Hanhart Chronograph, Steve McQueen kandis just sellist motikarallidel, tema mälestust siin ka lüpstakse. Konkreetselt selliseid kellasid vaid 64 tükki ja hind 2250 Inglise naela. Jõulukingiks teretulnud. Hanhart on põneva ajalooga lendurkellade tootja, näiteks varustasid nad 1939 a. alates Saksa Luftwafe piloote täpsete ajamasinatega. Kel huvi, siis pikem ülevaade selle firma ja kellade ajaloost.
Alkoholi teavituskampaania on vist kõikjal juba mõnusat kajastust saanud (vähemalt hetkel ETV-s toimuva “Vabariigi kodanikud” põhjal). Mind on algusest peale häirinud küsimus, et kuidas ikkagi arvutatakse välja kogus, mis välismaalased Eestis ära tarbivad ja välja viivad. Eesti Kojuktuuriinstituudi kodulehel olevaid uuringuid sirvides sain vähemalt mingi selgituse, kuidas tänapäeva nõiakunst e. statistika kokku tuleb:
Töös on kasutatud EKI poolt läbi viidud alkoholikaupluste vaatlusi ja juhatajate küsitluse tulemusi, Statistikaameti majutuste statistikat, tollistatistikat, aktsiisimaksude laekumise statistikat, EAS Turismiarengukeskuse infomaterjale, Rootsi SoRAD-i ning Soome Statistikaameti, THL-i, Valvira ja TNS Gallup OY tehtud põhjalikke alkohoolsete jookide tarbimis- ja turistide alkoholi sisseveo uuringuid. EKI viis kaupluste küsitluse läbi 2008. aasta oktoobris 14-s Tallinna kesk- ja vanalinna ning sadamapiirkonna alkoholi- ja toidukaupluses intervjuude vormis.
November on rattaostmiseks hea aeg – laos on veel igasugu mudeleid, hinnad on aga meeldivalt madalal. Eriti, kui osta 2007 aasta mudel nagu mul õnnestus. Esialgsest 15,5 tuhat hinnasildist oli saanud 7,5. Aitäh Veloplusile, neile mulle meeldib raha viia :)
Uueks kaherattaliseks sõbraks on Merida Matts TFS 700 (pildid kergelt erinev värviskeem), V-piduritega versioon. Matt tumeroheline, hea metsa ära kaduda. Punane oleks muidugi kiirem, aga kõike head ka ei saa. Õigele rahvasportlasele kohaselt kahtlesin ega ometi liialt odavat varustust ei soetanud. Aju teab, et kiirus ja distants jäävad puhtalt jalgade ja südame, mitte esiamordi või käiguvahetaja taha, aga ikka kripeldab. Sama aju hakkab kohe urgitsema, et Rock Shox’i esiamort, see ju entry-level, ei tea, ega ta äkki hoopis pidurina mõju.
Kui kusagilt rahalaeva leiaks, siis külastaks Rapha kodukat ja ostaks peened spordiriided ka selga. Seniks väntan teksade ja kõikjale sobivate Converse ketsidega :)
Ühel ilusal päeval Uluwatus surfides võttis ookean mu Casio käekella endale. Ju siis vayhetuskaubaks heade lainete eest. Loodus ei salli tühja kohta ja Bangkoki lennuväli ulatas abikäe.
Koleda ja tehnilise nimega Casio G-Shock G-Lide GLX 5600a 3jf on surfikellaks sobivam, sest näitab ka tõusu-mõõna ja kuufaasiinfot.
Lennujaamas pole kunagi eriti miskit teha, seekord kirbasin paberiservale mõned silma jäänud asjad.
Lennujaamad on nagu hotellid, üle maailma sarnased ja laias laastus anonüümsed. Vaid suveniirivaliku järgi saab aru, mis maal parasjagu viibid. Bali Denpasari lennujaamas on igas poekeses ja kohvikus ikka väike altar. Kuidagi vahva.
