Märt. Tartu, jaanuar 2007
Õnnestus paar päeva töölt eemal käia, et ennast veidi harida. Nüüd ma olen parem inimene. Triin kirjutas juba kõik ära. Maailmas on head caipirinhad.
Tegelikult olen ma väga rahul, et sain sarnase kogemuse ja rolliga töökaaslastega mõtteid vahetada. Et pole ma sugugi üksi oma kohatiste kõhkluste, väljakutsetega.
- Kui sul on tunne, et jõulude ja uue aasta periood tuleb veidi vaiksem, kus saab pideva kiirreageerimise asemel veidi hinge tõmmata ja strateegia üle mõelda, siis ära usu seda tunnet. Õhtul enne pikka nädalavahetust, nii kella 9 paiku, antakse ette uued projektid, mis oleks vaja “nii jaanuari alguses eetrisse panna”.
- 30 külalist on umbes see piir, mida on võimalik ära hallata. Eeldusel, et söögilaud hoitakse lihtsana ja pakutavad joogid on piisavalt lihtsad, et külalised ise segavad. Pani mõtlema, et sõprade rootslaste juures nähtud sarnase peo puhul kohal olnud köögikatad on päris hea mõte. Keegi, kes sinu asemel vaataks, et kõike oleks piisavalt väljas, et tühjad nõud koristatud saaksid ja muud nipet näpet.
- Hobuse seljas vaikselt metsa vahel on tore kõmpida küll, aga põllul traavi lasta on veel toredam.
- Flegmaatiline hobune ei traavi algaja ratsutajaga üle paarikümne meetri.
- Kui massöör üsna kõval häälel teatab, et “nüüd on kõik ja võib riidesse panna”, siis on aeg üles ärgata.
Hiidammu e. pea kolm aastat tagasi katsetasin üht esimest tõsisemat digikaamerat, mis minu kätte sattus. Tegu oli tollase Sony tippmudeli F828-ga, millega nädalavahetuse mängida jõudsin. Seal sai see kaader vennast tehtud ja siis oli hoobilt selge, kes perekonna meesmodell on. Blue Steel indeed. Kes vihjest aru ei saa peab ära vaatama Zoolanderi.
Hiljem meenusid ka Õed Tihedad.
Pühapäeval on oma muusika, selline, mis sobib hästi pika laisa hommiku taustaks, kus kahekesi midagi süüa teha, teed juua, ajakirju lugeda…
Täna kuulan näiteks Josh Rouse’i “1972″, eelmisel pühapäeval Ennio Morricone “Mondo Morricone”. mõnikord on selleks Liisi Koiksoni “Väike Järv”, teinekord Jamie Cullumi “TwentySomething”, või mõnus segu Jääärest, Helin-Mari Arderist, InBoilerist, Astrud Gilbertost, palus punetavatest pohladest ja muust. Pigem kodumaine, pigem instrumentaalne, aga praeguseks selgelt sildiga “pühapäeva hommik”.
Foto on eelmisest suvest Lätimaalt.
Selline lugu, et see server, kus mu kodukas ja Fotodiip oli sai meteoriiditabamuse ja asjade taastamine on loodetust kauem aega võtnud. Nii sai uus pind soetatud, vaikselt hakkan elu siia üles ehitama. Mingil hetkel ka kogu vana kama ja pildid tagasi. Fotodiibiga on küll mure, seal oli ju isegi asjalikku sisu üleval.
Vabandan igava kujunduse ja kadunud blogilinkide pärast.
Tere, minu nimi on Teller. Kirjutan Sulle esimest korda. Mul on tunne, et see on millegi suure ja ilusa algus. Pean praegu lippama, teine kord pikemalt ;)
Siiralt Sinu.
Ma vist panen siin kirjutamise osa kinni ja teen ainult pilte. Tõenäoliselt muutub seetõttu mingil hetkel ka kujundus. Ehk satub aeg-ajalt kommentaari kah juurde. Ei tule enam peale seda möödapääsmatut vajadust midagi kirja panna. Sisemine filter tihedamaks läinud.
Lingid teistele ajaveebidele hoian ilmselt alles, neid kasutavad ilmselt päris paljud lemmikviidetena. Vähemalt kodus üks kasutab :)
20000 (kakskümmend tuhat) kaadrit sai oma kaameraga täis. Veidi vähem, kui pooleteise aastaga. Lisaks veel paar-kolmtuhat pilti, mis testimisel olnud kaameratega plõksutatud. Ja ehk kümme kaadrit filmile kah. Ei teagi, kas palju või vähe. Ega ma filmiga nii palju vähem kah pildistanud, lihtsalt jooksvad kulud olid suuremad.
Üksiti on akulaadija kadunud, mis tähendab sunnitud pildistamispausi. Ehk leiab enne suurt Odüsseuse rännakut ikka üles. Pilt aga eile Hiiumaal Kukka kivi (Eesti suuruselt viies) lähistel tehtud. Kena sügise algus on maal.
Pausi üle ärgu pahandatagu, puhkame ja eriti internetti ei otsi. Polegi siin/seal midagi öelda. Loodetavasti linkite taga peituvad autorid hoiavad lippu kõrgel.
Peale kolme nädalat uues kodus ajasin süleri tigedaks ja käisin kõik korterinurgad läbi. Ei ole ju võimalik, et aastal 2006 ei leia Eesti Vabariigis Tallinna kesklinnakorteris ühtegi avatud wifi-võrku. Ja ei olnudki võimalik. Leidis küll. Ainult natuke nõrga ja natuke veidras kohas.
Nüüd käin kirju lugemas ja surfimas vannitoas. Istun ise vannitoakapil, jalad veetsupotil ja sülearvuti põlvedel. Kolme nädala pärast saame oma netiühenduse :)