Teller plõksib

Kui Nike+ vidinat jooksmisel kasutad, siis liitu :)

Üks ilusamaid ja võimsamaid viimase aja surfifilme, mida näinud. 3 hullu Iiri majasuurustes barrelites. Imeilusti filmitud.

Umbes 15nda korra peal saab kõrini, kui vestlus algab nii:

“Hei, mis su nimi?”
“…”
“Mina olen Siim, kust sa pärit?”
“…”
“Just saabusid? Kauaks jääd?”
“…”
“Ma juba x aega, lahkun x aja pärast. Oled varem ka surfinud?”
“…”
“Blablablabla”
“…”

Eriti, kui tead, et nädala või 2 pärast on see tüüp kadunud ja asemele tuleb 2 uut, kummalise aktsendi ja veel kummalisema nimega tegelast. Õnneks mõnega klikib ja siis on huvitavam. Või tuleb Lissabonist Eva päevaks-paariks külla ja saab Eesti keelt rääkida. Asjadest, mis mõlemale südamelähedased. Või sõidutab mõni kohalik sind haiglasse (ainult väike auk kulmus) ja sealt koorub huvitavam vestlus välja. Tegelikult on enda mõtlemise probleem – kui ei mõtleks, et ma näen kedagi ainult nädal või kaks, siis ei oleks ka eestlaslikku blokki, et no mis ma ikka urgitsen ja aeg investeerin, nagunii läheb mu elust kohe minema.

Tunnelnägemine on lainel. Mitte sellepärast, et ma ilusas barrelis liugleks, kus näebki ainult pisikest ümmargust väljumisauku, vaid sellepärast, et liiga koba olen veel. Mere ja lainete lugemises olen kordades parem, kui 2 nädalat tagasi, sõuda jõuan ja laineid püüda ka. Kui peale saan, siis läheb nägemisväli ahtakeseks ära ja kerge kramp sees. Selle asemel, et kiirelt vaadata, mis laine mõlemal pool teeb ja vastavalt muhedalt lauda liigutada püüan kramplikult lainet sõita. Käed nagu ahvipärdikul rippus. Tuleb lihtsalt rohkem sõita, tean küll, et ühel hetkel käib krõps! ja kõik läheb ise paika.

Suurim väljakutse on välja mõelda sihtpunkt keskjuunist juuli lõpuni :)

Eesti lainesurfarid – kus neid leida võib? Palju neid on? Elavad Eestis ja teevad korra aastas reisi või on oma eluga kuhugi lainerikkamasse kohta ära kolinud ja mõnulevad seal?

Kui hommikul kell 10 mere äärde sõita ja õhtul kella 5ks tagasi “baasi” jõuda, siis selgub, et elu pisiasjade orgunn on üllatavalt väljakutsuv.

Näiteks nuputan, kuidas kogu surfamisest saadava füüsilise koormuse kõrvale mahutada piisavalt pikad rattasõidud ja jooksuotsad. Augusti Pühajärve triatlon pole enam mägede taga. Järgmisel nädalal läheb natuke vabamaks, siis saab surfikoolitus läbi, kuigi ehk jään jätkuvalt õpetajate ja gruppidega randades hängima, seltskond lõbusam.

Okei, tunnistame üles, tegelt on küsimus motivatsioonis.

Sama väljakutsuv on poodi jõudmine. 10 mintsa kaugusel on üks keskpärane poeke, kus vabalt kella 18ks värske sai otsas. 5 km eemal asuvasse suurde poodi jala lihtsalt enam ei jõua. Plaanis on ratas soetada, aga sedagi müüakse ainult 5 km kaugusel. Seal samas suures poes. Maksab 75 eurot e. siis tuhat ja natuke krooni. Päris naljakas ja paneb mõtlema, et kauaks teda on…

Mitte et netti jõudmine eraldi eesmärk oleks, aga kuna elan seekord põhibaasist 2 minuti kaugusel, siis eriti ei viitsigi läpakat toomas käia, et korraks meili kiigata ja Skype’is paar sõna juttu ajada. Kuidagi meelitavam on raamat võtta või suupilli harjutada.

Täna on grilliõhtu, mis siin tähendab, et pea kogu surfilaager tuleb kokku, sööb nii palju kui jõuab grillkala (kahjuks pole sardiinihooaeg ja ma ei tea, kuidas sea bass eesti keeles on), joob veini-õlut ja jätkab pinksi, lauajalka ja niisama jauramisega. Toredad õhtud olid need eelmisel aastal. Praegu on veidi vähem inimesi koos, näis, kuidas kujuneb.

Ennetades “oot, kus sa oledki?” küsimust, siis – olen tagasi Peniche’i surfilaagris, kus eelmisel suvel 2 korda sõpradega käisime.

Pilti ei tee, sest kaamerat pole ja mobiil on ilusti sahtlisse ära pandud.

Olen Eestist vaid nädala ära olnud, aga mingil viisil on kõik juba kaugeks jäänud. Eks juba enne maandumist rabati seiklusesse e. sõber Andrus, kellega koos Londoni laekusime arvas, et võiksin tema ja Taavetiga väiksele roadtripile liituda. Nii leidiski õhtu mind Oxfordist, järgmine päev Salisbury‘st ja kusagilt Heathrow külje alt wakeboardimas. Kõik “ütleme rohkematele võimalustele jah” egiidi all. Miinuspoolele tuleb kanda Londoni ja Inglismaa hinnatasemed…

Nädala sisse jäi uue lemmikpargi Hampsted Heathi avastamine, kerged poekülastused eesmärgiga endale veidi suurem seljakott leida (nüüd olemas, Berghaus’i Arete 45) ja mõned õhtused siidrid töökaaslastega. Neljapäev algas austrite ja siidriga Borough Market turul ning lõppes ametlikul lahkumispeol burgeriga.

