Aja suhtelisus lõunamere väikesaarel
Õhtust süües (Bali toitude puhvetilaud, nämm) hakkasid peas mingid kirjad ennast ise valmis kirjutama. Ühele ja teisele sõbrale, mõnd pooleli jäänud vestlust või teemat jätkama, vahepeal kogetut vahendama või lihtsalt küsima, et kuidas läheb. Lihtsalt tuli tugev tunne, et olen kaua ära olnud, midagi peab olema ju muutunud. Siis meenus, et lahkusin Eestist vaid kaks ja pool nädalat tagasi. Nii vähe? Nii palju!
Palm ja küünal kusagil Kuta ranna lounge’s. Siis ma veel ei teadnud, kus päris mõnusad kohad on. Ja mis ei ole Tallinna klubide hinnatasemel.
Sama teema oli suvel Nicaraguas, kus nädal tundus kui kuu. Sinna sisse mahtus nii palju (ja ometi võtsin kogu reisimist, seiklusi ja vaatamisväärsusi väga rahulikul tempol), et nädala lõpus oli ammu ununud, kus ma seitse päeva tagasi olin või mida siis tegin. Reisi algus, mis kevadisse maisse jäi tundus hoopis kauge ajalugu.
Relatiivsusteooria iseenda nahal ära tõestatud. Elu seni pikim aasta käsil. Kirjad kirjutan sellegipoolest, sest aega on ju lahkelt käes ja kellele ei meeldi sõbralt kirja saada. Olgugi siis elektroonset. Postkaartidega on sel reisil veidi laisemini läinud.
Bali kassidel on lühike saba. Nii 5 sentimeetrit pikk. Ei ole ära raiutud.
PS. Punased toidud (mitte ainult Balil) on kõige paremad.
iga kord, kui su blogi loen, kõnnin ise ka nagu uuesti kuta tänavatel ja istun rannabaarides. nii tore, et sa viitsid oma hetki jagada.
nädal on hea, jõuab ilusti suvalisel ajal töölt või koolist ära käia. kui ainult seda väsitavat lendamist alguses ja lõpus ei oleks :)
I hear you. Kasside kohta küsisime Indoneesias kohalikult, et mis värk selle sabaga on. Ta mõtles-mõtles ja vastas: “this way its more sexy!” ja naeris oma nalja peale ennastunustavalt 5 minutit järjest.