Sain ennast lõpuks nii kaugele, et läksin surfivate sõpradega õhtul peale tööd kaasa randa pildistama. Ei saa öelda, et liivas seistes poleks tulnud kihu ka vette ronida. Ükskõik mida tegema, kasvõi lihtsalt hulpima. Vees käisingi, sai paremat pilti. Mis muud, kui et korrata tuleb. Pildigalerii for your viewing pleasure.
Käidud, tehtud, nähtud, kuuldud, tantsitud. Massive Attack on vist üks nendest bändidest, mida olen alati mõelnud, et võiks kontserdil ka kuulata. Pilet sai siiski alles viimasel hetkel muretsetud, sest mingi jänes tuli ja küsis, et äkki ei ole ikka väga hea laivbänd, et tegelt klappidest parem, või mis? Mulle meeldis, et heli oli hea (erinevalt O-st, kes arvas, et totaalkräpp), sest Suurhallis on raske head heli saada. Helipuldi kõrval seismine aitas kaasa ilmselt. Lavaesisest küünarnukienergiast jäi tänu sellele ilma, aga mulle sobis taga. Nägi valgushowd paremini. Kerge pettumus, et lood, mida teadsin, kõlasid nii üks-ühele plaadil olevaga. Tegelt on kõik juba seinast-seina ära öeldud teiste poolt. Nähtud, järgmine kord ostan plaadi.
Õhtul Kravitz? Näis. Reedel Helsingis Kylie, seda tahaks.
Videoks nimelt Massive Attacki minu jaoks kõige vanem lugu, mis mind kunagi 1990. a. hulluks ajas, sest MTV leierdas seda kogu aeg ja ma tõsiselt ei sallinud seda lugu. Nüüd üks igihaljaid. Lisalooks tehti, armas neist.
Eile öösel kell 2 otsustasime Rock Cafesse minna ja vaadata, mis muusikat see MJ Cole siis ikkagi mängib. Nädala sees oli Orkutist mingi kiri tulnud, et ta Tallinnas, mingit muud reklaami kusagil ei märganud. Täna oli Rivo suht tige, et talle keegi ei öelnud. Head mängis. Sai korralikult poolteist tundi rokkida kuniks ta lahkus. Siis hakkas keegi nii hullu musa mängima, et minusugusele vanainimesele oli liiga raju. Kui sa MJ Cole’ist midagi kuulnud pole, siis äkki tema “Sincere” lugu ikka oled:
Nädala lõpp on sportlikult kulgenud - tublisti ratast ja jälle jooksu ka. Ilusa ilmaga on õhtul kaheksa paiku Pirita radadel jumalik joosta - madal päike paneb metsa särama, jõel libiseb paar sõudepaati, inimesed grillivad ja jalutavad. Puhas rõõm.
Vapiano on täitsa huvitava kontseptsiooniga Itaalia söögikoht. Arrabiata oleks võinud ehk teravam-piprasem olla (sai veel spetsiaalset pigem teravat küsitud), aga maitsev oli küll. Kohta võib soovitada.
Ja kelle iganesega ma nädala sees vaidlesin - lipu langetamisel ei mängita Hermanni tornis hümni. Mängitakse hoopis lipulaulu avangut.
Eelmisel nädalal kirjutasin surfitripist Woolacombe’i. Nüüd ka reisi fotogalerii üleval. Merest ja surfimisest eriti pilte pole, pigem jäi kaamera ette maastik, reisikaaslased ja muu taoline.
Peale Tartu Rattaralli lühema distantsi läbimist supialas Priit Pulleritsu nähes tuli tahtmine tema juurde minna ja teatada, et mina olengi see müstiline harrastussportlane, keda jooksumaratoni stardis lõõpijad nii täpselt kirjeldasid - trenni ei tee, käib ainult võistlustel. Ehk enne tänast oli kevadisi rattakilomeetreid kogunenud umbes sadakond. Täna lisandus neile rattarallil 69 kilomeetrit. Võõra maanteerattaga, mida eile paar kilomeetrit proovisin. Võõraste (ja kaks numbrit liiga suurte) klippidega. Ma pole kunagi varem klippidega sõitnud. Pool tundi enne starti venna juures lõhkusime veel kummi ka ära. Ja viie minutiga panime uue alla. Väike adrelaks kulub ikka ära.
