1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 »

10.11.2000

Rong. Natuke enne Ahmedabadi. Meie advokaadist sõber on tegelikult päkapikk. Eile õhtul kui magama hakati sättima, siis see tüüp pani armsa vesti selga ja sooja mütsi pähe. Öö oli muidu jura. Alguses oli magamiskotis vastikult palav ja und ei tulnud meil kummalgi ilmselt. Ma tean, et minul ei tulnud. Mõtted on juba Eestis ja selline tunne oli ka, et kohe jään rongihaigeks. See oleks siis nagu midagi merehaiguse taolist. Midagi sellist siiski ei juhtunud. Tuli hoopis hea mõte, et peaks oma magamiskotile Eestis veel rakendust leidma ja tegema Kalmerile ettepaneku "metsa minna". Nädalavahetusel lihtsalt ööks-paariks seljakottidega kuhugi rännata. Hea plaan, Kalmerile kindlasti meeldib.
Seoses praeguse rongisõiduga väike näpunäide. Alati uurige järgi järgi, mis kell teie rong kohale jõuab. Veravalis pileteid muretsedes võtsime Veraval -> Ahmedabad läbimise ajaks sama tundide arvu, mis sinna minnes teel veetsime. Nüüd aga läheb kauem. Kuigi just jõudsime kohale. Kell on 6:30.

11.11.2000

Täna on lahe kuupäev. Asume Delhi raudteejaamas. Kell on 6 hommikul. Eile jäi jutt üsna lühikeseks. Ainult korra oli tunne, et kirjutaks midagi ja see midagi oleks olnud "Elu nagu rong". Ahmedabadis saime mingi 3 tundi oodata ja siis sõitsime juba Delhi poole. Minul õnnestus endale mingi raamat osta ja Helen leidis poriodavad India Cosmo ja Elle ja luges neid. Rong oli üsna rahvast täis ja päev oli kohe kindlasti pikem kui 24 h-d. Vahepeal lõime mingile pisikesele lapsele külge, kes nägi välja nagu tüdruk (patsid, ehted), aga tegelikult oli poiss (noku). Helen kasutas teda ka modellina.

«Kolm nädalat hiljem istusid nad kampsunisse mässitult Delhi rongijaama perroonil ja suitsetasid häguste nägudega muru…»

Magamine oli normaalne. Tänu oma unisusele luges keha ka suure matkakoti talutavaks voodikaaslaseks-padjaks ja tegelikult oleks me Delhisse võinud nii 3 tundi hiljem jõuda. Siis ei peaks praegu niisama aega surnuks lööma ja magada oleks ka rohkem saanud. Tasapisi hakkab isegi valgenema. Enne käisid kaks poissi ringi ja üks oli teise käevangus. Mul tekkis kohe küsimus, et kas nimetav on "käevang" või "käevangu". Samamoodi on sõnaga lausest "Tule mulle sülle". Kas see on "sülg" vä? Sülg -> süle -> sülle…

Proovisime ka varianti, et läheks lennujaama. Mingi vant küsis esimese raksuga 350.- riksha eest. Et taksoga on 600.- Saatsime ta seenele ja arutasime, et pole mõtet 3 korda edasi-tagasi sõita. Eriti kui tahame ennast kusagil hotellis dushi alla kaubelda, asjad oleks kõik lennukas. Tõtt-öelda mul ei olegi väga räpane tunne peale 2 päeva rongisõitu. Või ma olen lihtsalt sellega ära harjunud. Shoppamine ka eriti ei eruta. Mitte selles riigis. Aga natuke midagi peaks koju viima. Tõestuseks, et oleme ikka Indias käinud. Ise olen avastanud, et ainus, mida ma siit kaasa viia ihalen on tee. Ja no võib-olla mingi kaelaripats.
Tegelikult oleks pidanud praegust sissekannet alustama umbes nii…

"Kolm nädalat hiljem istusid nad kampsunisse mässitult Delhi rongijaama perroonil ja suitsetasid häguste nägudega muru…"

Ma nägin just Artur Abduli. Kohalikud mehed käivad nii haruldaselt maitselagedalt riides. Millega seoses tuleb meelde, kuidas Helen eile rääkis, et nüüd Eestis oleks paar nädalat ja siis läheks Rootsi, kus on ilusad, hästiriietatud mehed ja muidu ka puhas ja tsiviliseeritud. Ja keegi ei püüaks külge lüüa.

