Tunnelnägemine ja pealiskaudsed jutud
Umbes 15nda korra peal saab kõrini, kui vestlus algab nii:
“Hei, mis su nimi?”
“…”
“Mina olen Siim, kust sa pärit?”
“…”
“Just saabusid? Kauaks jääd?”
“…”
“Ma juba x aega, lahkun x aja pärast. Oled varem ka surfinud?”
“…”
“Blablablabla”
“…”
Eriti, kui tead, et nädala või 2 pärast on see tüüp kadunud ja asemele tuleb 2 uut, kummalise aktsendi ja veel kummalisema nimega tegelast. Õnneks mõnega klikib ja siis on huvitavam. Või tuleb Lissabonist Eva päevaks-paariks külla ja saab Eesti keelt rääkida. Asjadest, mis mõlemale südamelähedased. Või sõidutab mõni kohalik sind haiglasse (ainult väike auk kulmus) ja sealt koorub huvitavam vestlus välja. Tegelikult on enda mõtlemise probleem – kui ei mõtleks, et ma näen kedagi ainult nädal või kaks, siis ei oleks ka eestlaslikku blokki, et no mis ma ikka urgitsen ja aeg investeerin, nagunii läheb mu elust kohe minema.
Tunnelnägemine on lainel. Mitte sellepärast, et ma ilusas barrelis liugleks, kus näebki ainult pisikest ümmargust väljumisauku, vaid sellepärast, et liiga koba olen veel. Mere ja lainete lugemises olen kordades parem, kui 2 nädalat tagasi, sõuda jõuan ja laineid püüda ka. Kui peale saan, siis läheb nägemisväli ahtakeseks ära ja kerge kramp sees. Selle asemel, et kiirelt vaadata, mis laine mõlemal pool teeb ja vastavalt muhedalt lauda liigutada püüan kramplikult lainet sõita. Käed nagu ahvipärdikul rippus. Tuleb lihtsalt rohkem sõita, tean küll, et ühel hetkel käib krõps! ja kõik läheb ise paika.
Suurim väljakutse on välja mõelda sihtpunkt keskjuunist juuli lõpuni :)
Eesti lainesurfarid – kus neid leida võib? Palju neid on? Elavad Eestis ja teevad korra aastas reisi või on oma eluga kuhugi lainerikkamasse kohta ära kolinud ja mõnulevad seal?