On kadedus ja siis on kadedus
Enne oma seda suurt reisi istusin kontoris, vaatasin teiste rändurite pilte ja jutte ja mõtlesin, et on ikka tore elu, nii põnevaid kohti ja inimesi näevad. Selline väike kadeduseuss. Nüüd olen taolist elu ise 10 kuud elanud ja avastanud hoopis erilisema kadedusussi. See on see kadedus, mida üks rändur tunneb teiste seiklejate vastu, sest nende juttudes on kohad, kus ise käimata, nende kodukatel on pildid, mis sinu piltidest paremad. Nad on seigelnud toredamate inimestega, õppinud rohkem kohalikku keelt ja teinud läbi seiklusi, mis endal pole isegi pähe tulnud. Kaasrändurikadedus.
Star Ferry ja Hong Kongi pilvelõhkujad.
Postituseks ajendas Oliver, kelle reisipilte ja -jutte lugema sattusin. Lisaks on Oliver üks neist noortest fotograafidest, kelle pildid ja nägemisoskus mind kadedaks teevad.
Kasutan siin sõna kadedus selle positiivses mõttes, kes mind teavad mõistavad seda vist selgitusetagi :) See tunne ajas mind pikalt mööda maailma kolama, see tunne paneb mind rohkem uurima ja pildistama ja elan hea meelega teiste seiklustele kaasa. Inspiratsiooni on ikka vaja.
Boonusviiteks NYTimes’i slaidishow “Why We Travel“, kus palju häid mõtteid järgmiseks puhkusereisiks.
Sa ikka ise saad aru, et põhjustad suuresti seda esimest kadedust? ;)