Teller plõksib

Kui hommikul ärgata 5:30 ja 20 minutit hiljem surfilauaga ookeanisse sõuda, siis peab ju hea päev tulema. Mis siis, et ööund on seganud kukkede kiremine ja lähedalasuvast mošeest kostev palvelaulujoru. Ookeanis uduste mägede kohale tõusev päike on ju ometigi selline energiapomm, mis tervele päevale hea suuna annab.

2 tundi hiljem oli mu backside e. “vales” suunas sõitmine tunduvalt parem. Kui tahan vähegi suurtel lainetel Uluwatus ja mujal siin sõita saada, siis on vasakule sõidu lihvimine paratamatu, mis siis, et loomulik eelis on mul lainetel paremale sõites. Lumelauduritele sama teema, e. siis selg ees või kõht ees minek. Kuna laine kukkus keskpäevaks täitsa ära ja Kutas olid sõbrad Alex ja Kaisa, siis hüppasin oma superbaigi (loe: suvaline 125cc mootoriga roller) selga, panin kõrva maailmamõnusa muusika ja kulgesin mööda mereäärset maanteed tagasi lõunasse.

Motomehed ilmselt teavad, millest räägin, kui ütlen, et mõnusate kallutuskurvidega üles-alla hea kattega teel sõitmine on paras zen-kogemus. Ühel pool vahutav ookean, teisel pool riisipõllud ja palmisalud. Aju lülitab kõik muud mõtted välja ja keskendub ainult teel liikuvate objektide kiiruse ja trajektoori arvutamisele. Bali liiklus aitab kõigele kaasa, reegleid on vähe, kõik on voolav nagu jõgi, sina pead sinna lihtsalt õigesti sisse sobituma.

2 tundi hiljem olin tagasi Kutas ja sain basseinis ligunesed välja teenitud banaanisheigi kätte. Siin saarel on lisaks Bintang õllele ka mingi siider olemas, aga seda on menüüs vaid valitud kohtades. Kahjuks. Nii limpsingi mullijookide asemel rohkelt mahlu ja sheike.

Päikeseloojangust Uluwatul pole suurt midagi rääkida, laine oli väike ning päike ei loojunud ilusti.

Paar päeva varem oli Uluwatu päikeseloojang täitsa muljetavaldav.

See-eest leidsin endale Kutas uue hotelli – Bali Duta Wisata, mis maksab 70 krooni öö ja on vist kõige getom koht, kus siin seni ööbinud olen. Hotell ise on U-kujuline e. keskel on hästi kitsas sisehoov, istud oma rõdul ja ajad teisel pool olijatega juttu. Hea vaib kuidagi. Eks öösel ole näha, kui halb valik on, sest üks pisikesi Kutat läbi lõikavaid lärmakaid tänavaid läheb kohe akna alt mööda.

Ööbinud olen tänaseks juba 6-7 eri kohas, lihtsalt kunagi ei tea, kus öö mind tabab ja huvi on ka erinevaid hotelle proovida. Kõige kallim seni 350 krooni maksnud, mis oli juba päris viisakas. Mõned 1000+ krooni maksvad väikemajadest koosnevad kompleksid on ka silma jäänud, võib-olla proovin need millalgi hiljem ära, lihtsalt, et aimu saada, mis seal erilisemat on.

Selle loo tõid teieni 2 kaipirinjat :)

Olen juba pea 2 nädalat Indoneesias Bali saarel pesitsenud, peamiselt näinud Kutat (rand, peod ja poodlemine, hell hole of Bali, nagu üks tüdruk internetikohvikus oma sõbrale kirjutas), Ubudit (kunst, kultuur, jooga ja meditatsioon) ning natuke lõunas asuvat Bukiti poolsaart, kus trobikond maailma tippu kuuluvaid surfirandu. Peale väikest juurdlemist jõudsin tulemusele, et kõige parem on Bali elu kirjeldada läbi tööjaotuse. Neti aegluse tõttu jäävad siia pildid eraldi kleepimata, aga Bali galerii on Flickris.

Tööpäev riisipõllul on läbi.

Massaaži pakutakse igal pool ja massöör võib-olla ükskõik kes. Ainus tingimus, et pakkuja on naissoost. Kutas on nad enamasti noored (või vähemalt mulle tunduvad, et noored) tüdrukud, kes sind meelalt-sõbralikult oma “salongi” kutsuvad. Salong on tavaliselt lihtsalt tuba, mis kardinatega jagatud ja kus minuga samal ajal sattusid näiteks kaks lõbusat soomlast olema.