Siim sogab midagi aatompommide ostmisest, et populatsiooni kahandada.
Helen: "Oota, milles see probleemi püstitus seisneb, lihtsalt on liiga palju koledaid inimesi vä?"

Umbes keskpäev.

Delhi lennujaam. Lennukini on 12+5 tundi aega. Masendav. Indiaanlased on otsustanud mulje endast ära rikkuda. Peale seda, kui mingi vana meid rikshaga 150 rutsi eest lennujaama tõi on asjad allamäge läinud. Lennujaama hoonesse meid ei lasta. Liiga vara olevat. Et tulgu me öösel nii 2 paiku. Siis on siin selline hoone nagu visitors house, mis küsib 6 tunni ootamise eest 50.- Helen sukeldus praegu veetsu ennast korrastama. Mina mõtlen, et kas peaks seda sama tegema. Tegelikult tahaks dushi alla, aga ega seda siis ju ei saa igal pool. Mingi variant on veel kuhugi guesthousi minna, aga nii lennujaama lähedal on need kindlasti mõnusa hinnaga. See on nagu ka nõme, et me plaanisime lennujaamas shopata, aga nüüd ei saa üldse löögile. Vähemalt saab restoranis söömas käia. Kui Helen lagedale ilmub, siis saab natuke ringi uurida, et mis optsioonid meil on. Päevast veel nii palju, et raudteejaamas me eriti kaua vastu ei pidanud. Peale seda, kui Helen peale ühte ebaõnnestunud katset ilma sibulata omletti sai (mina sain siis 2 tükki) võtsime pambud selga ja kolistasime linnavahele. Paras madin oli rikshameestega, kes sind ilmtingimata kuhugi sõidutada tahavad. Aktivistid sellised. Mingi valvur käis juba küsimus, et mis ma kükkan siin. Et ei tohi kükata. Hommiku juurde tagasi… Kõndisime siis mööda tänavaid ja ootasime, et poed lahti tehtaks. Tahtsime nagu midagi koju kaasa viia. Paari tunni, ei tea mitme kilomeetri ja miljoni "halloo" pärast lõpetasime. Helen tuli.

Nüüd on õhtu. Ilmselt kell 21 läbi.

Lennukini veel hea hunnik aega. Peaks ütlema midagi sügavat ootamise kohta, aga ei tule nitshevoo midagi pähe head. Lihtsalt et oleme vist pool elu järgmist transpordivahendit oodanud.
Linnas me midagi erilist ei ostnud. Mõlemad paki Taj Mahali teed. See on siin sama tavaline kui meil Yellow Label. Ainult et parem. Ja me ostsime puruteed, see peaks veel joodavam olema. Helen ostis veel mingeid maiustusi sõpradele. Ja siis leidsime mingi muusikapoe, kus lademete viisi vinüüle. Helen kohe Madisele midagi ostma ja muuhulgas leidis ka vanu lääne plaate. Mina võtsin sealt hunnikust Simon ja Garfunkeli best of-I, et Kalmerile kinkida. Ja Barry White'i… ei teagi mispärast. Siis ostsime mingi vanamehe, kes meid lennujaama tõi. Aga seda ma vist juba kirjutasin. Viimased 9 tundi oleme oodanud. 2 korda restoranis söömas käinud. Hinnad on India mõistes kõvad (Eesti mõistes mitte) ja toit hea/palju. Lisaks oleme mõlemad paar korda läbi vaadanud kohalikud pudupoed, mille kaalukama osa moodustavad raamatud. Helen isegi ostis mingi. Mina olin peaaegu ära ostmas "Väikeste asjade jumalat"… Ja siis oleme ostnud hulgatumal (nii küll ei öelda…) erm… piiramatus koguses teed. Sest siin on kuradi külm ja tee on hästi hea. Ma saan aru, et inimesed panevad endale konditsioneeri, kui on palav, aga miks siis asi nii keerata, et mul põlved külmetama hakkavad? Nüüd pole enam hullu, improviseerisin endale just dressid jalga. Puhta särgi ka. Pesta tahaks sellegi poolest kohe päris kõvasti. Kõige parem kui saaks sauna. Ma vist püüan varsti veidike magada, sest ega meid enne 4 tundi terminali ei lasta. Mingid soomlased ujusid kohale. Üks lumivalge sarisse keeratud, üks punase peaga sarisse keeratud ja üks poiss. Äkki Helen laenab oma naisteajakirja…

üles | edasi »