Tipp ja Täpp mu näos
“Tahaks ühte tagaporikat.”
“Esiporikat ka?”
“Mkm, esiporikast väga ei hooli”
… müüja vaatab mulle näkku…
“Näha jah.”
Murdusin. Ei viitsinud enam märja tagumikuga rattaga ringi vändata. Ostsin tagaporika. Nägu annab kodus ikka pesta, et kogu pori välja saada. Hea tunde teeb. Ja praeguses pool-lumises olus on väga mõnus vändata, meeldivalt tehniline ja väljakutsuv. Püüan radu ka nii valida, et liiga asfalt poleks. Tuju teeb rõõmsaks, kui keegi teine vastu väntab. Saab hetkeks üksteisele naeratada, justkui jagaks saladust: “Oleme küll hullud, et sellise ilmaga sõidame, aga jube mõnus on.”
Oiii, nüüd mul tekkis ka jube tahtmine rattaga sõitma minna… just sellistes oludes nagu hetkel väljas on :)