Massaaž ise on ok e. keskmise tasemega. Ei midagi halba, ei midagi erilist. Keegi mudib 50 krooni eest tund aega kogu keha läbi. Peale surfipäeva väga mõnus, aga olen Eestis õppinud inimestelt palju paremat saanud. Küll tunduvalt soolasema hinna eest. Ilmselt on ka siit võimalik erinevaid tegijaid leida, soovitan lihtsalt eri kohtades käia.

Massaažitüdrukute üheks suureks lootuseks on vist leida abikaasatu-tüdruksõbratu valge mees, kes neile boyfriendiks hakkaks, välja sööma viiks ja vastu kingitusi teeks. Kuigi Amyst (kes mind mudis) ma eile päris aru ei saanud, et kas ta elab koos sõbranna või oma poissõbraga. Et mitte naistele liiga teha, siis siin on kohalike meeste kamp, keda Kuta kauboideks kutsutakse, sisuliselt sama peal väljas – leida endale rahakotiga valge naine, kes sponsorirolli täidaks. Või lihtsalt meelt lahutaks, oleks vist vale liiga suuri üldistusi teha.

Ubudis on meeste põhimeelelahutuseks ja ego kinnitus-eksponeerimistegevuseks kuked ja kukevõistlus. Juured olla religioonis, aga kõrvalt vaadates tundub, et selline tavaline autotuunijate teema. Iga päev võib pärastlõunal kusagil varjualuses näha kampa mehi kükitamas, kes oma kukki “joonele panevad”. Aeg-ajalt olla ka päris võitlused, sellele üritusele pole veel sattunud.

Naised vedasid Ubudis samal ajal ehitusele pea kohal telliseid ja kuivatasid tänavatel riisi. Sõna otseses mõttes võetakse üks sõidurada ära, sest päike ju paistab ja asfalt on kõige soojem koht, laotatakse sinna suur palakas ja kallatakse riis peale. Füüsilise töö peal (tänavaparandus, ehitus) näeb üldse palju naisi, üks parandas motikat poekeses, kust kiivri ostsin.

Warungides ehk lihtsates odavates söögikohtades (ka Kutas võib süüa 10 krooni eest) toimetavad 90% juhul naised. Tihti on warungi nimeks ka omanik-kokk-naise nimi. Warung Ibu Made on tõlkes lihtsalt Proua Made söögikoht. Baarileti taga leiab enamasti mehed, toitu kannavad lauda pigem naised.

Usk-religioon on siin kõigest läbi põimunud ja paar korda päevas pannakse headele ja kurjadele vaimudele ohverdusi, see on eelkõige naiste töö. Ohverduseks on väike pambustaldrik, millel lilli, riisi ja mis iganes panijale oluline, näiteks paar münti raha või väike nätsupakk.

Mujal on soo- ja töörollid vist harjumuspärasemad, surfipoes parandavad laudu mehed, Bali traditsioonilist pitsriideid müüvas poes olid naised töölaudade kohal ametis. Rätsepakodades ruulivad see-eest mehed. Siin on riie ja õmblemisteenus piisavalt odav, Kutas on päris palju “made to order” rätsepatöökodasid.

Huvitav ääremärkus nimede koha pealt – traditsiooniliselt pannakse esmasündinud lapsele (soost hoolimata) nimeks Wayan, teisele Made, kolmandale Nyoman, neljandale Ketut ja kui peres veel lapsi on, siis võetakse samad nimed otsast peale. Kõrgemas kastis võib nimi erineda ja lisaks on kõigil ka teine nimi, mille puhul perekond juba fantaasiat kasutada saab. Nii tegi mulle eile massaaži Ketut Amy, hotellis koristab tuba aga lihtsalt Wayan. Lonely Planeti jutu järgi vahetatakse elu jooksul aeg-ajalt oma teist nime välja ka, et paremini peegeldada isikuomadusi, saavutusi vms. Näiteks kui hotellitöötaja Wayan avastab endas tantsulõvi ja sellega kuulsust kogub, siis võib ta endale nimeks Wayan Kecuk võtta. Kecuk on kohalik traditsiooniline tantsustiil. Põnev värk see nimede värk.

Nii… millest veel Bali kohta kirjutada?

