Lainesurf Nicaraguas
Ma ei tea, kui palju Eestis tõsiseid lainesurfihuvilisi on, ilmselt käputäis. Proovijaid aga ikka vast rohkem, sestap kirjutangi siia väikese ülevaate lainesurfi võimalustest Nicaraguas. Riik ise on vahva, soe, toreda mägise maastikuga, suure järvelahmaka ja portsu vulkaanidega. Lisaks pikk-pikk rannik nii Vaikse ookeani kui Kariibi mere poolele. Kariibi poolel on elu küll üsna hõre.
Algajale surfijale on ideaalseks keskuseks San Juan Del Sur, kus ma viimased 2 nädalat pesitsenud olen. Pealinnast Managuast jõuab siia kohaliku chicken bussiga (kollased USA koolibussid, mida kohalikeks liinibussideks kasutatakse) läbi Rivase umbes 3 tunniga. Maksab kokku 60 cordobat e. 30 krooni ringis. On ka kiiremaid-mugavamaid-kallimaid variante.
San Juan Del Sur on mõnusalt pisike linnake, kus kohalikud ja peamiselt seljakotituristid sõbralikult segaläbi elavad. Majutuskohti on igasuguseid, alates parajast getohostelist Arena Caliente (aga ta on odav ja kutid viivad sind randa surfima) ja lõpetades üsna kalli ja luksusliku Pelican Eyes hotelliga. Üks populaarsemaid hosteleid on Casa Oro. Linn on erinevaid hosteleid, hospideriasid ja hotelle täis, räägi teiste turistidega, käi kiika paari kohta sisse ja leiadki midagi mõnusat. Mina veetsin esimese öö Casa Oros, siis sain Cato Negro raamatupoes/kohvikus ühelt expatilt soovituse mäeküljel asuva Villa Del Sol kohta ja olen ülejäänud aja seal elanud.
San Juan Del Sur asub vaikse lahe ääres, siin on kõik eluks vajalik olemas – öömaja, söögikohad, pangad, poed, turg, surfipoed, kõrini internetipunkte (ja tasuta wifit ka). Lahe laine on sobilik vaid päris algajale õppimiseks. Liiga väike ja vaikne teine. See ongi San Juani suurim miinus, et ei saa hommikul üles ärgata, lauda kaenlasse võtta ja 300 meetrit merre jalutada. “Päris” rannad asuvad kerge autosõidu kaugusel. Lähimateks Playa Remanso ja Playa Maderas, veidi kaugemale jäävad Playa Tamarindo, Hermanso, Colorado jt.
Foto: Stephanie Johnstone
Transport randa on lihtne – ise olen enamasti Casa Oro autodega sõitnud, neil on kindel graafik ja kui 3-päeva pilet osta, siis tuleb ühe edasi-tagasi reisi hinnaks 30 krooni kandis. Iga päev käivad randades ka erinevate surfipoodide autod, aga need on kallimad (100 cordobat e. 50 krooni) ja liiguvad kuidas jumal juhatab. Tihtipeale lepitakse õhtul kusagil baaris mingi aeg kokku, aga hommikul võib asi muutuda. See on normaalne ja sellest ei tasu end häirida lasta. Surfipoodidega minnes saad rohkem kohalikega hängida.
Playa Remanso on parim algajale, laine on üsna rahulik ja lauge, vesi soojem, kui mujal. Seal on pea alati ka mõni koolitaja mõne õpilasega. Ranna ääres on söögikoht, kust saab endale ka lamamistooli ja varjualuse osta. Remansost saab jala edasi Tamarindo randa kõmpida, see võtab 10-15 minutit üle mäe aega. Tamarindo on ookeanile rohkem avatud, suurema lainega rand. Sinna ei tasu muud peale vee kaasa võtta, on ette tulnud, et kohalikud pikanäpumehed käivad vaatavad, mis sul kotis väärtuslikku on.
Playa Maderas on kohalik kõige suurema koormusega rand e. seal on vees tihtipeale 20-30 inimest. Kuigi laine murdub seal mitmes kohas võib see tippajal natuke liiga palju olla ja teeb algajale asja vähe keeruliseks. Mõõna ajal vajub laine väikeseks ära ja palju on close-out’e. Murdub nii paremale kui vasakule. Rannas on 2 söögivõimalust ja kohalikud rendivad ka parajalt ära hooratud laudu.
Playa Hermansos käisin paadiga, sest autoga on sinna parajalt keeruline saada. Pikk avatud rand, kus mitu eri lainemurdu ja korraliku swell’iga lähevad lained mõnusalt suureks. Murdub nii paremale kui vasakule. Raske juurdepääs tähendab, et lainete pärast kaklema ei pea.
Paadiga pääseb kaugematesse randadesse kõige paremini, aga tuleb suurema väljaminekuga arvestada. Kui paadis 5-6 inimest, siis kulu 20 USD kandis.
Kaugemale põhjapoole pole veel jõudnud, seal asub Popoyo, mis on Nicaragua kuulsaim surfikoht. Plaan nädala pärast sinna minna, siis kirjutan pikemalt, kuidas seal elu käib.
Tõus ja mõõn mõjutavad laineid kõvasti nii et neid tasub silmas pidada. Kusjuures tõusu aeg muutub iga päev tunni võrra.
Vihmaperiood vähemalt juunis midagi hullu tähendanud pole. Sajab ülepäeviti, enamast mitte rohkem, kui tund korraga, mõnikord tavaline Eesti suvepadukas, teinekord natuke rohkem, kolmas kord tibutab niisama. Siis tuleb päike jälle välja. Päikesekreemi unustamine pole eriti variant ja vett tuleb rohkelt juua.
Detsembrist maini on vesi piisavalt külm, et peaks midagi selga panema. Ülejäänud aja piisab surfipükstest, kuigi päikese vastu on mõistlik ka tsärk või rashvest selga jätta.