Teller plõksib

Ma ei tea, kui palju Eestis tõsiseid lainesurfihuvilisi on, ilmselt käputäis. Proovijaid aga ikka vast rohkem, sestap kirjutangi siia väikese ülevaate lainesurfi võimalustest Nicaraguas. Riik ise on vahva, soe, toreda mägise maastikuga, suure järvelahmaka ja portsu vulkaanidega. Lisaks pikk-pikk rannik nii Vaikse ookeani kui Kariibi mere poolele. Kariibi poolel on elu küll üsna hõre.

Algajale surfijale on ideaalseks keskuseks San Juan Del Sur, kus ma viimased 2 nädalat pesitsenud olen. Pealinnast Managuast jõuab siia kohaliku chicken bussiga (kollased USA koolibussid, mida kohalikeks liinibussideks kasutatakse) läbi Rivase umbes 3 tunniga. Maksab kokku 60 cordobat e. 30 krooni ringis. On ka kiiremaid-mugavamaid-kallimaid variante.

Kaart suuremalt

San Juan Del Sur on mõnusalt pisike linnake, kus kohalikud ja peamiselt seljakotituristid sõbralikult segaläbi elavad. Majutuskohti on igasuguseid, alates parajast getohostelist Arena Caliente (aga ta on odav ja kutid viivad sind randa surfima) ja lõpetades üsna kalli ja luksusliku Pelican Eyes hotelliga. Üks populaarsemaid hosteleid on Casa Oro. Linn on erinevaid hosteleid, hospideriasid ja hotelle täis, räägi teiste turistidega, käi kiika paari kohta sisse ja leiadki midagi mõnusat. Mina veetsin esimese öö Casa Oros, siis sain Cato Negro raamatupoes/kohvikus ühelt expatilt soovituse mäeküljel asuva Villa Del Sol kohta ja olen ülejäänud aja seal elanud.

San Juan Del Sur asub vaikse lahe ääres, siin on kõik eluks vajalik olemas – öömaja, söögikohad, pangad, poed, turg, surfipoed, kõrini internetipunkte (ja tasuta wifit ka). Lahe laine on sobilik vaid päris algajale õppimiseks. Liiga väike ja vaikne teine. See ongi San Juani suurim miinus, et ei saa hommikul üles ärgata, lauda kaenlasse võtta ja 300 meetrit merre jalutada. “Päris” rannad asuvad kerge autosõidu kaugusel. Lähimateks Playa Remanso ja Playa Maderas, veidi kaugemale jäävad Playa Tamarindo, Hermanso, Colorado jt.

Foto: Stephanie Johnstone

Transport randa on lihtne – ise olen enamasti Casa Oro autodega sõitnud, neil on kindel graafik ja kui 3-päeva pilet osta, siis tuleb ühe edasi-tagasi reisi hinnaks 30 krooni kandis. Iga päev käivad randades ka erinevate surfipoodide autod, aga need on kallimad (100 cordobat e. 50 krooni) ja liiguvad kuidas jumal juhatab. Tihtipeale lepitakse õhtul kusagil baaris mingi aeg kokku, aga hommikul võib asi muutuda. See on normaalne ja sellest ei tasu end häirida lasta. Surfipoodidega minnes saad rohkem kohalikega hängida.

Playa Remanso on parim algajale, laine on üsna rahulik ja lauge, vesi soojem, kui mujal. Seal on pea alati ka mõni koolitaja mõne õpilasega. Ranna ääres on söögikoht, kust saab endale ka lamamistooli ja varjualuse osta. Remansost saab jala edasi Tamarindo randa kõmpida, see võtab 10-15 minutit üle mäe aega. Tamarindo on ookeanile rohkem avatud, suurema lainega rand. Sinna ei tasu muud peale vee kaasa võtta, on ette tulnud, et kohalikud pikanäpumehed käivad vaatavad, mis sul kotis väärtuslikku on.

Playa Maderas on kohalik kõige suurema koormusega rand e. seal on vees tihtipeale 20-30 inimest. Kuigi laine murdub seal mitmes kohas võib see tippajal natuke liiga palju olla ja teeb algajale asja vähe keeruliseks. Mõõna ajal vajub laine väikeseks ära ja palju on close-out’e. Murdub nii paremale kui vasakule. Rannas on 2 söögivõimalust ja kohalikud rendivad ka parajalt ära hooratud laudu.

