Teller plõksib

Aitäh Kaarinile viitamast.

Kui mai alguses Londonis olin ja sealsete töökaaslastega nö lahkumispidu pidasin, siis kuuldes, e tma võib-olla ka Lõuna-Aafrika Vabariiki lähen läksid ühel sealt pärit töökaaslasel silmad põlema. 15 minutit hiljem oli mul lehetäis soovitusi, mida seal teha ja kuhu minna. LAV-i pole ise seni jõudnud ja ei tea, kas üldse jõuan, aga kribin soovitused siia üles, äkki keegi teine leiab neist kasu.

Foto: Slack12

Things to do in and around Cape Town:
Kalk Bay – Brass Bell – bar by the sea
Scarborough Beach – surfer beach
False Fay – surfing & well known for great white sharks
Kirstenboch (botanical gardens) – fantastic views of Cape Town, go climbing up the mountain
Table Mountain – rotating cable car
Camps Bay Beach
Clifton Beach
Llandudno – surfing (very cold water)

Garden route:
2-3 hrs: Hermanus – Whales May – October (Southern Right Whale)
7 hrs:
* Knysna – Really laid back surfer town with lagoon.
* Wilderness – Flying Fox ziplining, quad bikes
* Storms river – Most dramatically picturesque river mouth around.

Wine region:
Franschoek
Stellenbosch – my favorite red wines are from Beyerskloof (pinotage) and Nederberg.
Spier wine farm is fantastic. You must go to Moyo for an evening with friends. Full on South African buffet.

Restaurants in Cape Town:
Steak – Cattle Baron (chain, good value)
Fish/seafood – Ocean Basket (good value)
Beach front / Camps Bay – Blues Restaurant at sunset
Beach bar – Clifton – La Med
Knysna – You must go to Cranzgots for pizza, very famous local establishment

Seda Pitbulli lugu “I Know You Want Me” on siin minu saabumisest peale kedratud. Ja mitte ainult ööklubides, ikka igal pool. Algul tundus ajuvaba, aga pesupulbrireklaamiga ikka – hakkas meeldima :) Vaatan, kas suudan teiste siinsete hittide esitajaid ja nimesid ka tuvastada, mõned on päris head kuumad rannapeohitid.

Cerra Negro e. must mägi on Leonist 20 kilomeetri kaugusel asuv suhteliselt värske vulkaan, millel loodus kanda kinnitanud pole. Kõrgust “vaid” 728 meetrit, aga kallet kõvasti. Kohalik hostel Bigfoot korraldab sinna volcano boarding väljasõite. Mäe jalamil antakse sulle kott, milles oranzh vangikostüüm ja ehitusmehe kaitseprillid, teise kätte saad vineerist juraka, millel mäest alla sõita. Mitte püsti nagu lumelauga, vaid ilusti vanakooli kelguasendis.

Ronimine ise eriti raske pole. Jalgealune on kiviklibune ja tuul üllatavalt tugev, aga tunniga olime tipus. Kiirelt sai kraater (viimane korralik purse 1999, väävlihaisu ja suitsu tuleb siit-sealt ka täna) ja suurepärane vaade Cordillera de los Maribios mäeahelikule üle vaadatud ning siis põhiatraktsiooni – alla sõidu – juurde asutud.

Kõigepealt lükati mäest alla tüdrukud, siis tuli teade: “Nii, poisid, mingit pidurdamist pole eksju. Ja kõige parem ning kiirem asend on hoopis selline…”

Foto: www.bigfootnicaragua.com

Sõidukogemus ise on paras virrvarr. Midagi eriti jälgida ei suuda, keha läheb automaatjuhtimisele üle ja püüab end balansis hoida. Mis siis, et vahetevahel teel olevad mügarused su õhku viskavad ja maandumisel pole kindel, kas vineeritükk ka samas kohas maandub. Kive lendab jalgade ja laua alt kõvasti, püksisäärtest ja varrukatest sisse, vastu sõrmenukke, näkku, ninast sisse. Pärast andis neid koduteel ja dushi all kõikidest kehaõõnsustest ja juustest välja nokkida.

Minu kiiruseks loeti korralik 66 km/h (mäe all oli kiiruspüssiga abiline), kõige kiirem tüüp sai täna spidokale 76 km/h. Mäe rekord on 80 km/h. Võimas ja kiire adrenaliinilaks. Ja üks asi “vaja teha” asjade nimekirjast maas jälle :)

Giid rääkis juurde, et keegi kodanik on sealt mäest mägijalgrattaga alla sõitnud ja saavutas kiiruse 170 km/h. Pidurdusalal murdus aga ta ratta kahvel ja tulemuseks oli 8 kuud haiglaravi. Luud-kondid terved võttis sama kodanik kätte ja läks Alpidesse ning sõitis jalgrattaga alla sööstlaskumise rajalt. Tulemuseks 222 km/h (vist on numbrid õigesti meeles). Hullumajapuhvet, eksju.

