Houston, TX
Eile õhtul sõitsin Malaga lennujaama, et varahommikuse lennuga Nicaragua suunas lendama asuda. Keset ööd olen seal kaks märkust üles kribanud:
Läpaka vutlar on lennujaamas tänuväärt istumispadi, kui peab elektripistiku pärast kusagil kivipõrandal kügelema.
Kohviku puupõrand tundub tukkumiseks palju soojem ja ahvatlevam, kui MAlaga lennujaama kõikjal kattev kiviplaat.
Pariisi lennujaamal õnnestus mulle peaaegu siga keerata ja Houstoni lennust maha jätta. Kahe terminali vahel liikuva bussi saba oli täiesti mõttetult pikk ja aeglane, keegi ei vaevunud ka mainima, et tegelikult saab terminalide vahel ka lihtsalt jalutada. 30 minutiga jõudis täpselt joosta, passi- ja turvasabas seista ja 3 minutit enne lennu väljumist väravasse. Kus selgus, et lennuk hilineb mõnevõrra. Ei teagi, mis põhjusel, võimalik, et seepärast, et minutaolisi hilinejaid oli kriitiliselt palju.
Pariis -> Houston 10 ja pool tundi lendu pole ilmselt kunagi liiga tore kogemus. Viimases reas akna all istuda on okei, kuigi mulle vahekäigus rohkem meeldib. Vähemalt sai Põhja-Kanada kohal aega veeta aknast välja vahtimisega. Sealne külmunud vee ja maa segu on oma tühjuses ja rütmides mõnusalt hüpnotiseeriv.
Chicago on kaugelt õhust vaadates naljakas kogum tikutopsipilvelõhkujaid. Houstoni kandis on palju metsi. Air France’i öennusaatjad on ilusad ja toit täitsa korralik. Toidu juurde serveeritav sai on peaaegu sama hea, kui Pariisi pagarikojas :)
Peale Hispaania ülihäid mereande ja salateid (nii kodus küpsetatuid kui restoranis saadut) maitses lennujaama hiina kiirsöök ikka eriti kehvasti.
Tunni pärast lendan Managuasse edasi, tõenäoliselt magan homse päeva lihtsalt maha (olla üks mõttetumaid pealinnu) ja sõidan õhtuse bussiga oma praegusesse sihtkohta San Juan Del Sur‘i. Surfima, mis muud.