1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 »

27.10.2000

Jaipuri hotell

Keeldun kategooriliselt ärkamast!

20 minutit hiljem (09:5midagi)

Keeldusin ära ja tõusin üles. Mul oli natuke kõva uni, sest ma lugesin öösel päris kaua tulevärgi paukusid kokku. Ja et igav ei oleks, siis lugesin raamatut ka juurde. Aga indiaanlased on kõvemad mehed kui mina, nad põmmutasid muudkui edasi ja edasi. Praegugi võib kõmakaid kuulda. Läheme vaatama, kas meie Jack tahab natuke sõita marsruudil pank -> postkontor -> internet -> sightseeing. Raha hakkab otsa saama. Mul on 1000 rutsi veel ja peotäis dollareid, Helenil veel vähem. Ja ometi tahaks täna proovida elevandisõitu. Postkontor on vajalik, sest tahaks üleeile kirjutatud kaardid ära saata ja Internet - ei saa lihtsalt ilma! See on nagu suitsetamise mahajätmine. Hull söögiisu tuleb, käed värisevad, ainult sellest mõtledki…

Päike taevas näitab, et on südapäev. Aga nii näitab päike siin enamus ajast. Istun mingi müürijupi peal ja naudin vaadet. Esimest korda külastan üksi mingit lossi. Helen ilmselt otsustas 50 rutsi kokku hoida. Nii mingid kohalikud avastasid mind. Lootsin, et õnnestus leida koht, mida teised ei avasta. Tulid jälle tavalised küsimused, et kust ja kes ja kuidas läheb. Ühefraasilised vastused tegid vestlusele kiire lõpu. Anyway, sõitsime Jaipurist natuke põhja poole, kus on üks loss, mille nime ma ei mäleta. Pärast kirjutan. No see on jälle mingi megasuur kompleks. Lähed ja lähed ja ikka avaneb uus siseõu, mille taga on veel üks jne. Siiski leidsin lõpuks müüri üle mille on juba mäekülg näha. Sest loss on mäeküljel. Ja siia üles saamiseks kasutasime ühe sümpaatse elevandi ja ebasümpaatse musta mehe abi. 400 rutsi maksab elevant. Vähemalt oleme ära proovinud, kuigi see on üks kuradi loomapiinamine. Kujutan ette, et Pirjo tuleks paari tunni pärast vintpüssiga tagasi ja hakkaks neid tüüpe ükshaaval maha nottima. Ma oleks nõus abistama. Peab vist tagasi minema muidu kohalikud söövad Heleni päris ära.

Varsti 18 vist.

Hahaa! Minu hea plaan kukkus erakordse toredusega läbi. Nimelt mõtlesin, et õnnestub mingit riidepoodi vältida, kui õue jään. Helen sukeldus sinna. Mina sattusin aga mingite kohalike fänklubi keskele, kes mulle kaks juppi India maiustust pihku surusid. Üks maitseb nagu natuke koorekomm, aga mingi läähe lisamaitse on nii et ühe tüki ära sömine on paras sport. Teine jupp on oranzhi värvi ja ilmselt veel hullem. Söönud pole vist hommikust saadik. Siis sõin ainult ühe kuiviku. Vett olen küll palju joonud. Ilma ei saa, lihtsalt higistad nii palju. Isegi pissil ei käi, sest vesi lihtsalt ei jõua selleks saada. Tegin kohalikust koerajurast pilti. Toppis näo objektiivi. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Natuke minevikust. Elasime läbi/üle ühe raskeima shoppingelamuse, mille tulemusena omandasime teatud hulga poolvääriskive. Mina ostsin emmele ühe liivakivist kaelakee (tal kunagi oli, aga siis lõhkus ära) ja Bibale ühe ninarõnga. Maksin 250.- kokku. 100 rutsi kauplesin alla. Helen ostis kaks käevõru/ketti, mille pealt ka 100 rutsi alet sai. Leidsin ka maailma lahedaima liivakivist pruuni konna. Alguses küsiti selle eest 500.- Lõpuks karjuti 200.- järgi, aga sinna see jäi. Eks ma nüüd kripeldan südant, et oma armast Konna nii odavalt hindan. Oh, well…

«Ja ma olen küll mingi faking vaatamisväärsus! Ilusatele inimestele (naistele) TASUTA.»