Aega läks, aga nüüd on mul päris oma esimene surfilaud. Pilbas pole enne kellegi teise oma, tal pole ühtegi armi ega murekortsu. Pilbas on ideaalne. Varem olen kasutatud laudadega läbi ajanud. Mitte et neil midagi viga poleks, aga uuel on teistmoodi lõhn ja tunne käe all. Surfilauad on tehtud materjalist, mis surveavaldusele järgi annab, tekivad “mölgid”, muljutud kohad jne. Kõik need on käe all ka tunda. Lisaks pleegivad esialgu lumivalged lauad päikese käes kollaseks, neid kattev fiiberklaas mõraneb ja täitematerjali ja fiiberklaasi vahele tekivad sinna-tänna väikesed veeplekid. Uus on kõikidest neist vigadest vaba.

Lisaks on esimene vahatamine omaette rituaal. Võtad uue lauavahaklotsi (Sex wax, tropical) ja tõmbad pikad siilud üht ja teistpidi. Siis teed karatefilmist tuttavad “wax on” liigutused. Imetled kätetööd, teed mõnes kohas veel paar silumisliigust. Valmis.

Nüüd peaks tulema jutt, kuidas lauale uimed alla keerad, aga selle tegi krapsakas Indi-nimeline tütarlaps juba poes ära. See polegi nii seksikas ega müstiline, rohkem kruvide keeramine.

Edasi jääb üle lauda kõikvõimalike nurkade alt imetleda, ta kaenla alla võtta, tunda, kuidas ta sinna istub. Käel hüpitada ja raskust (või pigem kergust) kaaluda. Natuke muretseda, et kas sai ikka oma pikkusele-raskusele ja kohalikele laineoludele vastav hea laud. Pea nuputab samal ajal, mis uuele sõbrale nimeks panna. Pähe tikub Pilbas. Nii jääbki.

Lõpuks paned Pilpa toanurka maha ja lähed rõdule seda oopust kirjutama, sest tuul on onshore, laine on suur, aga täitsa nässus omadega. Loodetavasti muudab tuul homme suunda. Või siis lähen Bali teisele küljele uurima, kuidas seal olukord.

Pilpa strateegiline info: Elevation, 6’5 x 19 2/2 x 2 1/2. FCS DHD-2 uimed. Koos uimede ja rihmaga 3,7 miljonit ruupiat e. umbkaudu 3900 krooni. Odav.

Mu elu on selgelt liiga hea, igav ja murevaba, kui viimaste päevade suurima stressi tekitajad on tehnoloogilised.

- Mac.com veebipostiteenus on ikka kohutavalt sitt kehvema kvaliteediga ühenduse puhul.

- Thunderbird – no ei oska mina teda korralikult mac.com SMTP-ga käima panna. Sellepärast on kirjade saatmiseks üldse vaja sinna ww.mac.com-i ronida.

- Windowsi Skype käitub hiire fookusega ikka täiesti nii nagu jumal juhatab. Kontakti otsides ja ta tekstitshätti “lahti klikkides” enamusel juhtudel hiire fookus sinna ei järgne igatahes.

- Flickr Uploadr vidin Windowsile – täiesti kasutu. Üldiselt hangub piltide üles laadimine umbes 1,5 foto peal ja lõpuks kasutasin nende vanakooli veebilahendust. Käsitööd palju, aga pildid sai vaatamiseks välja.

- SEB-i Unet on aeglase netiühenduse taga nii tattaeglane, et üsna kasutamatu, kui soov päringuid või ülekandeid teha. Nende dünaamilist rippmenüüd jäigi Google Chrome laadima kuniks teatas, et laetav script teeb kogu arvuti aeglaseks ja soovitas selle ära tappa. Uneti tekstiversiooni laadimine ebaõnnestus samamoodi. Ikaldus.

- WinSCP – teoorias vahva väike FTP-programm on aeglase neti otsas täiesti kasutamatu. Pidevad hangumised kaustade sirvimisel ja failide üles laadimisel, no kellele sellist tarkvara vaja on?

Senine rekord (Londonist San Franciscosse) sai nüüd ületatud. Veetsin Malaysia Air Boeing 747s kokku 13 ja natuke tundi, lennuaega sellest 12,5 tundi. Mõistlikuks muutis selle sundoleku 2 vaba istet minu ja kaasreisija vahel. Sai asjade ja magamisega laiutada. Toit on MA-l hea, filmivalik üsna värske ja korralik. Pisiekraanil vaid tavaline häda – laiekraanfilmid on väiksemaks kohendatud ja tegelikult ka filmi sisu nuditud. Näiteks filmis “Knowing” oli praktiliselt täiesti välja lõigatud üks võtmelõik, kus lennuk alla kukkus. “Wolverine” oli sarnaselt ilma jäänud helikopteri alla kukkumisest. Lennukatastroofi filme ei tasu lennukite filmivalikust üldse otsida.

