1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 »

24.10.2000

00:04 MOSKVA

LAUPÄEV! SIIS PEAME TABLETTE SÖÖMA!
See sai kirjutatud lihtsalt, et meeles püsiks. Tegelt hakkas meil siin uus päev. Eestis veel ei algand. Tegijad oleme. Heleni palvel: "Kirjuta, et meie kõrvallauas istub hunnik ilusaid Rootsi mehi… tegelt ei ole ka väga ilusad." Hapud viinamarjad, mis teha. Kõhus keerab, igav on. Lennujaamades oleme veetnud juba ma ei tea mitu päeva. Kui hästi läheb, siis hakatakse meid poole tunni pärast lennukisse laskma. Ma ei taha enam lennata! A, üks hea oli veel -> "Ma tulen tagasi," ütles Siim ja läks pissile. Helen oli natuke nõutu näoga. Erm… midagi oli veel… Eestis lubasime, et tuleb hea ekstreemne reis, et ei tea kus magame ja kuhu läheme. Siin mina ohkasin, et "tahaks riideid vahetada" ja Helen pani kohe otsa, et "tahaks dushialla." Niipalju siis tsiviliseerimata reisimisest. Nüüd oleme siis Siim - paksude dresside ja kampsuniga; ja Helen - lihtsalt must. Meid ei lasta maale!

02:05 Õhus

BRITNEY SPEARS!!! "Oops, I did it again…" Meie kõrvadele on see MESI! Pidu missugune. Üldse on asjad viimase poole tunniga kõvasti paremuse poole pöördunud. Näiteks oleme mingis koleröögatumegasuures lennukis. Boeing 777 nimeks. Et siis see on umbes sama suur kui AutoExpress. Ainult autosid pole peal. Ja meil õnnestus saada aknaäärsed kohad, kus ainult 2 istet kõrvuti. Eelmises oligi mul kõrval mingi nõme somm, kellel olid väga laiad käed. Ja siin ei raputa ka üldse. Ja vidiot näidatakse. Ja kõrvaklapid jagati, et saaks rahulikult diskot teha. Ja siis on veel selline nupp, et kui vajutad, siis tormab mingi mees kohale ja küsib "Jah sahib, kutsusite, kust ma võiksin su kinga lakkuda?" Pärast võtame ta koju kaasa. Appi, jälle tahavad sööki pakkuda. Mina pean küll keelduma, muidu on Indias väga keeruline vähe süüa. Heleil oli plaanm, et ta teeb klistiiri ja siis paastub 3 nädalat. Tahaks näha. Vsjo!
PS! Veini võtan küll!

«päeva desc - kui siin saaks panna sellist - "Life Under Your Seat"»

03:23

"Vbust vsegdo…" Tuhkatriinu multikat näidatakse. Seda vene oma. Pool 4 öösel. Bizarre. Helen jälle sõi. Kuigi tegi nägu nagu poleks söönud. Mina aga omalt poolt - tubli nagu ma olen - ei söönud. Oi, ma olen tubli. Ei tea, mis tunne homme on, maganud ju pole pikemalt aega korralikult. Et läheme otsime Delhis endale mõne hotelli ja magame 16-20 tundi… Imelik.

05:07

Pakkuge kus me oleme. 3 minutit tagasi ei teadnud me ise ka. A maandusime. Mitte Indias. Hoopis mujal. Siukses kohas nagu Turkmenistan. Ashkhabadi nimelises linnas. Lihtsalt mingi reisija mõtles, et peaaegu sureb ära. Tegelt nii kindlalt ei tea, aga asi piisavalt tõsine, et meie pisike lennuk maha tuua. Nüüd sebivad peaaegu kõik mööda lennukit ringi ja üritavad midagi teha. Lollid tõmmud mehed hakkasid ka ringi tõmblema kuni kõik istuma käratati. A see on hoopis üks tshikk, keda lennujaamas nägime. Sihuke hästi ilusate juuste ja koleda näoga. Helen pärast joonistab ta teile. Ja päevaküsimus on: "Millal me Indiasse jõuame?" Lennukis võiks olla paar voodit, mis lendajate vahel välja loositakse. Või mõne sportliku mängu tulemusena kellelegi läheks. Mul on tunne, et ma oleks üks kindel kandidaat.taat.daad.taad. Misiganes.

7:21 (India aeg) Sama koht, mis enne.

Päeva desc - kui siin saaks panna sellist - "Life Under Your Seat". Ootame midagi.

10:00 Ikka veel lendame.

See on hoopis üks pikk ja loll unenägu äkki…

13:45 Delhi.