Playa Hermansos käisin paadiga, sest autoga on sinna parajalt keeruline saada. Pikk avatud rand, kus mitu eri lainemurdu ja korraliku swell’iga lähevad lained mõnusalt suureks. Murdub nii paremale kui vasakule. Raske juurdepääs tähendab, et lainete pärast kaklema ei pea.

Paadiga pääseb kaugematesse randadesse kõige paremini, aga tuleb suurema väljaminekuga arvestada. Kui paadis 5-6 inimest, siis kulu 20 USD kandis.

Kaugemale põhjapoole pole veel jõudnud, seal asub Popoyo, mis on Nicaragua kuulsaim surfikoht. Plaan nädala pärast sinna minna, siis kirjutan pikemalt, kuidas seal elu käib.

Tõus ja mõõn mõjutavad laineid kõvasti nii et neid tasub silmas pidada. Kusjuures tõusu aeg muutub iga päev tunni võrra.

Vihmaperiood vähemalt juunis midagi hullu tähendanud pole. Sajab ülepäeviti, enamast mitte rohkem, kui tund korraga, mõnikord tavaline Eesti suvepadukas, teinekord natuke rohkem, kolmas kord tibutab niisama. Siis tuleb päike jälle välja. Päikesekreemi unustamine pole eriti variant ja vett tuleb rohkelt juua.

Detsembrist maini on vesi piisavalt külm, et peaks midagi selga panema. Ülejäänud aja piisab surfipükstest, kuigi päikese vastu on mõistlik ka tsärk või rashvest selga jätta.

Uncategorized nicaragua, reisimine, surf

Pikalt reisil olles on mu aju natuke teistmoodi tööle hakanud, kui siis, kui vaid kaheks-kolmeks nädalaks kuhugi tervisevetele põgenesin. Siis tuli lihtsalt väljalülitus tööasjadest ja igapäevarutiinist, tänulik “küll on hea, et midagi tegema ei pea”. Nüüd on esialgne patareilaadimine tehtud ja tunda on, et aju otsib tegevust, analüüsib iseend, seda reisi, elu mõtet ja muud 42-ga seonduvat. Pole kedagi kõrval ka, kes pideva vestlusega mõtted mujale viiks, sisekaemuseks aega rohkem kui küll. Mitte et see paha on, teadsin, et see tuleb. Aga ikka on naljakas leida end mõtlemas, et olen ikka luuser küll, tulin Nicaraguasse plaaniga surfida, hispaania keelt õppida ja joogaga tegelema hakata, reaalselt olen aga vaid surfimisega tegelenud.

Kontoriroti elu elades küsisin endalt aeg-ajalt “See ongi kõik?” küsimus. Kummalisel kombel on sama küsimus ka reisil olles läbi pea vilksanud. Käid mööda eri maid ja inimesi ja kohti, aga mis eesmärgiga? Lihtsalt selleks, et käia? Et aasta hiljem kodus olles saaks maakaardi punaseid lipukesi täis taguda ja sõpru humoorikate seikadega lõbustada?

Liis, kes ise Rios redutab, küsis, et kas ma olen välja mõelnud, mille eest ma Eestist põgenesin. Tal on nimelt teooria, et kõik pikemaks ajaks Eestist lahkujad põgenevad millegi eest. Ei ole. Välja mõlenud. Või siis ei põgenenud ikkagi. Haarasin hoopis võimalusest, kus elu ei hoidnud Eestis kinni ja oli andnud vahendid maailma kaduda. Võib-olla olen lihtsalt eitusfaasis veel :)

Uncategorized isiklik, sisekaemus

Yes life’s a bowl of cherries
You can have as many as you can carry
And someone once said that life is like a cow
But i don’t know how that applies

But anyhow here we are all on this planet
Taking everything for granted
But i think you’ve caught on to something
Don’t let go

Ilus.

