1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 »

29.10.2000

Paar minutit 8 läbi.

India on eluohtlik maa. Nimelt jätkusid meie mängud inimverega. Eile hommikul kratsisin ilmselt kogemata voodis oma nina nii, et see hakkas natuke verd jooksma. Pealt siis. Vannitoas õnnestus aga ta ka seestpoolt üsna kergesti verd jooksma saada. Mis oli üsna tüütu. Täna hommikul ärkasin selle peale, et Helen küsis "Mis toimub?!" ja näitas oma padjal ja linal laiuvat vereloiku. Ehk siis täna on tema aadrit lasknud. Huvitav kas see on see tolm, mis siin ninna läheb või midagi muud…

Varahommikusest mäeleronimisest ei tulnud midagi välja, sest veel 5:3+ oli täitsa pime. Imelik, et ma oleks siin nõus nagu ilgelt palju magama. Eile vast läksime 12 paiku magama, aga kell 8 ärkamine on kuradi raske. Kui Helen nii tubli ei oleks, siis magaksime küll igal hommikul sisse. Äratuskella meil ei ole ja mina ei tea kuidas ta õigel ajal ennast üles saab. Unes nägin Nicole Kidmani J Ja Tartu bussiliiklust.

Mis see sulle annab, kui ma kirjutan, mis kell on?

Bikaneris oleme. Hotellis, mille nime ma ei veetsupaberi rulli pealt lugema minna. Hotellitoaks on ümara kujuga rookatusega hütt, mille voodit katab moskiitovõrk. Omapärane. Kui me Heleniga mingi paar oleks, siis need kahesed hotellitoad (double noh) oleks päris ägedad J Tänased kõrghetked: autol läks kumm puruks, parandasime seda; mingis suvalises kolkas sõime mingeid rasvas küpsetatud asju. 2 pudelit limpsi ka juurde ja olimegi 30 rutsi vaesemad. Odav kui pori; Bikaneri kindluses olime mingi perekonna suur ihaldusobjekt e. nad tegid meiega tuhandeid pilte (tegelt 3); mina sain seal samas mingilt kõige ilusamalt India plikalt korvi. Tahtsin tast pilti teha, aga ta alguses edvistas ja siis hakkas hoopis natuke tönnima. Sain mingi klõpsu ikka kätte. 10.a. pärast tulen tagasi ja otsin ta üles. Siis peaks ta parajas mehelemineku eas olema. Nii 16-17; sealsamas, kus tänaval sõime oli ka üks omamoodi tempel. Nimelt oli seal otsustatud, et kõige olulisemad tegelased on rotid. Ja siis olidki kõik kohad rotte täis. Kui valget näed, siis saad õnnelikuks. Meie ei näinud.
Jack uuris, et miks ma habet ei aja. Miks ma ei aja?

«Läbi kuumava maa kiirustab '36 a "Ambassador"...»

"Paar sõna"

