Haidega ujumas
Eile õhtul, kriips enne päikeseloojangut, jõudsime reisikaaslase Marcusega Ometepe saare suht pärapõrgus asuvasse Merida külakesse. Getohosteli asemel leidsime eest backpackerite “sanatooriumi”. No ei ole mingi liigpeen koht, aga igal pool leviv wifi ei ole siin saarel just eriti tavaline. Igatahes viskasin koti tuppa, kõndisin paadisillale ja hüppasin vette, et päev otsa bussis kogunenud higi maha pesta. Mõnusas järvevees kohe kiskus kaugele ujuma. Kuni meenus, et Nicaragua järv on üks koht, kus haid elavad. Tagasi kaile jõudsin üsna kiirelt.
Täna lugesin ka natuke, et kuidas nende haidega siin ikka on. Selgub, et tömpnina-hallhai polegi Nicaragua järve eriliik, vaid ookeanihai, kes on äärmiselt tolerantne ka mageveele ja üle maakera ujub kaugele jõgesid pidi üles. Nicaragua järve tuleb ta Kariibi merest mööda San Juani jõge, kärestikest lõhe-sarnaselt üles hüpates.
Täna hommikul võtsime kayakid ja sõudsime paari suts eemal asuva saare juurde, millel ämmalahvid elavad. Need on vist kohalike poolt sinna viidud, sest mujal Ometepel on vaid kaputsiinahvid ja möira-ahvid. Mõlemad said üle-eile Conceptioni vulkaani otsa ronides ära ka nähtud (sellest ronimisest veidi hiljem pikemalt). Igatahes on need pärdikud seal ühed ägedad tegelased, väga uudishimulikud, väidetavalt tigedad ja kanuuga soovitatakse saarest väikest distantsi hoida. Hüppavat paati ja kukkuvat hammustama.
Pilte pole, mul pole kaamerat. Varsti areneb kõva alaväärsustunne teiste reisijate ees. Mälupildid rokivad.
Muuseas, Ometepel kasvavad vist maailma suurimad papaiad.
Ometepe on tõepoolest fantastiline.
Spider monkey peaks ämmalahv olema, tuletab mulle Dr Dolittle’i lugusid meelde, kus Ämmalahvi saar Lõuna-Ameerika külje all ringi ujus. :)
Tömpnina-hallhai