Pikaajaline vaikus tähendas vaid seda, et vahepeal oli elu liiga hea selleks, et väga pikalt netis viibida.
* Vasakpoolne liiklus – tehtud.
* Kilpkonnaga snorgeldamine – tehtud.
* Kolmekesi kiivrita rolleriga sõitmine – tehtud.
* Sukeldumine – tehtud. Esialgu vaid fun dive e. PADI litsentsi mul pole, aga küll tuleb.
* Külmetus troopikas – tehtud (jälle).
* Whitewater rafting – tehtud. Seda peab veel proovima, soovitatavalt ägedama jõe peal.
* Absoluti pudelitest bensu tankimine – tehtud.
* Telleri surfikooli kolmas õpilane lainele aidatud – tehtud.
* Slingshot ride – tehtud. See on üle mõistuse äge, proovige.
Midagi pidi siin nimekirjas veel olema, aga ei meenu, ju hiljem täiendan.
Praegune elu on väga lihtne – söömine, magamine, surf ja reisi järgmiste sihtpunktide, Sri Lanka, Singapuri ja Vietnami, kohta lugemine. Novembri keskel lendan siit toredalt Bali saarelt edasi.
Fun fact of the day: The lowest temperature ever recorded in Singapore was way back in 1934, when it hit a low of 19.4 degrees Celsius.
Nüüd on see koht, kus ma tunnistan üles, et mulle kohati popmuusika täiesti meeldib. Taustal käib Martini blogist leitud Beyoncé’i “Broken-hearted girl” (Alan Braxe Dub Remix) näiteks. Ja mul on iPodis paar Britney lugu. Vaatasin üle 3 nädala natuke telekat ja leidsin mingi Aasia musakanali, sealt see Black Eyed Peas lugu tuli ja jäi kui hea peolugu kõrva.
Võtsin end lõpuks kätte ja vedasin esimesse kunstimuuseumisse Balis – Neka Art Museum. Läksin eelkõige Robert A. Koke’i 30ndate fotode pärast. Koke tõi Balile surfimise ja pani püsti saare esimese hotelli. Fotodel on ta jäädvustanud tüüpilist Bali külaelu ja üsna põhjalikult erinevate tantsude traditsioone. Põnevad pildid, paljuski on elu justkui muutumatuna püsinud.
Muuseumi üllatuseks oli aga Bali 20-30ndate maalikunst, mis mind tõeliselt võlus. See oli aeg, kus Bali traditsioonilisele wayang e. “nukustiilile” (tegelased nagu papinukud, külgvaates, perspektiivi ei tuntud) tekkis kõrvale lääne kunstnikest mõjutatud kaasaegsem pildikeel. Samas on jäänud temaatika (religioonimotiivid ja külaelu) ja teatud jooned, millest kõige silmatorkavam on detailirohkus. Mulle meeldivad pildid, kus on avastamist. Vaatad korra, vaatad teise korra, vahid tund aega ja kuu aega hiljem leiad ikka uusi detaile.
Tolle aja maalid (vähemalt muuseumil väljas olevad) on ka füüsilislt kõik üpris suured, ikka paar-kolm meetrit laiad. Panin mõned oma Bali galeriisse välja, aga need fotod ei tee päris töödele eriti au. Nii et kui kunagi Balile satute, siis võtke rannapuhkusest päev, sõitke Ubudisse ja käige Neka kunstimuuseumis ära, väga väärt. Väljapanekuid on seal muidugi kõvasti rohkem, ka modernsemate asjade hulgas oli vahvaid töid kuhjaga.
Õhtust süües (Bali toitude puhvetilaud, nämm) hakkasid peas mingid kirjad ennast ise valmis kirjutama. Ühele ja teisele sõbrale, mõnd pooleli jäänud vestlust või teemat jätkama, vahepeal kogetut vahendama või lihtsalt küsima, et kuidas läheb. Lihtsalt tuli tugev tunne, et olen kaua ära olnud, midagi peab olema ju muutunud. Siis meenus, et lahkusin Eestist vaid kaks ja pool nädalat tagasi. Nii vähe? Nii palju!
Palm ja küünal kusagil Kuta ranna lounge’s. Siis ma veel ei teadnud, kus päris mõnusad kohad on. Ja mis ei ole Tallinna klubide hinnatasemel.
Sama teema oli suvel Nicaraguas, kus nädal tundus kui kuu. Sinna sisse mahtus nii palju (ja ometi võtsin kogu reisimist, seiklusi ja vaatamisväärsusi väga rahulikul tempol), et nädala lõpus oli ammu ununud, kus ma seitse päeva tagasi olin või mida siis tegin. Reisi algus, mis kevadisse maisse jäi tundus hoopis kauge ajalugu.
Relatiivsusteooria iseenda nahal ära tõestatud. Elu seni pikim aasta käsil. Kirjad kirjutan sellegipoolest, sest aega on ju lahkelt käes ja kellele ei meeldi sõbralt kirja saada. Olgugi siis elektroonset. Postkaartidega on sel reisil veidi laisemini läinud.
Bali kassidel on lühike saba. Nii 5 sentimeetrit pikk. Ei ole ära raiutud.
PS. Punased toidud (mitte ainult Balil) on kõige paremad.
On ka sitemaid kohti, kus üksteisest reidilakse teha.
Sain Välisministeeriumilt toreda kirja:
Saate selle teate kuna olete oma välisriigis viibimise registreerinud Välisministeeriumis, ja viibite hetkel Indoneesias. Kuna viimase ööpäeva jooksul on kõvasti kannatada saanud Sumatra saar , samuti Ameerika Samoa ja stiihia raputab ka teisi piirkonnas olevaid riike, andke võimalusel teada kas teiega on kõik korras (aadressile konsek@vm.ee). Soovi korral saate sõna saata ka oma lähedastele, kellega saame vajadusel ühendust võtta. Juhul kui vajate konsulaarabi, palun andke kohe sellest teada.
Mul harjumuseks mitte-Euroopa reisidel end Välisministeeriumi kodukal registreerida, mine tea millal kasulikuks osutub. Tore, et nad seda infot ka suht operatiivselt kasutavad, boonuspunktid.
Balil polnud Sumatra saarel toimunud tugevat maavärinat üldse tunda. Värinast sain üldse kergelt ärevuses perekonnalt teada. Nagu ikka on põhimuredeks, et kas öömaja eest maksta 70 või 90 krooni ja mitu liitrit papaya mahla mu kõhtu ikkagi ära mahub.
