ei saanud, et kas ta elab koos sõbranna või oma poissõbraga. Et mitte naistele liiga teha, siis siin on kohalike meeste kamp, keda Kuta kauboideks kutsutakse, sisuliselt sama peal väljas – leida endale rahakotiga valge naine, kes sponsorirolli täidaks. Või lihtsalt meelt lahutaks, oleks vist vale liiga suuri üldistusi teha.
Ubudis on meeste põhimeelelahutuseks ja ego kinnitus-eksponeerimistegevuseks kuked ja kukevõistlus. Juured olla religioonis, aga kõrvalt vaadates tundub, et selline tavaline autotuunijate teema. Iga päev võib pärastlõunal kusagil varjualuses näha kampa mehi kükitamas, kes oma kukki “joonele panevad”. Aeg-ajalt olla ka päris võitlused, sellele üritusele pole veel sattunud.
Naised vedasid Ubudis samal ajal ehitusele pea kohal telliseid ja kuivatasid tänavatel riisi. Sõna otseses mõttes võetakse üks sõidurada ära, sest päike ju paistab ja asfalt on kõige soojem koht, laotatakse sinna suur palakas ja kallatakse riis peale. Füüsilise töö peal (tänavaparandus, ehitus) näeb üldse palju naisi, üks parandas motikat poekeses, kust kiivri ostsin.
Warungides ehk lihtsates odavates söögikohtades (ka Kutas võib süüa 10 krooni eest) toimetavad 90% juhul naised. Tihti on warungi nimeks ka omanik-kokk-naise nimi. Warung Ibu Made on tõlkes lihtsalt Proua Made söögikoht. Baarileti taga leiab enamasti mehed, toitu kannavad lauda pigem naised.
Usk-religioon on siin kõigest läbi põimunud ja paar korda päevas pannakse headele ja kurjadele vaimudele ohverdusi, see on eelkõige naiste töö. Ohverduseks on väike pambustaldrik, millel lilli, riisi ja mis iganes panijale oluline, näiteks paar münti raha või väike nätsupakk.
Mujal on soo- ja töörollid vist harjumuspärasemad, surfipoes parandavad laudu mehed, Bali traditsioonilist pitsriideid müüvas poes olid naised töölaudade kohal ametis. Rätsepakodades ruulivad see-eest mehed. Siin on riie ja õmblemisteenus piisavalt odav, Kutas on päris palju “made to order” rätsepatöökodasid.
Huvitav ääremärkus nimede koha pealt – traditsiooniliselt pannakse esmasündinud lapsele (soost hoolimata) nimeks Wayan, teisele Made, kolmandale Nyoman, neljandale Ketut ja kui peres veel lapsi on, siis võetakse samad nimed otsast peale. Kõrgemas kastis võib nimi erineda ja lisaks on kõigil ka teine nimi, mille puhul perekond juba fantaasiat kasutada saab. Nii tegi mulle eile massaaži Ketut Amy, hotellis koristab tuba aga lihtsalt Wayan. Lonely Planeti jutu järgi vahetatakse elu jooksul aeg-ajalt oma teist nime välja ka, et paremini peegeldada isikuomadusi, saavutusi vms. Näiteks kui hotellitöötaja Wayan avastab endas tantsulõvi ja sellega kuulsust kogub, siis võib ta endale nimeks Wayan Kecuk võtta. Kecuk on kohalik traditsiooniline tantsustiil. Põnev värk see nimede värk.
Nii… millest veel Bali kohta kirjutada?