Otsin ookeani jäänud Casio käekella asemele uut ajanäitajat. Lennujaama kellapoes valisin ilmeksimatult välja ilusa ja ilusalt kättesaamatu hinnaga Hermès’ uuri.
Mis värk Balil Polo Ralph Laureni poodidega on? Lennujaamas lugesin kokku 4 selle kaubamärgi kauplust, Ubudis oli ühel tänaval 5 Polo poodi. Ükski teine kaubamärk pole siin nii hästi esindatud. Ja poodides ei ole erinev valik kaupu.
Auto Balil = mahtuniversaal, Toyota, Daihatsu, Suzuki. Teed ja parkimiskohad on sama tillukesed, kui Vahemereäärsetes mägilinnades, aga pisiautodest keegi eriti ei paista hoolivat. Ikka minivanid. Võib-olla on kõik turistide vedamiseks mõeldud ja oma sõidud tehakse hoopis motikaga.
Geniaalne lennujaama kasutajasõbralikkus – enne väravasse jõudmist on turvakontroll, kus loomulikult kõik pudelivesi ära korjatakse. Väravas midagi osta ei saa ja kraanivesi pole siin joogikõlbulik. Nii et palun väga, passige ja oodake tunni pärast väljuvat lendu, kus 20 minutit peale õhkutõusu ka juua pakutakse. Kogu turvaäri on üks suur skämm. Hiljuti loetud Robert Harrise raamatus “Ghost” käidi välja idee, et inimestele tuleks anda valik, et väljub kaks lendu, ühel tavapärased turvameetmed, teine on nagu maaliinibuss, et lihtsalt jalutad peale. Siis oleks kohe näha, kui palju ja kui paljud riskiksid.
Järjekordne nišipostitus e. neile vähestele, kel lainesurfihuvi ja kes Balile satuvad. Balit peetakse õigusega ka täiesti surfiväliselt jumalate saareks, surfarile on see tõeline paradiis, kus igale tasemele, igale laine- ja tuulesuunale ning aastaajale mingi sobiv surfikoht olemas. Kuigi siia tulek on eestlasele parajalt kallis, siis kohapeal on võimalik väga-väga odavalt elada. Purilaudu pole ma siin üldse näinud, lohed olid ühes rannas üleval küll, mina kirjutan ainult lainesurfist.
Kuta rand algajatele
Põhikoht algajatele on Kuta rand, mis imeline piiiik-piiiik (15 km kokku vist) liivarand, palju lauarentijaid, koolitajaid, joogi- ja jäätisemüüjaid ja igat sorti tegelasi, kes sulle pakuvad tätoveeringut, värsket puuvilja, massaaži, vibu ja nooli jne jne.
Kuta on lennujaamast kiviviske e. 15 minuti taksosõidu kaugusel. Siin on miljon hotelli, söögikohta, massaažisalongi, igasugu sodi müüvat poekest, tätoveeringuurkaid, brändipoode jne. Päris Kuta süda on pigem madalama eelarvega seljakotireisijate-surfarite päralt, veidi lõuna või põhja poole liikudes (vastavalt Tuban või Legian ja Seminjak) tulevad suuremad ja kallimad hotellid ja seltskond muutub vanemaks ja rahakottki neil paksem.
Kuta lained on mõnusalt algajasõbralikud, aga leiab ka edasijõudnutele parajaid sõidukohti.
Hotelle on siin miljon ja hinnaskaala Eesti rahas* seitsmekümnest kroonist 1000+ kroonini. 70 kroonises hotellis saad õuetemperatuuril pesuvee, voodi ja või ning moosiga röstsaia hommikusöögiks. Kui tahad midagi natuke mugavamat, siis tõuseb kulu paari-kolmesaja kroonini, hästi otsides leiab juba ka wifi-ga kaetud hotelli. Kui sa ei tule siia kõige popimatel aegadel (jõulud-aastavahetus, ramadan, juuni-august), siis hotelli bronnimisega väga vaeva ei pea nägema, kui just mingi kindel hotell välja pole valitud.
Vaata suuremat Bali lainesurfi kaarti. Kandsin sinna põhirannad ja mainitud hotellid peale.