Aega pole olemas.
Lesime jälle oma hotellis. Helen unistab India teest. Ma vist ka natuke. Taevasse on ilmunud peenike kuusirp. Käed lõhnavad toidu järele. Helen hakkas ka "The Beachi" lugema ja jagab natuke oma mõtteid. Enne kui olime üks tunnikese hotellis vedelenud võtsin ennast ikkagi kokku, ajasin jalad alla ja läksime lasime Jackil ennast kuhugi sõidutada. Mul oli ikka eriti selline tunne, et ma olin kuumarabanduse saanud. Jack sõitis meid Bikaneri kuningliku perekonna matmispaika. Asi oli kõrge müüriga ümbritsetud pisikeste templite hunnik. Igale kodanikule oma tempel. Meeste omadel oli keskel nagu hauakivi. Naiste omadel oli keskel 10 cm. Kõrgune nelinurkne plaat, milles jalajäljed. Ja lastel olid hoopis pisikesed templid, kus oli ainult 20 cm. Sügav ruudukujuline auk, kuhu iga päev mõni kuningliku pere naisliige natuke piima valab. Laste templeid kutsutakse NADA-deks. Igaljuhul oli seal hästi mõnus rahulik, sest asus linnast väljas ja ainukesed kära allikad olid linnud, hõredalt asustatud maantee ja loojuv päike. Päikeseloojang oli jälle erinev kui varem. Siis sõitsime tagasi linna (oleme Heleniga ühel arvamusel, et Bikaner on üks mõttetu linn) ja peatusime kusagil, et limpcat ja pepsit juua ja Jack proovis päeval lõhutud kummi parandusse anda. Esimeses urkas see ei õnnestunud. Teises tehti 10 minutiga korda. Siis ei oskand me enam midagi välja mõelda ja lasime ennast sööma viia. Mingisse sellisesse kohta, kus Jack käiks. Arve oli lõpuks 64.- rutsi. Selle eest saime mingi oa-roa ja ühe juusturoa ja 2 limpsi ja hunniku leiba ja või. Või oli küll kallis (8.-). Maja kulul toodi veel sibulat ja seda sidruni moodi looma, mis sibulale omapärase maitse annab. Ja lõpuks loomulikult köömneid ja suhkrut, mis koostöös põletava maitse hoobilt ära võtavad. Jõin ka natuke kohalikku vett, eks homme näis, kas mingi lollus oli või mitte. Rohkem praegu ei mäleta. Homme tuleb mingi eriti pikk sõit. Sinna kaamelilinna, kus me ilmselt kaamelirallile ei lähe. Ma ei teagi, mis me seal oma kahe päevaga peale hakkame… Kui öelda "Uh", siis tundub, et oled äpu <- nii arvab Helen. ÄRGE ÖELGE "UH!"

Samuti käib ta mulle peale, et ma oma kunagi juba mainitud teooria kirja paneks. Et mul ka endal see mõte täna autos läbi pea käis, siis vist peab seda tegema. Ühesõnaga: teooria meie reisimisest.

"Läbi kuumava maa kiirustab '36 a "Ambassador". Katkendliku signaaliga peletab ta teelt seal kõndivad külamehed ja kaks lehma. Autos istuvad valge noormees ja neiu, kes kõrkide pilkudega enda ees mustavat maateelinti põrnitsevad. Autot juhib kohalik mees, kes aeg-ajalt seletusi jagav, mida ühel või teisel pool näha võib. Noori jätab selline jutt ükskõikseks. Nad on äsja Inglismaalt saabunud, suunduvad Jaisalmeri plantaatorist (või oli see kaamelikasvatajast) onule külla…"

Põhimõtteliselt oli meil mõlemal selline tunne reisi alguses. Et me oleme mingid ärahellitatud valged, kes vanemate rahakoti abil on Indiasse tulnud, juhiga auto üürinud ja siis ühest linnast ja hotellist teise sõidavad. Eestis oleksime lolliks ennast maksnud, siin oli see odavam kui rongiga ringi rännata. Või vähemalt jäeti meile selline mulje. Asjale aitas kaasa ka see, et meie auto näeb tõepoolest välja nagu ta oleks ehitatud '36a. ja esimestel päevadel ei suhelnud me eriti Jackiga ka. Oligi selline ülbe tunne, et plantaatori lapsed. Soovitan kõigile proovida, huvitav tunne on see, kui tunned, et oled valge (kõrgem klass) mustade maal isikliku auto ja autojuhiga. Nüüdseks on tunne mõneti muutunud. Jack küll ütleb mulle aeg-ajalt "Sir" ja ust kipub ikka avama, aga ma usun ja loodan, et ta võtab meid kui võrdseid. Ja me laseme ennast kõiksugu tavalistesse kohtadesse ka vedada nii et eriti enam ei kipu aevama, et vanemate sissetulek on 5000 naela aastas ja vara on investeeritud 6% riigi võlapaberitesse (lugege mõnda selle saj. Alguse UK elu kirjeldavat raamatut).

Aega pole olemas II

"Ja kui nad ära pole surnud, siis elavad nad õnnelikena edasi" - see pidi päeviku lõpp olema, aga Helen kartis, et ma sõnun midagi ära ja siis ma pidin selle KOHE kirja panema. See on nagu mu ema oma ebauskudega, et kohe peab siis ütlema/tegema/vaatama/näitama. Elagu generatsioonide sõda!

üles | edasi »