1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 »

05.11.2000

Veraval, Hotel Chirag

Ajee, kus me oleme omastarust? Mingis faking linnas, mis on mere ääres, aga kus keegi ei tea rannast mitte midagi. Tundub, et peame ise hoolega matkama hakkama. Reis sujus muidu edukalt. Heleni rõõmuks jagasime pinki lahedate mustade meestega. Mina ronisin lae alla oma koikule raamatut lugema kuni tuli ära lasti. Siis keerasin pea käterätti ja jäin magama. Öösel hakkas külm… Kell 8:20 olime Veravalis ja broneerisime endale tagasisõidu piletid Delhisse ära. Ahmedabadist Delhisse oleme mingis ootejärjekorras. Ehk siis pole veel kindel, kas seal rongile saame. No bussi variant on ka alati olemas. Nüüd peab veel säilitama raha kaheks hotelliööks (võtsime esimese raksuga ainult 2 ööd) ja motoriksha sõiduks Delhi raudteejaamast lennujaama. Mõlemad on natuke nõutud. Veravalis saatsime kõik tuk-tuki juhid seenele (pakuti sõitu busstandi, Diusse ja templisse) ja kõndisime hoopis natuke. Jõudsime isegi mereni, aga siis tuli mingi räpane kalasadam ette. Lõpuks võtsime alistunult tuk-tuki ja lasime ennast hotelli sõidutada. Sõites hakkasin mõtlema, et India ei ole vist ikka päris minu maa. Liiga räpane ja imelik on see elu siin. Eriti kui oled valge ja ei räägi kohalikku keelt. Kusagil pole mingit parki, et natukeseks maha istuda ja aru pidada, et mis nüüd. Keegi ei oska seletada, kus miski asub või mida tähendab, et me oleme rongi waiting listis. Sellist luksust, et lähed suvalisse hotelli ja küsid linna kaardi siin ei ole. Ilmselt on neil kaardistatud vaid mõned suuremad linnad ja sealgi ainult põhilised tänavad. Keeruline.

Meie Mufiga läheme kassijahile.

Tagasi hotell. Kusagil 9 paiku.

Tegelt oleme vast juba 2 tundi tekarit vahtinud ja ennast kuumalt tundnud (palav on, noh). Hotelli nimi on Chirag, kui ma veel maininud pole. Ühesõnaga, ronisime enne õue ja mõtlesime, et läheme kuhugi. Mingi tüüp näitas käega, et "näe seal on veepark, minge sinna." Väidetavalt mingi kilomeetri kaugusel. No kõndisime natuke. Midagi ei leidnud. Jube palav hakkas. Võtsime tuk-tuki, mis näis nagu aru saavat, kuhu me minna tahame. Jupp aega sõitis. Linnast välja ja puha. Siis keeras mingisse hotelli sisse. Ja ime-ime! Seal oligi bassein. Ja 50 rutsi eest lasti meid ujuma. Juua anti ka. Lisanutsu eest loomulikult. Aga bassein oli korralik ja päike ka. Nagu siin oleks pilvi, mis päikesepaistet ohustada võiks. Oi, mingi film hakkas…

«Meie Mufiga läheme kassijahile.»

Film on läbi.

Ootame järgmist. Film oli "Bulletproof", mis räägib kahe mehe suurest sõprusest. Kumbki polnud homo. Vist. Kus ma enne pooleli jäingki… Ah jaa, bassein. No pärast sõime seal lõunat ka. Mingit Hiina toitu, mis ei olnud üldse vürtsikas, mis oli väga suures portsus ja mis oli täitsa hea. Osav kelner määris meile kaela ka 80.- rutsise sousti moodi asja, mis põhimõtteliselt oli valge jahukaste, kus oli suured krevetid sees. Midaiganes, ma olen puhkusel ja ei hooli eriti rahast. Muidugi võiks hullult kokku hoida, et tagasi jõudes kohe talveplaane tegema hakata, aga what the hell. Väidetavalt on Eestis nii 7 kraadi ringis…. Meil on natuke rohkem: Praegu on näiteks väga palav (oleme non-AC toas), seda peamiselt tugeva päevituse tõttu, mille täna omandasime. Päevitus on oluline sellepärast, et päevitunud inimesed on edukad, sest neil on ilmselgelt aega ja raha, et ennast päevitamas käia. Lisaks teeb see töökaalsased mõnusalt kadedaks. No peale sööki mängisime veel ühe piljardi (mina kaotasin, kui lõpus valge auku lõin). Siis hakkasime linna poole tagasi kõmpima (mingi uus film algas…) ja mingi tuk-tuk korjas meid peale. Masinas oli juba ilmselt juhi naine ja poeg. Tundus, et tüübil oli kindel plaan kuhu meid viia. Viis meid randa. The Beach… Ranna olemasolule olime basseinis kinnistust saanud. Mingi väike India poiss rääkis head inglise keelt ja väitis, et rand on täitsa olemas. Me vahepeal juba mõtlesime, et peaks rongipiletid canceldama ja ennast kuidagi Diusse orgunnima. Rand paistis enam-vähem olevat. Käändus kuhugi kaugele. Ainuke viga oli see, et rand oli täis mängivaid poisikesi ja samuti kasutavad kohalikud seda peldikuna. Poisikesed ahistasid meid jupp aega, aga lõpuks saime rahulikult istuda. Kahjuks on siin mere põhi selline kaljune (või on need korallid) ja liiv on ka rohkem sihuke peenemat sorti kiviklibu. Homme on igaljuhul plaan natuke kondama minna. Piki randa siis. Ma veel ei tea päris hästi, et kuidas me asju kaasa võtame (rätikud, juua, süüa, fotokas ja ma ei tea mis kõik veel) Meil pole ju sihukest paraja suurusega seljakotti. Ja kui ma oma suure võtaksin, siis rabaks magamiskoti ka kaasa ja jääks võib-olla ööbima kuhugi. Igal juhul on mul tahtmine homme kõvasti jala tampida. Eks näis, mis Helen sellest arvab. Vahepeal käis vool ära ja hakkasime seda mängu mängima, et üks mõtleb mingi asja ja teine peab JAH/EI küsimustega ära arvama. Tegin just rekordi e. Helenil võttis ilmatu aeg, et õige inimeseni jõuda. Vaatan, kas telekas on on-line tagasi (enne kadusid kõik programmid) ja pean ise mingeid nimesid välja mõtlema hakkama…

üles | edasi »