Maksma läks see lõbu 27 dollarit (siin sees 5 taala rahvuspargi külastustasu) ja saab Bigfoot hostelist Leonist.

Viimane arve sai makstud. Postkast on kirjadest tühi. Telefoninumbri panin kinni, sest mobiil õnnestus ära kaotada. Kui nüüd arvuti kuidagi ära õnnestuks lõhkuda, siis olekski nagu nabanöör katki ja võiks pildilt kaduda.

Tegelikult on üheks suureks üllatuseks olnud Nicaragua internetiseeritus. Ei ole mina veel käinud kohas, kus netti poleks, enamasti harjumuspäraselt wifi kujul. Ma ei ole otsustanud on see hea või halb.

Nicaraguas reisib vähemalt üks eestlane hetkel veel. Marko nimeks. Teistelt seljakotimeestelt olen temast kuulnud. Usun, et tegelikult on mõni kaasmaalane siin veel, nii palju reisijaid peaks meie ühest koma neljast miljonist maailma ikka jaguma.

Backpacking – mind sildistati ära ka: flashpacker
Hippie trail
Banana pancake trail
Grand tour
Leon – järgmine reisisiht

Tänane annus haridust käes. Lähen otsin uuesti Granada kõige paremini peidetud asutuse e. postkontori üles. Olen siin paari postkaarti juba üle nädala kaasas kandnud. Kaotasin nad isegi vahepeal ära, kolm päeva hiljem leidsin üles. Elu on hea, aga keha sügeleb tagasi surfima. Ilmselt ei tule seetõttu midagi välja väikesest mõttest San Juan’i jõge pidi Kariibi mere rannikule sõita. Prioriteedid on prioriteedid.

Olen viimased paar aastat järjest väiksema seljakotiga reisidel käinud. 2,5 nädalat Vietnamis ja Hong Kongis said kenasti 35 liitrise kotiga tehtud. Ka praeguseks pikaks reisimiseks ei tahtnud asjatult palju kola ja suurt seljakotti kaasa vedada. Peale pikka otsimist soetasin endale 45 liitrise Berghaus Arete (kaalub 1 kilo), mis väga kerge ja väheste nimme- ja seljatugedega. Pigem mõeldud päevaseks tippu ronimiseks, kui pikkadeks jalgsimatkadeks. Kuna teadsin, et täiskotiga pikki vahemaid läbima ei pea, siis see mulle väga muret ei teinud. Koti ainsaks miinuseks on alumises otsas oleva “ukse” puudumine. Muus osas minu vajadusteks ideaalne. Ka päevasteks vulkaanivallutusteks.

Kogu reisile mõeldud kola mahtus täpselt kotti ära, aga pamp tuli üsna raske. Praegu olen üle kahe kuu teel olnud ja paar mõtet, kuidas koti kaalu vähendada, kui augustis Eestis käin.

- Praegune MacBook (2,4 kilo) mingi kerge netbooki vastu vahetada. Kaaluvõit 1,3 kilo. Isiklikust arvutist loobuda ei taha, siin sees on mu filmid, muusika, meilid. Kasutan arvutit kohati päris palju, et lennupileteid otsida, sihtkohtade ja transpordi kohta infot leida jne.
- iPod touch jääb koju. See sai testimiseks kaasa võetud, et näha, kuidas ta asendaks sülearvutit ja üksiti toimiks ka telefonina, sest Skype ju jookseb seal peal. Kaaluvõit 150 grammi.
- Jooksutossud jäävad koju. Portugalis jooksin, Hispaanias ka natuke, aga peale seda pole neid kordagi vajanud ja ei vaja ka. Kaaluvõit 500 grammi.
- Habemeajamisasjad (pardel, aftershave) jäävad koju. Kohalikke habemeajajaid külastada on palju lõbusam. Kaaluvõit 200 grammi.
- Pulsivöö ja spordikell jäävad koju. Kaaluvõit 100 grammi.

Kokku annab vähemalt 2 kilo seljakoti kaalust kokku hoida. Ruumi on mul kotis üle juba Hispaaniast alates, nimelt õnnestus kalipso sinna hoiule jätta, sest Nicaraguas on vesi suppsoe. Kott oli pakituna nii väike, et Hispaaniast Nicaraguasse sain puhtalt käsipagasiga lennata. Euroopasse naastes tahaks seda trikki korrata.