Uncategorized muusika, video

Täiesti hämmastav, kuidas kuumus laisaks teeb. Kell on 12, mul pole aimugi, kui soe on, aga sisuliselt ei pea siin kunagi särki selga panema, kui sündsus ei käseks. Käisin hommikul linnast veidi eemal mägedes trossidel alla sõitmas (ziplining i.k.). Mõned olid lühikesed, mõned pikad, mõned aeglased, mõned kiires. Kõige pikem tross on ligi 400 meetrit, kõige kõrgem läheb 70 meetri kõrguselt üle kanjoni, väidetavalt saab kõige kiirematel sõitudel 70 km/h sisse. Meil oli väike grupp, 17ne trossi läbi sõitmiseks läks kokku aega tunni ringis. Täitsa mõnus vaheldus surfimisele. Hinnaks 30 dollarit. Transport hotellist ja tagasi included.

Vide on kellegi suvalise ja selle liini lõpust, mis oli küll hästi pikk, aga mitte liiga järsk, et kergematele naistele pidi giid järgi minema mõned meetrid.

Uncategorized nicaragua, reisimine, seiklus

Veidrates kohtades habemeajaja juures käimine on väikestviisi hobiks kasvamas. Senine värvikaim kogemus pärineb Indiast. Kahjuks pühendasin sellele omal ajal päevikus etteheitmist väärivalt vähe sõnu. Igatahes oli see vist täiesti suvalise Veravali-nimelise linna mingi puust kuur, kus kaks meest sekendasid. Tehti ikka korralik kuum rätik, vaht, raseerimine, teine vaht, raseerimine, õli, külm rätik, massaazh, õli värk. Väga spets. Ja raha küsisid 10 krooni. Jätkuvalt elu parim raseerimiskogemus.

Horvaatias Splitis oli tavalisem, seal oli suvaline mõnus vanaaegne juuksur, kus vanahärra mu sisse vahutas ja ära raseeris. Ise teen kodus paremini.

Täna hommikul käisin San Juan Del Sur’i barberias. Järjekordne vanamees, ikka juba kahtlaselt vana. Põlevate silmade, aga pehmete kätega. Sattus selgelt hoogu, kartsin, et isegi, kui ta mulle sisse ei lõika, siis lihtsalt kulutab mõne koha läbi. Ei tea, kas mäletan valesti, või oli tal nuga nüri, aga ei ole ikka väga meldiv see noaga raseerimine. Pärast näo kreemitamine ja kiire massaazh oli küll päris mõnus. Vanamees sattus nii hoogu, et pügas mul kulmud ka ära :) Vaevu suutsin naeru tagasi hoida. Raha küsis 60 cordobat e. umbes 3 dollarit. Kodus avastasin, et ikka paar kohta olid tal kahe silma vahele jäänud. Või arvestades vanust ja silmanägemist, siis ilmselt pigem kompimismeel vedas alt.

Ei teagi, kas jälle habet kasvatama asuda või mingi ühekordne ajamiskomplekt osta. Pardel siia seinakontakti igatahes ei lähe.

Kogemust soovitan, närvikõdi rohkem, kui nii mõnegi turistidele disainitud atraktsiooniga.

Uncategorized habe, habemeajamine, india, nicaragua, reisimine

- Sul ei pruugi majal ust ees olla, aga sul on telekas.
- Su telekas käib kogu aeg.
- Elu algab koos päikesega e. hommikul 6 paiku.
- Igal hommikul kell 8 lahkub San Juan Del Surist katkise raketimootoriga vana USA koolibuss.
- Enamus liinibussidest on Nicaraguas vanad USA koolibussid. Tihti üle värvimata.
- Paljudel autodel on peal värvilised tulukesed. Kaunistamas kapotti, numbrimärke jne.
- Kohalik alkohol – rum ja õlu. Kõik muu on import.
- USA dollar ja kohalik cordoba on võrdselt tugevad maksevahendid.
- Surfiga seotud tüübid tervitavad üksteist käeplaksu-rusikapõrke comboga.
- Samad tüübid tervitavad tüdrukuid-naisi ühe põsemusiga.
- Kõik kohad on täis näiliselt logelevaid inimesi. Tõenäoliselt pole asi ainult näiline.
- Süldimuusika on üllatavalt sarnane saksa shlaagritele – sarnane rütm, akordeon. Korralik hispaania umtsassaa-umtsassaaa. Ilmselt kunagise rohke sakslaste sisserände tulemus.
- Ühte Lexuse dzhiipi (sisuliselt vist Toyota Landcruiseri rebrand) ja kaht uut Range Roverit olen näinud. Tunduvad kuidagi valed siin.
- Toiduportsud kipuvad liiga suured olema, ei jõua kõike ära süüa.
- Võtke pigem kana, loomaliha on vist pigem odav ja kipub veidi vintske olema.
- Rannas on lahedad väikesed krabid, kes on endale kättejuhtuvad tühjad teokarbid katteks peale võtnud. Lähedale minnes tõmbavad end kronksu ja näevad välja nagu suvalised rannal vedelevad väikesed kivid või karbid.
- Auto = Toyota. Jah, mõnd muud marki (Isuzu, Nissan, Hunday etc) on ka näha, aga Toyota ruulib.
- Auto = nelivedu, soovitatavalt kastiga.
- Kui mehel on palav, siis tõstab ta särgi üles. Et kõht vabalt hingata ja higistada saaks.