Foto: Lauri
Elvani oli väga mõnus sõita. Suuresti allamäge ja taganttuulega, jõudsin pedaalida ja koos õemehega (pildil see teine) Pangodi äärest Elvasse gruppi vedada. Kirusime omakeskis, et mis jama on, muudkui hoiame gaasi põhjas, aga ühtegi 3000-ga numbrit ei näe. Alles Tartus sain aru, et lühikesele maale hakkasidki numbrid alles 4000-st pihta. Kahjuks jäi õemees Elva joogipeatuses pausi tehes grupist maha ja pidi vastutuulega üsna üksinda võitlema.
Spidomeetrit mu rattal polnud, et ei oska öelda, kui palju vastutuulega keskmine kiirus kukkus, aga grupp tundus meil täitsa vahvalt sportlik olema, viitsiti veidi tööd teha ja asjad liikusid. Nõo kandis tegin saatusliku vea ja püüdsin ise veidi gruppi vedada. Treenimata jalg oli aga selleks ajaks ikka nii toss, et pidin peaaegu kõigist maha jääma. Motiveerisin siis ennast jälle ühe kena naisterahva taga sõitmisega ja Tartu piirile jõudes oli energia üsna hästi taastunud. Kann arvas selleks hetkeks, et nüüd võiks piinapukis istumises väikese pausi teha, aitas motiveerida ilmselt. Lõunakeskuse juurest viaduktile keerates sai jälle gaas põhja surutud ja finishini välja.
Aeg: 2:24:35
Koht: 285 (mitteametlik) 1700st
Igatahes oli päris põnev võistlus. Hästi palju “esimesi” - esimene rattavõistlus, esimene kord korraliku kitsa rehviga maanteerattaga sõita, esimest korda klippidega sõita, esimest korda grupis sõita. Grupisõidu dünaamikad on veel täiesti omaette põnev teema.
Ja aitäh veelkord Vahurile ja Laurile, kes ikka sõitma innustasid tulla ja mulle korraliku ratta välja ajasid.
Pikaajalise kontserdipausi tegin eile täiega tasa. The Whitest Boy Alive e. järjekordne Erlend Øye projekt esines Londonis Koko klubis ja rokkis kahesajaga. Tüübid on ise väga vahvalt nohiklikud ja samas rockstaarid, eriti klahvpille toksiv Daniel Nentwig. Ja bassi mängib neil Napoleon Dynamite’i vend Marcin Öz. Ühesõnaga täiesti raju värk. Neil endil oli silmnähtavalt tore mängida ka. Koko klubi on endine teater, millest ööklubi-kontserdipaik tehtud, sisearhitektuuri suuresti muutmata. Nii ei käigi pidu mitte ühel korrusel, vaid põrandal ja neljal rõdul.
Kui võimalust, siis minge The Whitest Boy Alive’i kuulama. Nende kontserdid on palju rajumad, kui “Dreams” plaadil. Mis pole ka üldse paha.
Nädalavahetusel sai ammune unistus teoks tehtud - käisin Woolacombe‘is (ja lähedalasuvas Croyde’is ning Sauntonis) surfimas. Päris õiget lainesurfi. Seda, mida toredad päevitunud pleekinud juustega surferdude’id Kalifornia, Austraalia ja Hawaii randades teevad. Olen keskpärane ülivõrretes kirjutaja, aga sitaks mõnus oli. Hoolimata sellest, et laine oli üsna väike ja pikkade pausidega, merevesi vaid 12-kraadi ja laupäeval polnud ka päikest. Algaja õnnelikul moel sain kohe esimese laine peale püsti ja ilusti pikalt sõitma. See üllatas ennastki veidi ära. Samuti üllatas kell, mis teatas peatselt, et oleme 4 tundi vees ligunenud ja võiksime kalipsodest hoolimata ikkagi kaldale ronida.