Eilne päev (postitamise ajaks küll juba üle-üle eilne) kulus üsna reisimise peale ära, kui lõpuks San Juan Del Surist sõitma saime, oli peaaegu keskpäev juba. Riva bussijaamas jättis Marcus mind mõneks ajaks kahe surfilauaga üksinda ja läks sularaha otsima. Seal oli üsna piinarikas, miljon takso- ja bussipakkujat tuli mulle kõrva karjuma, et kuhu ma ikka minna võiksin. Palju ei puudunud, et mõned lihtsalt käest haaravad ja teadmata suunas sikutama kukuvad. Suht tüütu. Pea puuduv keeleoskus jälle okkaks silmas.

San Jorge (Rivases 10 mintsa eemal asuv sadama-asula) laadisime ennast hoopis mitte just suurde paati, et Ometepe saarele sõita. Tore tormine päev oli, loopis korralikult, hea une kiigutas peale. Tund hiljem olime juba saarel, väiksema ning mitte nii agressiivse taksopakkujate armee küüsis. Meil ju tegelikult polnud eriti plaani, mida me siin tegema hakkama. 2 vulkaani ja veel natuke tegevust oli küll välja mõeldud, aga mis järjekorras, kus, kuidas jne, see kõik lahtine. Lõunalaua taga sündis plaan ja kolisime hoopis mingi ameerika vanapaari hotelli, siinses mõttes ikka luksuslikku. Maksame 15 dollarit näkku öö eest, jagame sealjuures tuba, aga voodid on suured ja kraanist tuleb soe vesi. Luksus. Eelmine kord pesin end sooja veega 3 nädalat tagasi Hispaanias sidrunivillas.

Kaart suuremalt

Õhtusöögi ajaks leidsime giidi, kes meid Concepción-nimelise vulkaani (1610 meetrit, loetakse aktiivseks vulkaaniks) otsa viima pidi. Siin ilma vist päris ei tohi ronida üldse, oht eksida ja eks kohalikud peavad ka kuidagi raha teenima.

Hommikul kiire eine ja kohaliku bussiga mäele natuke lähemale. Saksa-taani noored matkajad lõid kampa, et lõbusam oleks. Ilm oli nii-naa e. polnud selge, kas päike tuleb välja, hakkab vihma sadama või mis toimub. Lootsime ikka päikest, sest pilve sees pole mäelt erilist vaadet. Rada ise on eriti äge – algul erinevate istanduste vahel, siis korralikus vihmametsas. Algul rahulik ja lauge, siis lülitab keegi sisse nupu “kalle” ja edasi on ainult järsu nurga all üles ronimine.

Concepcion vulkaan, Ometepe saarel, Nicaragua. Foto: VoY_TeC

Vahelduseks näidati puu otsas pärdikuid, looduslikku tshillipõõsast, giid rääkis vulkaani hingeelust, kuidas viimane kord 11 aastat tagasi suured alad tühjaks lõi. Aktiivsust on vulkaan veel paar aastat tagasi ilmutanud. Millalgi 800-900 meetri peal kõndisime pilve sisse, mets läks valget vatti täis, mõnusalt müstiline. Ma kippusin grupil natuke eest ära kõndima, aga see andis võimaluse väikseid ootepause teha ja ümbritsevad endasse imeda.

1000 meetri peal sai mets otsa, mägi läks lagedaks ja tuul hakkas korralikult puhuma. Tegime seal esimese toidupausi ja tõmbasime joped selga. Väga lootust polnud, et tuule ja pilve tõttu tippu saaks, aga natuke tahtsid kõik edasi minna. Mägi läks veel järsemaks (45 kraadi?) ja jalgealune vulkaanikiviklibuseks, mis tähendas üsna hoolikat vaatamist, et kuhu astud ja vahepeal tuli käpp ka maha toetada.

1400 meetri peal sai seekord ronimine otsa, giid arvas, et tippu nagunii asja pole täna. Kerge pettumus oli küll hinges, aga noh… Vaated, mis vahepeal avanesid, olid küll hingematvad. See maastik on seal nii sürreaalne, natuke on rohelist, aga hästi palju on lihtsalt marsi pinda meenutavat kiviklibu. Ja kogu maastik on järsu nurga all, sirge, nagu oleks keegi joonlauaga loodust disainimas käinud. Siis tõmbas tuul pilved korraks laiali ja avanes suurepärane vaade 1000 meetrit allpool asuvale lauskmaale, mis kaetud kõige rohelisema rohelisega, mida ette kujutad. Eemal vilksas järv ja natuke vastaskallast.