Jätkub, kui miskit uut pähe tuleb.

* Senised tähelepanekud põhinevad elul väikelinnas, mis täis peamiselt surfihuvilisi gringosid e. tegu pole ilmselt päris tüüpilise kohaliku väikelinna esindajaga.

Uncategorized maailmareis, nicaragua, reisimine

Ilmselge, et hispaania keele puudulikkuse tõttu satun siin Nicaraguas juttu ajama eelkõige gringodega. Mõtlesin, et täheldan mõned neist üles, sest toredad inimesed teele sattunud.

Chris, hommikul Managua hostelis. Oli ka panka asjatamas. Kanadast, kolm kuud reisimas. Töötab kusagil merel naftapuurtornis, teevad uuringuid uute maardlate osas. 2 kuud puurtornis, 3 kuud puhkamas. 45, ühemunakaksik.

Suzy, õhtul Managua -> Rivas bussis. Selgus, et ta samuti San Juan Del Sur’i minemas ja tänu temale sain Rivas kiirelt õigele bussile. Susie on Nicaraguas juba 2,5 aastat elanud, tuli kunagi Rahukorpuse vabatahtlikuna õpetajaks, praegu elab Leonis ja ärgitab kohalikke naisi ehteid valmistama ja müüma. Ise elab nappidest säästudest, mingi kanadalase 6 magamistoaga majas, kus pole jooksvat vett ja elektrit. 27, Chicagost.

Homme on uus päev.

Lisa:

Francesco, 50? Kohalik bumm, väidab, et kalamees. Tönkab natuke ingliskeelseid sõnu, koos hispaania tulevärgiga suht raskesti jälgitav. Kuni hetkeni, mil jutt läheb sellele, et mina võiksin tema püha eesmärki ikka mõnede cordobatega toetada. Francesco jõlgub tänavatel oma sõpsidega ringi, mind on miskipärast välja valinud, loodab ikka sponsorlusele. Sest täna ju ei saanud kalale minna, aga pere on vaja toita. Et ma võiks 50 cordi anda. Või vähemalt 25. Või minna poodi ja talle süüa osta. No kohvikust kohvi ikka.

Danny, 22, kohalik San Juan’i nica. Landlady Hilda “teener”. Tüüp, kes 6 päeva nädalas 24 tundi järjest hostelis elab ja sisuliselt kõiki vajalikke töid teeb. Keskkool lõpetamata, aga töötab selle kallal. Tahab ülikooli turismi õppima minna. Koahlike mõttes pikka kasvu (185 cm). Tüdruksõbraks sai paar aastat Nicas töötanud ameeriklanna, kes hetkel Seattle’is elab. Danny unistus on USA-sse ära kolida. Talle ei meeldi lennata ja USA-sse lend “will be my last flight”.

Marcus, 33, läänekalda ameeriklane. Naljakal kombel käis ülikoolis koos Ross’iga, keda Eestis paar korda kohanud olen. Paar aastat elas Costa Rical, nüüd lasi ennast IT-firmast ära koondada ja plaanib 4-5 kuud Kesk-Ameerikas ringi rännata. Ühel vennal on suure käibega ametlik ehitusfirma ja kolm täiesti ebaametlikku bordelli, mis keskenduvad Aasia naistele. Marcus on külastanud ja teenust proovinud. Jutukas, kohati isegi liiga, aga mul kuidagi klapib temaga. Teatas, et ta arvas, et mul on militaartaust, et ma olen veidi endassetõmbunud ja tõsisem. Rääkisin talle siis eestlastest.