Seekord on veidi teistmoodi ja raskem reisima minna, jõudsin pea pooleteise kuuga Eestis end üsna koduselt tundma hakata. Kuigi teadsin juba ammu, et Balile lähen (ja siis teistele Indoneesia saartele ka), olen üsna vähe täpsemalt mõelnud, et kuhu ja kuidas. Sarnane plaan nagu Nicaraguas, et üks surfikoht on teada, sealt peaks saama laua(d) osta ja küll siis kohapeal täpsemalt selgub, et kus elama hakkan, kas liigun rohkem ringi või jään ühele kohale truuks ja teen sealt väljasõite. Bali on õnneks üpris väike, surfispotte aga rohkem kui küll.

Ja alati on variant, et kui otsustada ei viitsi, siis lähen Merlele külla, kes juba mitmendat kuus Ubudis elab ja väidab, et seal ongi maailma kõige parem paik. Ilmselt ei muretse ka seetõttu, et lugesin läbi Lonely Planeti veebis oleva info ja jälgisin, kuidas Maris ja Halina Indoneesias ringi seiklesid. Selle põhjal on enam-vähem aimdus olemas, mis mind ootab.

Kuala Lumpuris on Starbucksis tasuta wifi ja seinakontaktid (UK kolmeharuline). That is all.

Ma olen alati tahtnud lennujaamas jalutada piletimüügikassasse ja öelda nagu filmis: “Üks pilet järgmisele väljuvale lennule, mida kaugemale, seda parem.” Täna sisuliselt siis jõudsin sellisesse olukorda. Sest ma olen põmmpea :)

Põhimõtteliselt lendasin Londonisse ja sain lennujaamas ära, et lennuk, mis pidi mu edasi Kuala Lumpurisse viima, lendas 12 tundi tagasi ära. Kiire pilk tabloole näitas, et kohe-kohe oli lahkumas lend Hong Kongi. Sinna ikkagi peale ei jõudnud. Tulin hoopis sõbra Trami juurde Kalevi kommi sööma ja teen homme kordusetenduse. Nüüd siis juba õigel kellaajal.

Omad vitsad peksavad, loll pea, jalgade nuhtlus jne. Esimene kord oma viimase 5 aasta suure reisimise peale selline jama korraldada.

KusLumiOn? / teaser from vanaisa on Vimeo.

Kuulge, hakkab juba looma, äge.

Eilse ilusa ilma puhul astusin Tallinna Sügisjooksu 10km starti. Viimane kord läbisin nii pika distantsi 3 kuud tagasi Hispaania palavuses. Viimase 2 nädala jooksul sain 4 korda jooksmas käia, et samm meelde tuletada ja jalgadele-südamele kerge koormus ka.

Starti läksin seega kerge meele ja eriliste ootusteta. Lubasin endale, et ei tee sama viga, mis eelmisel aastal 21 km distantsil, kus arutult lippama kukkusin ja poolel maal täiega kustusin. “Õnneks” startisin numbriga 5982, e. sügaval stardirivi tagumises otsas. Esimesed kilomeetrid kulus seega lihtsalt inimeste vahel põiklemiseks, hoog oli kõigil üsna rahulik ja rohkem pidi vaatama, et kellelegi kandadele ei astuks.

Ilmaga oli Sügisjooksul tõsiselt vedanud – päikesepaiste ja tuulevaikus. Lihtsalt mõnus joosta.

Enda tempo valisin peamiselt pulsi järgi, algul 165 kandis, siis jooksin ühe kiirema paari taga pulsi 170 peale ja sinna kanti löögisagedus kuni paari viimase kilomeetrini ka jäi. Enesetunne oli hea, pingutus paras ja joogijanu ei tekkinud, joogipeatustest jooksin lihtsalt mööda, kuigi tagant järgi mõtlen, et teisest oleks võinud lonksu võtta.

Alates Schnelli tiikidest on tee ainult ülesrada, enda rõõmuks leidsin, et seal jätkus jõudu tempot hoida ja isegi veidi juurde suruda ning päris paljudest selgadest mööda joosta. Seal kiskus pulsi 185 peale, Kaarli kiriku juurest allamäge joostes jälle langes natuke. Finishijoonest üle jõudes oli igatahes hea tunne – tempo õnnestus paras valida, jõudsin pidevalt kellestki mööda joosta ja ei kustunud lõpuks, suurt kiiremini joosta ka poleks jõudnud.

