1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 »

07.11.2000

Minu jaoks hommik, aga tegelikult juba keskpäev.

Teeme matsutamisvõistlust, sest Helen tõi saia ja moosi ja pepsit. Eile õhtul ei viitsinud enam kirjutada. Et siis lühiülevaade, mis eile veel toimus. No ikka päris jupp aega olime rannas. Aeg-ajalt käisid meist mööda mingid madala IQ-ga kohalikud, kes päevitusriietes Helenit nähes lihtsalt jõllitama jäid. Mingid eriti nõmedad tüübid nagu. Lõpuks tuli isegi mingi kohalik tädi ja lihtsalt vaatas pool minutit Helenit, kuigi selleks ajaks oli ta ennast korralikult riidesse pannud. Kummalised inimesed. Samas peab tunnistama, et ega me siin ühtegi valget näinud pole. Viimased välismaalased olid Ahmedabadi raudtejaamas mingid 4 jaapanlast. Sppky…

«Kas te olete jalutanud kunagi linnas, kus kõik inimesed teid vaatavad?»

Anyway, mina käisin veel ujumas ja püüdsin ennast ära uputada. Kui kalda lähedal, kus laine murduma hakkab, lasta ennast lainel kaasa rebida, siis on targem käed ees hoida, et sind vastu põhja ei virutataks. Veel on ikka tohutu jõud. Ainus kindel asi on hinge kinni hoida ja oodata, millal laine jõud kaotab. Hästi fun oli. Mingit emast koera toitsin ka nende Maggie nuudlitega. Koer oli umbes 10 kuud rase vist. Siis pakkisime asjad kokku (millalgi hilispärastlõunal) ja kõmpisime vaikselt tagasi selle templi juurde, et ennast hotelli lasta sõidutada. Hea siis, et rikshajuhid kaklema ei läinud meie pärast. Valisime ühe vanamehe, kes lubas 25 rutsiga meid kohale sõidutada. Ja leidiski peaaegu meie hotelli üles. Andsin talle hoopis 50, sest ta meeldis meile J Siis käisime dushi all (mitte koos) ja lihtsalt vedelesime. Nii hea oli see räme sööl endalt maha pesta. Kahjuks polnud saabunud hommikul pessu antud riided ja nii pidin tagasi pugema mere- ja higisoolast läbi imbunud riietesse. Ühel hetkel hakkas Helen hädaldama, et ta tahaks süüa ja siis läks vool ära nii et ma ei saanud enam lugeda ja läksimegi sööma. Siin selle sama maja esimesel korrusel on mingi restoran, kus ukse peal on paljutõotavad sildid PIZZA, HOTDOG, HAMBURGER, JNE. Kui te peaksite Indiasse juhtuma, siis ärge kunagi taolisi silte väga tõsiselt võtke. Kuulu pärast on isegi McDonaldsil siin omapärane lähenemine. Igaljuhul tellisime hurraaga pizzat ja siis kohe nuudleid, sest selgus, et elektri puudumisel pizzat ei saa. Siis tuli vool tagasi ja Helen sai ikkagi oma juustupizza ja mina oma Singapuri nuudlid. Üsna talutavalt head olid. Mitte tapvalt vürtsised. Pizza nägi küll kahtlane välja, aga Heleni väitel söödav. Jõime seal ka tshaid (India tee, nimi on sama, mis vene keeles "tee") ja ostsime mingit nänni õhtul teleka kõrvale nosida. Ja ronisime hotellist korrus kõrgemale, kus piljardisaal asub. 20 rutsi eest lubati meil seal lolli mängida. Üsna ärritav oli, et kohalikud muigavate suudega asja pealt vaatasid. Pole me ju kumbki suurem asi teravsilm… No igaljuhul oli see piisavalt nõme ja palav koht, et ühest mängust aitas ja nii taandusime oma hotellituppa, et telekat vaadata. Mingil hetkel läks vool jälle ära (siis toodi küünal) ja aeg-ajalt käis telekal pilt eest ära, aga me oleme nende ettetulevate eetriaukudega üsna harjunud. Lõpuks jäin mina raamatut lugema ja Helen magama. Öösel võtsin veel ühe külma dushi ja kobisin ka magama. Hea, et siin maal ei pea muretsema, kui sooja vett ei ole. Sest see pole üldse vajalik. Täna hommikul oli kohe eriti hea uni. Kusagil natuke peale 11 mõtlesin, et peaks minema hotellile maksma, et nad meid välja ei ajaks. Samas olid mingid huvitavad uned pooleli. Helen oli aga kraps tütarlaps käis tegi kõik asjad ära. Tõi süüa ja nüüd nõuab lugeda, et mis ma kirjutan nii palju. Ei või vä!