Pildid klõpsis täna nimetu fotograaf. Kohaks Uluwatu, Bali, Indoneesia. Vaikselt hakkab tunne tekkima, et ma oskan natuke surfida. Väga hea tunne, stoked, nagu surfarid ütlevad.
Olen praeguseks poolteist kuud Balil elanud ja kohanud täpselt nelja eestlast. Merle oli siin saarel juba enne mind, elas ja elab saare kunsti, kultuuri meditatsiooni ja new age everything keskuses Ubudis. Kadri ja Tram käisid lihtsalt paariks nädalaks külas. Merle tundis enne veel üht eestlast, kes siin vabatahtlikutööd tegi ja tal on vist samuti paar töökaaslast lühikeseks ajaks külas käinud.
Täna kohtasin lõpuks esimest eestlast juhuslikult, netikohvikus. Tal oli Skype’i kõne pooleli ja lahkusin ilma, et oleks tere öelnud. Paratamatult kuulsin kõnet pealt ja tegu oli Austraalias töötava tüdrukuga, kes nüüd kuu-kaks Aasias tööst puhkamas. Sama skeemiga käis Balil sõbranna Halina ja usun, et teisedki eestlased, kes tööviisaga Austraalias leiba teenimas, on siin puhkusel käimas. Perthist maksab Air Asiaga lend vist vaid 300 Austraalia dollarit, tobe oleks võimalust kasutamata jätta.
Pakun, et paketihotellides on mõned eestlased veel peidus, aga ju nad siis Kuta backpackerite alale ja randa ei satu, sest eesti keelt kusagil ei kuule. Ka Trip.ee Indoneesia foorumis on Bali kohta üsna harva juttu. Eks ta asub kaugel, mingeid soodsaid lende eriti pole (Finnairiga Bangkoki ja sealt Air Asiaga edasi on kõige kiirem, aga mitte eriti odav) ja läbi Euroopa lennates tuleb paar ümberistumist kindlasti e. kahe-nädalasest puhkusest kulub 3-4 päeva lihtsalt reisimisele.
Nicaraguas oli eestlasi veel vähem, seal kuulsin teistelt seljakotiränduritelt legendi, et nad olla ühte Eesti kutti veel kohanud. Ise ei õnnestunud kellegagi 2 kuu vältel teid ristata. Vähe reisime? Ja kui reisime, siis mingitesse standardkohtadesse?
Olen Bookinghouse.net-i ammune kasutaja ja väikestviisi fänn. Tihti leian sealt endale lõpuks sobivama lennulahenduse, kui maailmasuurest Expedia.com-ist. Paar päeva tagasi broneerisin sealt järjekordse pileti ja valisin maksevariandiks pangaülekande, sest krediitkaardi makse eest koorivad nad ektra 190 krooni, mis kuidagi mõttetu kulu tundub. Pangaülekandeks antakse 24 tundi aega, igati mõistlik.
Tegin koheselt SEB-ist makse ära, Bookinghouse’i arve asub Hansas. 24 tundi hiljem sain kirja, et broneering on tühistatud, sest raha pole laekunud. Ilmselt “süüdi” nädalavahetus, kus pankadevahelised ülekanded aega võtavad. Ei oska muud põhjust leida. Sama broneeringut uuesti tehes on hind 2000 krooni tõusnud, ajab natuke närvi küll.
Ehk siis lihtsalt hoiatus, et sama reha otsa ei astuks.
Finnairi kodukal on mõnus lokaliseerimisapsakas. Kui Indoneesiast külastada nende koduka ingliskeelset versiooni ja otsida lendu, mis algab Bangkokist, siis pakutakse lennupileti hindu automaatselt Tai bahtides. Valuuta muutmise varianti pole.
Aasias ringi lendamiseks soovitan AirAsiat, see on siinne odavlennuoperaator, paari nädala pärast proovin ta ära, kui Balilt Bangkoki lendan, maksma läheb see neljatunnine lend 1200.- krooni.