Lõpptulemusena rahul. 55:30 lõpuaeg on praeguse vormi realistlik kajastus (see on stardipaugust finishini, stardist-finishini mõõtsin ise 53:20). Jooksu vormi lihvimisega nüüd mõnda aega ei tegele, järgmisel kevadel tuleb jälle kõike üsna nullist alustada.

Tallinna Sügisjooksule soovitan aga kõigil jooksusõpradel minna – üritus on hästi korraldatud, rahvarohke, raja ääres on ergutajaid ja muusikuid ja sponsoritelt saab igasugu sooduspakkumisi. Põhiline on aga melu, mis nii suures ürituses tekib, see teeb hea tunde.

Lisa: Kaido ei saanud rahu ja uuris järgi, miks sõltumata kiipide olemasolust kõikidel startijatel stardipaugust aeg käima pannakse (ja mitte stardijoone ületamise hetkest):

Kahjuks ei õnnestu meil stardiaega fikseerida – seda segavad trammirööpad (elektromagnetväli), seetõttu paraku netoaega välja tuua ei saa. SEB Tallinna Sügisjooksu ametlik võistlusaeg läheb käima stardipaugust. (Renna Järvalt)

Paari päevaga on ports viiteid kogunenud, kust leiab Blogfestiga seonduvat materjali, teiste kokkuvõtteid, videosid, meediakajastust jne.

* Mõnede esinejate slaidid.
* Äripäev: Kuidas müüa turunduskuluta? (Äripäev lubab äriblogimisest pikemalt 17.septembri numbris kirjutada.)
* Eesti Ekspress: Kuidas rahvuspapud maha müüdi
* Epp-Kristiina Keerovi (Altex) kokkuvõte: äriblogid ehk korporatiivblogid Eestis
* Urban Turban kribis ka Blogfestil kõik üles.
* Henz: Kui vähegi saad, ära kirjuta, ehk mõtteid Tallinn Blogestilt internetiturunduse vaatenurgast.
* Aarne: Tallinn Blogest 2009 – käidud!
* Kristjan Otsmann: Mikroettevõtte blogimise võludMikroettevõtte blogimise võlud.
* Kõik üritusel tehtud videointervjuud (lisasin neist enamuse ka sobivate postituste juurde).

Ja haakuva uudisena – Station.ee lõi äriblogidele/twitterdajatele eraldi kanali – ariblogi.station.ee

Nüüd saan rahulikult tagasi oma urgu pugeda, jätkame reisiteemadel. Blogimisest pole loodetavasti põhjust mõnda aega sõna võtta :)

Kuidas maha müüa tennised, kui reklaamieelarve on null?

Twitter – 4 inimest kirjutas selle oma striimi.

Samal päeval korjasid blogijad selle üles ja hakkasid teemast rääkima. Oli ka negatiivseid üleskutseid a la “need on Hiinas tehtud, teeme anti-klubi”.

Kogu traffic blogidest liikus Folkri blogisse ja sealt edasi rahvusmeened.ee saiti.

Hiljem in.ee, press, Skype, mis presidendile rahvuspapud kingiti. Liiklus ikka igalt poolt Folkrsi blogisse.

Esimene paar müüdi 3 minutit peale poe avamist (tellimus Kanadast). Müüdi “väga mitu tuhat tükki”. Teine tiraazh veel saadaval, kuna telliti palju rohkem.

Mis edasi? Uued tooted. Usaldus, mis esimese kampaaniaga saadi on ilusti uutele toodetele üle kandunud.

Õpitu:

1. Kui on hea toode, siis on lihtne müüa. Blogijad korjasid idee üle, sest leidsid, et on lahe asi, mida promoda.
2. 200-300 Twitterijälgijaga suudeti kogu müügiedu saavutada. Ehk 4 alustajat on piisavalt “arvamusliidrid”.
3. Tegele oma jälgijatega. Ole liider, sind jälgitakse, sa kulutad inimeste aega, mõtle, et sõnum oleks vajalik, oluline ja huvitav. Siis liigub see sõnum edasi.

Näete, sakkerilt, kes konksu alla neelas, näitasin veel teile nunnukat tootefotot. Minge nüüd ostma :)
Janno on superlaheda ettekande teinud video abil.