Uncategorized inimesed, maailmareis, reisimine

Eile õhtul sõitsin Malaga lennujaama, et varahommikuse lennuga Nicaragua suunas lendama asuda. Keset ööd olen seal kaks märkust üles kribanud:

Läpaka vutlar on lennujaamas tänuväärt istumispadi, kui peab elektripistiku pärast kusagil kivipõrandal kügelema.

Kohviku puupõrand tundub tukkumiseks palju soojem ja ahvatlevam, kui MAlaga lennujaama kõikjal kattev kiviplaat.

Pariisi lennujaamal õnnestus mulle peaaegu siga keerata ja Houstoni lennust maha jätta. Kahe terminali vahel liikuva bussi saba oli täiesti mõttetult pikk ja aeglane, keegi ei vaevunud ka mainima, et tegelikult saab terminalide vahel ka lihtsalt jalutada. 30 minutiga jõudis täpselt joosta, passi- ja turvasabas seista ja 3 minutit enne lennu väljumist väravasse. Kus selgus, et lennuk hilineb mõnevõrra. Ei teagi, mis põhjusel, võimalik, et seepärast, et minutaolisi hilinejaid oli kriitiliselt palju.

Pariis -> Houston 10 ja pool tundi lendu pole ilmselt kunagi liiga tore kogemus. Viimases reas akna all istuda on okei, kuigi mulle vahekäigus rohkem meeldib. Vähemalt sai Põhja-Kanada kohal aega veeta aknast välja vahtimisega. Sealne külmunud vee ja maa segu on oma tühjuses ja rütmides mõnusalt hüpnotiseeriv.

Chicago on kaugelt õhust vaadates naljakas kogum tikutopsipilvelõhkujaid. Houstoni kandis on palju metsi. Air France’i öennusaatjad on ilusad ja toit täitsa korralik. Toidu juurde serveeritav sai on peaaegu sama hea, kui Pariisi pagarikojas :)

Peale Hispaania ülihäid mereande ja salateid (nii kodus küpsetatuid kui restoranis saadut) maitses lennujaama hiina kiirsöök ikka eriti kehvasti.

Tunni pärast lendan Managuasse edasi, tõenäoliselt magan homse päeva lihtsalt maha (olla üks mõttetumaid pealinnu) ja sõidan õhtuse bussiga oma praegusesse sihtkohta San Juan Del Sur‘i. Surfima, mis muud.

Uncategorized maailmareis, reisimine

Kvaliteedi toob teieni Nokia kaameraosakond.

Uncategorized bassein, foto, maailmareis, puhkus

Poolteist kuud kodust ära on minu elu pikim Eestist ära olemine, mõnede koduste asjade järgi tunnen ikka puudust.

- Marta, Emma ja Leenu – minu väikesed rõõmurattad.
- Tartu lõhnav kevad – kevad lõhnas mulle ookeanisoola järgi.
- Sõbrad – jah, te kõik :)
- Saun – siis, kui Portugalis veidi jahedamad õhtud olid ja õlad surfimisest valutasid.

Lühike tuli see nimekiri, ennastki üllatab. Toit seekord siia veel ei jõua, kuigi paaril korral on päris kõvad neelud nuudlisupi või sushi järgi käinud. Kartulit sai Portugalis kõvasti ja musta leiba leidsin Hispaanias ühelt laualt ka :)

Hoopis teisest teemast – leidsin siit riiulist ühe 2007 aasta sügisest pärit ajakirja Köök. Väga tore on lugeda ajakirja ajast, mil kõik oli superhästi, pangalaen oli odav, kõik soetasid pere teist autot ning otsustasid, et nad on ka gurmaanid ja veinieksperdid. Golf oli pop. Aga see pagana ajakiri ajas mulle meeletu Tai tänavaköögi isu peale, tuleb sügisel minna.

Uncategorized igatsus, maailmareis, reisimine