1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 »

28.10.2000

12:55 Kusagil maantee"restos"

Hakkame kohe sööma. Ja siis läheme linnakesse nimega Pushkar. Ja seal hakkavad jälle mustad sullerid meile külge lööma. Praegu oleme aga jupp aega sõitnud ja õudselt palav on ja mina magasin enamuse ajast. Kärbseid on palju. Nüüd söök.

«Time is of no relevance.»

14:20 Hotell Pushkaris. Pushkar Palace nimeks.

Järve ääres. Tuba on suurim, kus siiamaani olnud oleme. Eestis maksaks selline tuba vast 900 eeku öö… Aga veel söögist. Ilmselt olime esimesed välismaalased, kes seal peatusid. Menüüd ei olnud, Jack aitas tellida. Ilgelt hea oli. Saime kõhu täis ja maksime 125 ruupiat. Ikka eriti vähe. Jack arvas, et kui me valged poleks olnud, siis oleks vast 10-15 ruupiat odavamalt saanud. Siis sõitsime edasi. Pushkar on mägede vahel nn. Väike linn. Meie mõistes ikka suur. Jack luges meile sõnad peale, mida me teha tohime ja mida mitte. Üldiselt läheme vist korda päris ise natuke linnapeale kondama. Püüame ühe (ja ainukese) templi üles leida, mida välismaalastele näidatakse. Ümbritsevad mäed panevad mul vere keema. Tahaks ronima minna. Veits lesime ja siis off we go!

Kell miljon. 15 võib-olla.

Time is of no relevance. Helen ronis sellesse ainukesse templisse. Mina jäin kingi valvama. Sest muidu oleks pidanud mõnele jälle nutsu andma. Igaljuhul on neil ikka imelikud tänavad. Selline mulje jääb, et kõik inimesed müüvad midagi. Tekib küsimus, et kas keegi midagi toodab ka. Sest kusagilt peab ju raha tulema. See on vist nii pisike linn, et siin on kõik valged inimesed näha. Või siis on nad eriti osavad kõiki valgeid ühte kohta meelitama. Umbes, et ehitame tänava, mida mööda kõik valged ühte templisse lähevad ja siis nii ongi. Vähemalt on ümber lükatud Eesti ütlus "loll nagu lehm", sest lehmad on siin ühed kõige normaalsemad tegelased. Seisavad vaikselt kusagil või lähevad mingisse endale teadaolevasse sihtpunkti aeg-ajalt peatudes, et mõni auto mööda lasta. Helen juba tagasi, aga ma ei viitsi templisse minna nii et vahime vist natuke niisama.

16:45 Hotelli rõdu, kust on mõnsa vaade järvele, mõnele mäele ja langevale päikesele.

Enamus on siin valged, ainult meie Jack ja mingi ta (uus?) tuttav istuvad ka kohal. Käisime kollasime mööda linna - tegelikult mööda ühte tänavat - ringi. Palju valgeid, kohalikud pole liiga pealetükkivad, hinnad on odavad, pooled kauplused on mõttetud. Kaks head asja leidsime: muusika ja raamatud. Head plaadid maksid nii 325 ruupiat ja raamatud 50-200. Natuke saab kõike alla kaubelda, aga ega me eriti ei ostnud midagi. Mina võtsin Alex Garlandi "The Beachi" ja Helen ostis Antoine De Saint-Exupery "The Little Prince'I". Lisaks ostis ta veel Roosi-Maele kerge õlakoti, mis täitsa hea välja näeb. Mina tegin õnnelikuks ühe pisikese tüdruku, talle oma tühja Pepsi pudeli andes, ja ühe emase koera teda natuke sügades. Helen tegi õnnetuks ühe kaupmehe, kes oli sunnitud koti hinnast 5 rutsi alla laskma. 20 peale. Helen on meil kõva kaupleja. Muusikast veel. Mõtlesime, et ostaks Madisele mingi laheda India helidega plaadi, et siis ta saaks originaalitseda. Seal oli mingeid mõnusaid asju. Kui viimast korda muusikapoest mööda tulime, siis käis mingi mõnus meloodiline jungel. Kahju, et suvalt raha ei ole…

«Ma tulen siia kunagi pulmareisile. Ja joon oma mehega tähtede all India teed.»

17:20 (Heleni sissekanne) Sama koht.

Siim:" Täitsa persses kui ilus vaade siit on." Ja tuleb tunnistada, et tal on õigus.

20:17 Hotelli rõdu

Pime õhtu on. Üle järve paistavad tuledes majad, laudadel põlevad küünlad, kusagil kostab India muusikat. Ja meie ümbert kostab saksa- ja ingliskeelset jutuvada. On see siis ekstreemsus? Irooniline, et ostan Alex Garlandi "The Beachi" just linnas, kus me kõige rohkem valgeid näeme ja kus me nendega kõige tugevamini koos oleme… Agras ja Jaipuris olime hoopis teistsugustes hotellides. Eriti Jaipuri oma oli kuidagi kohalik. Olime seal ainsad valged ja meid koheldi väga personaalselt - perenaine-peremees teretasid hommikul, küsisid kuidas magasime jne. Siin on väravas mingi paras melu. Aga siin jällegi võtsime kätte ja kõndisime mingisse suunda ning üsna ruttu sattusime valgetest eemale. Kuhugi natuke mäe otsa, kus oletatavasti käis tavaline külaelu. Igaljuhul oli hästi mõnus ja kaarega jõudsime tagasi sinna shoppingstreedile, kuhu kõik valged suunati. Natuke nuhkisime ringi ja ostsime siis 4 leiba ja mingi magusa käki. Pudel vett ka ja oligi 43 ruupiane kesine õhtusöök olemas. Nüüd lisandub sellele ilmselt ka veel tee, aga natuke peab mõnu ka olema. Igaljuhul istusime suvalt tänavale maha ja sõime need ära. Valged liikusid edasi-tagasi ja kohalikud tegid ka tuure nii et mõnus oli vaadata. Ja siis lonkisime tagasi hotelli. Külm dush mõjub ikka eriti hästi, kui oled päev läbi päikese käes vaevelnud. Lugesin natuke "The Beachi" edasi ja rääkisin Jackiga juttu, kes püüdis meid meelitada kohe edasi Bikaneri sõitma. No go! Saaks kuidagi need lollid välismaalased vaid, saaks niisama öösorre ja üle järve kaikuvat muusikat nautida.

21:10 (Heleni sissekanne)

Ma tulen siia kunagi pulmareisile. Ja joon oma mehega tähtede all India teed.

Öö.

Hambapesu ja unenäod. Äkki ärkame hommikul kell 5 ja ronime mäe otsa. Who knows…

üles | edasi »