Vahepeal jõudsime veel ära käia Jaipuri observatooriumis, mis on väga bizarre koht. Umbes et kunagi mingid kavalad indiaanlased mõtlesid, et "oh, ehitame sellise asja!" ja siis ehitasidki mingi asja, kus trepist saab üles ja poolkaarel on tehtud sälgud nagu saaks sellega midagi mõõta. Noh nagu selline suuremat sorti mall. (taustal kostab kell 18 alanud moslemite palvus. Mõni moshshee vist laskeulatuses.) Vt. Pilti. Ägeda pildi joonistasin. No ja siis need samad targad, kes selle asja ehitasid ütlesid, et "oh, teeme nii, et selle asjaga saab mõõta kõiki maailma kõige olulisemaid asju. Näiteks planeetide kõrgust ja tõusunurka. Siis me saame kõik olulised vastused teada!" Ja siis nad tegid terve klassi selliseid asju. Et oleks nagu nende tiigrihüpe. No ja pärast ehitasid ühe eriti suure sellise asja, et turistidel oleks hea otsa ronida ja mõelda, et on ikka mõttetud mehed. No ja siis nad ehitasid veel erinevaid muid imelikke asju, mille otstarvet me tuvastada ei suutnud. Ausalt öeldes oli lagipähe paistev päike ka liiga loivastav, et millessegi väga erksalt suhtuda. Pärast läksime veel Jai… krt.

20:20 Mitte, et me nüüd äkki hotellis oleksime…

No ühesõnaga katkestati mind enne poolelt sõnalt. Üks teatud valgenahkne daam soovis, et ma teda pildistaksin. Toppis endale (või lasi toppida) sari selga ja nägi välja nagu neeger eesti rahvariietes. No nii hull see nüüd ka polnud.

20:50 Hotelli rõdu

Joome Heleniga siin teed. Vaatame, mis hoovis toimub (inimesed sobivad) ja mis taevas toimub (aeg-ajalt raketid). Helenil on seljas ta uus 300 rutsine särk, mille üks kuum mees kohale poest tõi. Ja raha ei tahtnudki. Oh, nii palju juhtub koguaeg, et pooled tänased asjad on kirja panemata. Ja kuidagi ei viitsi kirjutada ka. Laisk ja "natuke" kaootiline. India eluviis hakkab vist külge tulema…

21:02 hotell (Heleni sissekanne)

Meie neljas õhtu Indias. Ja juba me arutleme Siimuga, et siin võiks täitsa elada. Kui kusagil ennast sisse seada ja kuidagi "omaks" saada. Kuigi… see jõllitamine vist kestaks edasi. Vahepeal jõudsin juba päris ära harjuda, kuid nüüd hakkab jälle vaikselt närvidele käima. Ma (me) ei ole mingi fckgn vaatamisväärsus! Või kui - siis palun - MAKSKE!

Enne kui Siim mingi kindlusega tutvus ja mina niisama mingil müüril istusin, tuli mingi suur India perekond mu juurde. Lapsed ja mõned täiskasvanud. Nad andsid oma 3-kuuse beebi mulle sülle. Ta oli imearmas. Nad ei rääkinud küll väga hästi inglise keelt, kuid ma sain aru, et nad tahavad pildile jääda. Ma siis mängisin päevapiltniku ja fotografeerisin neid igast nurgast. Nad olid hirmus tänulikud, aga mina olin ise veel rõõmsam, et sain ilusaid indialasi (hindusid siis) pildistada. Tasuta, sest paljud tahavad ju selle eest ka raha saada. Nagu täna näiteks mees kobraga. No 10 rutsi eest ma ju võin kobra vaadata.

Aga poodidesse ma enam ei lähe küll hulk aega. Sest müüjad on NII tüütud!

Mina jälle (Siim siis). JA MA OLEN KÜLL MINGI FAKING VAATAMISVÄÄRSUS! Ilusatele inimestele (naistele) TASUTA.