Seal üleval on kõik kuidagi eriti terav, ei teagi, kas õhk puhtam või lihtsalt optiline illusioon. Ma olin igatahes hästi võlutud. Vist vähemalt Nicaragua reisi parim elamus. Või kohe-kohe esimese sooja surfipäeva järel teisel kohal :)

Alla tulime rada pidi, kuhu turiste liiga tihti ei veeta, tegu rohkem lehmade poolt sisse tallatud rajaga. Oli laugem minek ja puude piir palju allpool. Mingil hetkel kõndisime pilvest välja ja siis oli vaateid ja fotohetki miljoni cordoba eest. Sisuliselt oli mäeküljel karjamaa, juhmilt gringosid jõllitavate veistega täpiks i-l.

Ahve nägime allpool uuesti, nad on hästi lahedad. Natuke uudishimulikud, aga natuke torisevad ka, et me nende puu all passime ja ära ei lähe. Ja kui oma karjumislõõrid lahti lükkavad, siis müra, mida nad teevad on üsna hirmuäratav. Kui hämaras kuuleks ja ei teaks, et seda teeb suhteliselt väike pärdik, siis ehmataks korralikult.

Linna tagasi jõudes olime 8 tundi kõmpinud, umbes 13 kilomeetrit läbinud ja kohe päris suur väss oli peal. Ja nälg. Ja magusaisu. Nii et peale pikka kuuma dushi ja kerget uinakut sõin õhtusöögiks ühe suure hot dogi ja siis veel päris prae ka :) Käisime teist õhtut samas söögikohas. Seal töötab üks lõbusalt eriti gei kohalik tüüp. Täna tuli talle saare teine eriti gei tüüp külla ka. Markantsed tüübi. Põrkasime nendega nüüd õhtul veel kohalikus pubis-ööklubis ka kokku. See kokk-gei laulab väga hästi.

Hea päev oli, mulle hästi-hästi meeldis seal mäe otsas. Meeldis, et sain pingutada ja tänutäheks enda elus täiesti uue kogemuse, sest ma pole varem vulkaani otsas käinud. Ja millegi otsa ronimine mulle meeldib, sest kõrgel on lahe. Isegi poole mäe pealt on näha Vaikne ookean, Costa Rica rannik, põhjas asuv Granada linn, lähemal asuvatest saartest ja Ometepe asulatest rääkimata. Vaikne ookean päris ei paista, sinna on liiga palju maad. Meeldis, et plaan surfist vaheldust saada juba praegu nii hästi õnnestunud on. Homme plaan kayakima minna, jälle midagi uut siin. Motika tahaks ka rentida ja sellele saarele tiiru peale sõita.

Ja kokakoolat joon ma siin liiga palju. Nii rummkoolaga kui lihtsalt. Suht kõrini on, osades kohtades lihtsalt ei pakutagi muud jooki (või noh, õlu on alati valik). Eks tuleb vee peale lülituda ja magusalaks mujalt saada.

Eile õhtul, kriips enne päikeseloojangut, jõudsime reisikaaslase Marcusega Ometepe saare suht pärapõrgus asuvasse Merida külakesse. Getohosteli asemel leidsime eest backpackerite “sanatooriumi”. No ei ole mingi liigpeen koht, aga igal pool leviv wifi ei ole siin saarel just eriti tavaline. Igatahes viskasin koti tuppa, kõndisin paadisillale ja hüppasin vette, et päev otsa bussis kogunenud higi maha pesta. Mõnusas järvevees kohe kiskus kaugele ujuma. Kuni meenus, et Nicaragua järv on üks koht, kus haid elavad. Tagasi kaile jõudsin üsna kiirelt.

Täna lugesin ka natuke, et kuidas nende haidega siin ikka on. Selgub, et tömpnina-hallhai polegi Nicaragua järve eriliik, vaid ookeanihai, kes on äärmiselt tolerantne ka mageveele ja üle maakera ujub kaugele jõgesid pidi üles. Nicaragua järve tuleb ta Kariibi merest mööda San Juani jõge, kärestikest lõhe-sarnaselt üles hüpates.

Täna hommikul võtsime kayakid ja sõudsime paari suts eemal asuva saare juurde, millel ämmalahvid elavad. Need on vist kohalike poolt sinna viidud, sest mujal Ometepel on vaid kaputsiinahvid ja möira-ahvid. Mõlemad said üle-eile Conceptioni vulkaani otsa ronides ära ka nähtud (sellest ronimisest veidi hiljem pikemalt). Igatahes on need pärdikud seal ühed ägedad tegelased, väga uudishimulikud, väidetavalt tigedad ja kanuuga soovitatakse saarest väikest distantsi hoida. Hüppavat paati ja kukkuvat hammustama.

Pilte pole, mul pole kaamerat. Varsti areneb kõva alaväärsustunne teiste reisijate ees. Mälupildid rokivad.