Reede õhtul istusime Emma surfmobiili ja sõitsime ära Bristoli poole, et öö ta vanemate juures veeta ja varahommikul edasi UK surfipealinna Newquay poole sõita. Kohale jõudes leidsime Taaveti, Andruse ja Alexi juba hommikusööki lõpetamas ning paar tundi hiljem kõmpisime lauad kaenlas Fistrali poole (Inglise kuulsaim surfirand/laine). Vesi oli ehk 12 kraadi, õhk veidi soojem. Läbi pilvede kumav päike oli muidugi salakaval, järgmiseks päevaks olime kõik näost mõnusalt ära põlenud.

Surfist on raske midagi kirjutada, lainel oli kõrgust ja oli kuju. Sõita sai ja näo kiskus naerule ka siis, kui enam laineid kätte ei jõudnud saada. Õhtuks oli ikka korralik väsimus peal, hulpisin küll pea päikeseloojanguni, aga enda lainesse sõitmine ja püsti saamine kippus üle jõu käima. Õhtu oli rahulik, kõhud täis, üks pint kohalikku mõnu sisse ja pessa magama.

6:45 läksid silmad lahti ja 45 mintsa hiljem olime vist juba kalipsod seljas jalgupidi meres. 9 ajal käisime sõime kiire hommikusöögi ja kella 11ks oli ka teine sats sõidetud. Ennast ei saa väga kiita, aga tore, kui surfisõber teatab: “I didn’t realize how good you’ve become” :)

Rannas sai päikese käes mõnus pikk lõunauinak tehtud, teised sokerdasid alles vees ja peale mõnusat lõunat hakkasime vaikselt tagasi Londoni suunas veerema. 5 tundi autos on päris tüütu. Mobiiliga sai natuke pilte ka plõksitud.

Selline nädal oli. Võib täitsa rahule jääda :)

Homne plaan – kõik sodi puhtaks pesta, pikk 25 km kiire jooks Taaveti ja Alexiga ja õhtusöök sõpradega. Ööseö seljakott pakkida ja kõik mis sisse ei mahu maha jätta.

PS. UK-s on tasuta wifiga ikka sitt lugu. Aga Skype töötab iPhone’is/iPod touchis täitsa kenasti.

Kuidas ma saadan taaskasutuskeskusesse kursasärgi, mida olen juba üle 10 aasta hoidnud ja ühest kodust teise edasi vedanud? Või särgi, mis on kingitud, mida on võib-olla 50 tükki kokku üldse ja mida olen kandnud täpselt 1 kord. Ning ilmselt rohkem kunagi ei kanna.

Kuidas ma viskan ära tuhanded n.ö. kräppfotod e. enda pildid, mis ühel või teisel põhjusel pole fotoalbumiss mahtunud ja kogunevad tasakesi kastidesse.

Kuidas ma viskan ära oma teepakkide kogu, mida vist kusagilt keskkooli lõpust saadik vaikselt kasvatanud olen?

Postkaardid. Keegi on need mulle saatnud, sest ta on hoolinud. 5 aastat hiljem ei mäletagi ma neid kadunud kaarte igatseda. 25 aastat hiljem?

Veider, et väärtuslikud on asjad, mille materiaalne väärtus on suht olematu.

Tänahommikune jooks minu jaoks uues kohas – Hampstead Heath pargis pani mõtlema, et millised on mu lemmik jooksukohad olnud.

1. Hampstead Heath park, London
2. Pirita mets ja selle terviserajad, Tallinn
3. Kadriorg, Tallinn – senine kodurada
4. Peniche’i poolsaar, Portugal
5. Näeh, ei tulegi pähe.

Täitsa kummaline, et Tartu jooksuteed siia ei mahu, seal on tore, aga mitte nii tore. Mulle meeldib rohkem maastikul ja metsas joosta ja Tartu ümbruses pole midagi liialt inspireerivat. Xdreamide käigus on igal pool Eestis ringi joostud, aga äkki seepärast, et alati on võistlus olnud, pole jõudnud väga ümbrusele keskenduda.

Lubasin endale, et järgmise aasta jooksul ütlen “jah” sellele, millele tavaliselt kipun “ei” ütlema*. Seepeale haarati mind Londoni lennukist väljudes väikesele roadtripile Oxfordi, Salisbury’sse ja kuhugi suvakohta wakeboardima. Jõin suure sõõmu kohalikku õllepruuli (kogemata) ja sõin supi sees seened ära (meelega).

Mul oleks vaja, et mu telefon teaks, kus ma asun ja kuhu ma minna tahan. Sest leidsin ennast 2 korda metroost väljumas teadmata kuhu edasi minema peaksin. Olukord muidugi laheneb, aga mugavam oleks. Või äkki ei peagi mugav olema.

* Nii palju kui finantsid, moraal ja seadused lubavad. Ja need on läbi räägitavad.