Õhtul läksime uuesti vette. Siis, kui enamus laudureid juba välja tulnud olid. Kuidagi tore oli seal hulpida, järgmist lainet oodata ja mitte millelegi eriti mõelda. Hakkasin aru saama, miks surfarid muudkui meres passivad, justkui midagi tegemata. Emma seletas, et korraliku laine puhul tõmmatakse tegelikult lainete taga rahulikumal merel hinge, sest läbi lainete murdmine üsna väsitav tegevus. Meil seda muret õnneks polnud, surf oli väike ja madalas vees.
Woolacombe’i kant e. siis Inglismaa loodeosa, on hästi vahva - parajad mäeküljed, mis karjamaade ja lammastga kaetud ning hekkidega läbi traageldatud. Toredad väikelinnad, mis rannikul suvistest surfijatest ja puhkajatest elatuvad ja talvel üsna välja surevad. Hullumeelsed kitsad hekkidega palistatud teed, kus kohati nähtavus üldse puudub (eriti põnev, kui roolis istub Taavet, kes on rendiautoks muretsenud mingi Alfa Romeo sportmudeli).
Praegu nuputan paaniliselt kuidas võimalikult peatselt taas lauaga merre saaks.
Fotod: Taavet
Kui juba kellateemale läksin, siis eelmise nädala lõpust mõned ilusad leiud ja lingid. Panerai hakkas 30ndate lõpus Itaalia mereväele kellasid vorpima. Siiani ehitab neid ja väga ilusate tulemustega. Panerai on üks nendest firmadest, kes oma kellasid näiteks Time ajakirjas reklaamib, mispeale filmitähed neid tellivad ja pika saamissaba tekitavad. Selle konkreetse isendi hind pole isegi teada, aga pigem tuleb ta vist sinna 10-tuhande dollari kanti. Mu kolmekümnes sünnipäev pole enam kaugel, eksju… Aga vaadake kui ilusa fondiga numbrid selle Panerai Radiomir Black Seal sihverplaati ilustavad :) Panerai kodukalt seda mudelit veel ei leia, laisad uuendajad.
Guess Brushed Buffalo on kell hinnaskaala teisest otsast. Kui seda mõnest netipoest leida õnnestub, siis tuleb omandamiseks ilmselt 50-80 dollarit välja käia. Mõnusad sissekäidud suvised püksid mul juba on, kulunud t-särgi leiab ka ja plätud omandasin alles paar päeva tagasi. See kell oleks ideaalne suvise komplekti punktipanija. Guessi kodukale pole mõtet lisainfot otsima minna, tundub, et neil tootekataloogi osa puudub täiesti. Ja tundub, et kell juba 2 aastat tagasi turule tulnud, et enam uuest peast osta ei saa. Ilus sellegipoolest.
Nixon Insider, mis täna randmel, näitab hea meelega lisaks kohalikule ajale kellaaega New Yorgis, Singapuris ja mujal maailmas. Korraga siiski üle kahe ajavööndi sihverplaadile ei mahu (kohalik kell osutitel, teine aeg sisse-välja lülitataval ekraanil). Mitmed kellatootjad on leidnud, et seda on liiga vähe, ning disaininud kella spets neile, kes kas päevast-päeva eri ajavööndite vahel lendavad, aga kella muuta ei viitsi, või siis pidevalt teistes ajavööndites olevate inimestega koos töötama peavad. (Tänase töö üks tüütumaid külgi on püüda kokku leppida koosolekut, kus mängus Eesti, Londoni ja San Jose kontor.) Watchismo kellablog on põnevamad sellised kellad kokku kogunud. http://watchismo.blogspot.com/ on üldse super koht kellaveidruste jälgimiseks.
Ja lõpetame http://www.watchreport.com/ aadressiga. Seal pigem sportliku-seiklusliku kella kallak. Mulle isiklikult Rolex Sea-Dweller tüüpi kellad liiga ei sümpatiseeri, aga vahel käib seal põnevamaid mudeleid ka läbi.