Erm. Me oleme hotellis. Delhis siis. Ja surmväsinud. Vähemalt mina. Konditsioneer müriseb ja akna taga tuututavad autod, motorikšad, jalgrattad, bussid ja ma ei tea kes kõik veel. Ühesõnaga 11:11 olime juba India pinnal ja sealt edasi on ainult üks virr-varr olnud. Lennujaamas said mingid mutikesed peksa, sest püüdsid ilmselt deklareerimata kaubaga üle piiri tulla. Istusime igaljuhul maha ja mõtlesime, et "now what?" Õues olid mingid bussid, et äkki need oleks meid ära toonud, aga siis leidis meid hoopis üks kohalik onu. Kohalik on oli juba kaks Kanada noort sodiks rääkinud, et viib nad kesklinna. Erm… maailm kõigub natukene… peaks vist lendamises väikese pausi tegema. Ühesõnaga tõi see onu meid linna ja no oli ikka äge. Liiklus on valel pool ja kõik tuututavad. Poolte autode pepule on kirjutatud "Horn please" ja muid lõbusaid asju. Anyway. See tüüp viis meid turismiinfosse, kus samasugused tõmmud mehed meid nagu seepida oleks tahtnud. Pika ajamise peale saime kusagil mingi toa 20 taala eest. Üheks ööks. On jah kallis, aga mõtlesime, et vaatame ära, mida selle eest saab ja siis oskab edasi arvutada. Nii kallist öömaja igal ööl küll ei jõua lubada. Sihuke tunne on, et tahaks siit linnast välja. Euroopa mõttes kesklinna ma näinud ei ole. Võib-olla ei olegi ja võib-olla ma ei oska vaadata. No igaljuhul tõi see sama taksomees meid siia hotelli ja nüüd Helen püüab dušhist mingit mõnu saada ja mina mõtlen, et kas äkki konditsioneer kinni keerata. Hotelli vestibüülis näiteks nägin hiirt. Eino igav meil ei hakka, see on selge. Ise tahtsime.

16:55

Hämar, palav ja tuututatakse. Magasime suht pikalt ja mõtlesime, et mis me nüüd omadega peale hakkame. Vist kimame turismiinfosse, et nad meil rongipileteid aitaks bronnida. Tüüp soovitas Goa asemel hoopis peaaegu päris lõunatippu sõita. Võib-olla… Pärast vist läheme püüame homme õhtuks/ööseks natuke odavama hotelli otsida, sest kiirusel 20 taala/öö ei pea me eriti kaua vastu. Kuigi mingid arvutused näitasid, et päevaraha on ~400 krontsa. Aga ikkagi. OK, muutume tegusaks.

«pool aastat ootamist, kogumist, uurimist, unistamist… ja nüüd oleme siin»

20:57 Jälle hotell.

Siia me sureme! Ladusime peaaegu kogu oma raha mingile mehele kätte ja nüüd loodame, et on mingi aus mees. "Võib-olla pärast kahetseme võetud riske, aga kui ei proovi, siis ei saagi teada." Või kuidas iganes Äripäev kirjutas. Tegelt nagu oli siis selline plaan, et läheme turismiinfosse ja broneerime endale mõned rongipiletid, et natuke Indiat näha. Kui numbriteni jõudsime, siis hakkas käsi tahtmatult hädapidurit tõmbama. Kõik head plaanid luhtusid rongipiletite kalliduse tõttu. Tüüp soovitas siis, et üürigu me minivan, mis meid ringi sõidutaks. Arvutasime siis seda edasi ja tagasi. Ikka olid suured numbrid. Lõpuks otsustasime ikkagi riskida ja võtsime 11 päeva kestva minivan tuuri, mis maksab $373 sisaldades autot, autojuhti, pensu, majutust ja kõrgtehnoloogilist point-and-shoot süsteemi. See tehnoloogia tähendab eesti keeles, et kui meie näitame autojuhile, et sõida vastu puud, siis ta teoreetiliselt võiks seda teha. Aga võib-olla näitame hoopis eemalasuvale mäele, et läheks sinna. Ühesõnaga võtsime paraja riski enamus oma rahast ära andes. Ja pealegi peame me pärast veel omal käel hakkama saama. Plaanime nagu DIU-sse minna, mis on Läänes asuv sadama ja beachilinn (kui ma õigesti aru sain). Noja siis sõidutas tüüp meid mööda New Delhit ringi - parlamendihoone, presidendiloss, Indian Gate. Seal leidis Helen endale esimesed tulisemad austajad. Mingi tüüp tegi taga piltigi koos. Peaks teenust müüma hakkama… Süüa me ei kavatse. Või kui siis natukene. Esiteks on liiga palav, et midagi ihaldada. Teiseks lõi idikas reisitoit (või närvid) meil mõlemal kõhu korrast. Nüüd oleme rõõmsad paastujad. Mhm…Helen ronib aknale mehi võrgutama.

Oot, peab kirjutama ka midagi, mis ahvatleks teisi siia tulema… eee… um… no siin on soe… ja siin on päike… ja tegelikult on hämmastav, kuidas need kodanikud siin elavad. Kõik toimub tänaval. Või vähemalt suur osa asjadest. Ja naised on ilusalt riides. Sarides. Huvitav, kas Helen Tallinnas ka niimoodi aknal istub ja kommenteerib, et mis õues toimub. Nagu Vene babulja. Hakkan raamatut lugema.

22:25 (Heleni sissekanne) Hotel Le Sancy, Delhi

Pool aastat ootamist, kogumist, uurimist, unistamist… ja nüüd oleme siin. Esimene öö Indias. Väljas kostab autode tuututamist, kõlavad mingid imelikud paugud. Ehk saab magada. Kuigi lugesime ja uurisime päris palju (jälle pauk) kõikvõimalikke materjale, tabas esialgu siiski väike šhokk. Kõik on (jälle pauk) lihtsalt NII teistmoodi kui Euroopas. Siiani on siiski kõik päris bueno olnud. Meil on kotid (veel) alles, meil on SUUR voodi ja järgmised 11 päeva jaoks plaan olemas. Kuigi see ei ole üldse selline, nagu me Eestis paika panime. Aga anyway.

Kui me harjume selle meeletu liikluse, kummaliste inimeste, uudishimulike pilkude (neid on LIIGA palju) ja vähese söögiga, läheb kõik hästi. Me saame hakkama ;)

üles | edasi »