Helen: Kas te olete jalutanud kunagi linnas, kus kõik inimesed teid vaatavad? Ja umbes pooled karjuvad "Hello!" ja "Ohoo" jne? Mina nüüd olen. Ja see EI OLE fun.

Pärastlõuna. Hotell

Päeva küsimus: "Mis ilm õues on?" Lähme sinna hotelli ujuma. Helen käis just jalutamas. Indias on valgele üksikule naisterahvale tänaval jalutamine parim meelelahutus. Proovige!

«Gimme gimme gimme just a little smile don't worry don't hurry take it easy»

Õhtu.

Helen nägi Michael Jacksoni peata keha (pea oli kaadrist väljas) ja ütles "mingi kohalik himbo". Oleme natuke paranoilised vä?

Veel õhtum.

Telekat vaatame. Shokolaadi sööme. Vedeleme. Ei virguta ennast intellektuaalselt. Ei aruta globaalprobleeme. Ei muretse maailma geopoliitilise tuleviku pärast. Tolgused. Läksime sinna hotelli. Ujusime. Või pigem suplesime. Ja kaua. Nii kaua kui oli täitsa vanainimese nahk. Nüüd läks vool ära. Just peale seda, kui Helen oli öelnud "Ilgelt hea, et me teleka puldi saime!" Ma parem ei liiguta ennast rohkem, sest isegi kirjutades hakkab palav kui ventilaator laes ei pöörle. Taskulambist hakkab ka kahju.
Bingo, vool tuli 15 minutiga tagasi. Ühesõnaga kui olime esimese raksu ära ujunud, siis tuli rääkis hotelli omanik meiega paar sõna juttu ja soovitas restoranis kalatoite proovida. Ja natukese aja pärast saabus kohale neli uljast noormeest, kes oma suurepäraste vetteplärtsatuste ja ringi pladistamisega Heleni tähelepanu võita püüdsid. No ujuda ei osanud nad kohe kindlasti mitte. Ja oh õnnetud noormehed, Helen neile ka tähelepanu ei pööranud. See ei häirinud meie noori aktiviste aga põrmugi ja tasahilju nihkusid nad plärtsatama otse meie nina alla. Mina ei pidanud kiusatusele vastu ja kobisin vette tagasi ning ujusin vee all ühe basseinipikkuse. Lihtsalt et natuke ülbata. Hea loll tunne oli J Sellest hoolimata oli hea ujuda. Pärast läksime tõepoolest hotelli restosse, et natuke süüa (mereande või midagi muud), aga kelner näitas, et võime valida vaid kategooriast "around the clock". Võtsime siis võileibu, mis olid päris head. Sellised kolmnurksed, pehme valge saiaga, mida me kõrgelt hindama oleme hakanud. Mina sain peaaegu kõhu täis, aga Helen väitis, et tema tahab nüüd süüa. Nii kõmpisimegi linna poole tagasi kuni mingi riksha leidsime. Kobisime sinna samma naljaka nimega kohta, kus eile õhtust sõime ja kuna elektrit (jälle!) polnud, siis täna pizzat ei söönud. Mina proovisin tomati-juustu suppi. Helen võttis migni hot dogi. Supp osutus ketshupi ja riivitud juustu möginaks, milles veel mõned röstitud saia jupid. Hot dog osutus põhimõtteliselt neljaks võrdse suurusega jupiks lõigatud võileivaks, millele riputatud ohtralt riivitud juusu. Sellest ka nimi - "cheese hot dog". Üldse kahtlustame, et selles restoranis tehakse kõiki toite ketshupi ja juustuga. A, ja kuna tegu on taimetoitlaste restoraniga, siis loomulikult hot dogi vahel viinerit pole. Edasi viis Helen mind Internetti. Äge. Ise oli ta juba hommikul/päeval seal käinud, kui mina hotellis lösutasin. Oma suureks rõõmuks leidsin, et see oli kiireima ühendusega urgas so far, mis tähendas, et tunni ajaga sain saadetud kaks kirja, loetud 2 kirja ja külastatud Everydayd, Delfit ja Robinsonide kodukat. Oma rõõmuks leidsin, et Everyday on külastusnumbrites veelgi juurde võitnud. Aaa! Kuidas sain unustada, et käisin ka oma kallis jutukas ja kiitlesin, et küll on hea soe olla siin. Biba teatas, et Tartus oli -1C olnud… Kuidas kirjutatakse, kas -1'C või -1C'? Misiganes. Siis ostsin natuke head süüa ja tulin hotelli. Raamatut lugema ja telkarit vahtima. Normaalne.

"Gimme gimme gimme just a little smile don't worry don't hurry take it easy" <- THAT'S US!

üles | edasi »