Nii jäin enne toppama sealjuures, et käisime Jaipuri kesklinnas asuvas muuseumis. Seal oli nagu 3 põhilist ala e. siis kunst, relvad ja tekstiilid. Mina nägin ainult kahte esimest. Ja kunst oli üsna igav. Peamiselt pildid kusagilt 18.saj. keskelt. Kujutati sinist värvi jumaliku tegelase - valitseja - elu ja läbu. Ja joonistatud oli kõik nii nagu vanad egiptlased nii paar tuhat aastat tagasi. Ehk siis inimestel varbad ühes suunas keha vaataja poole kujutatud. Ainukesed kaks pilti, mis head olid on järgmised - mingist marsist oli tehtud foto ja siis see kuidagi üle joonistatud. Nii et see oli nagu hästi loomulik liikumine, aga samas kuidagi olid värvid natuke "valed". Teine oli üks poolelijäänud pilt, mis kujutas mingit lahingut. Värk oli nagu see, et valmis olid tehtud nägude ja kehade alusvärvid ja -alad, aga detailne nägu oli joonistatud väga vähestele. Seega oli see nagu pilt, mis koosnes värvilaikudest, millel piisavalt kuju, et see fantaasia tööle paneks.

Internetis käisime ka. Aga 14 kilone modem, mis Eesti saite kole aeglaselt kohale vedas. Siiski õnnestus laiali saata üks ringkiri, mis loodetavasti inimestele teada andis, et meil elu sees. Ja siis tuli päeva jubedaim osa e. poed. Kohustuslik oli käik ühte vääriskivide poodi. Näidati ära, et kuidas lihvimine toimub jne. Siis pakuti kaupa ja kokakoolat. Eino tore ju. Mõned asjad olid isegi ilusad, aga nii olid ka hinnad. Jätsime siiski mõned asjad meelde ja põgenesime. Tegelt käisime selles juba enne. Segi ajasin. Peale Interneti läksime hoopis teise kivipoodi, kust oli ka norm. vaade Water Palace'ile. See on mingi kuninga ehitatud jurakas keset Jaipuri, asuvat järve. No päris keskel ei asu. Taga on näha ka tamm, mis liigse vee sissevoolamise ära hoiab. Üldse on siin nii, et kui ehitatakse midagi suurt, siis on see tõesti XXL. Ja kõik ülejäänud on üsna suvaline. Võib-olla on asi selles, et suurte asjade ehitamist agiteerisid kohalikud kuningad või muud ägedad vennad. Igaljuhul oli see teine kivipood veel tüütum kui esimene, aga midagi me sealt ostsime. Vist isegi kirjutasin enne. No ja sealt edasi läksime tekstiilipoodi. Õigupoolest Helen läks. Seda jälle kirjutasin. Mingil hetkel kutsus mind ka sisse. Ja siis sealt leidsin esimese India mehe, kelle käepigistus oli sama tugev kui minul. Ja mulle peaaegu ei üritatud midagi müüa. See oli meeldiv. Ja sealt edasi läksime sööma. Mitte mingi bloody turistidele mõeldud kohta, vaid sellisesse, kus Jack söömas käiks. Vist. Õnnestus talle see lõpuks selgeks teha. Ja oligi siis nii, et 150 rutsi eest (15 oli tip) õhtusöögi. Menüü leiad siit ka. Tellimine käis Jacki abiga, sest menüüs oli kirjas küll nimi, aga seletust ei olnud. Lõpuks olime igaljuhul rahul nii kulutatud raha kui ka saadud kõhutäiega. Ja Jack on meie mees, ütles, et kui meil homme kõhud OK on, siis viib meid kuhugi tänavale sööma. Fun. Lõpuks hakkame sinna jõudma, mida me alguses silmas pidasime. Ise vaikselt loodame, et kui Jack meid lõpuks maha jätab, siis oleme piisavalt osavad ise ellu jääma. Jack räägib hästi palju India kommetest ja elu-olust ja see on hästi huvitav. Peale 4 kohal oldud päeva on tunne, et oleme siin paar nädalat olnud…

Lähen dushi alla.

üles | edasi »