Teller plõksib

Saigonist e. Ho Chi Minh Cityst on linnulennult Eestisse 8600 kilomeetrit. Pioneeridelt tuttava egiidi “Milleks minna otse, kui saab ringiga” all läbisin koju jõudmiseks igaks juhuks 14700 kilomeetrit.

Esmaspäev, 21.detsember

15:20 Istun Ho Chi Minh City seljakotirändurite ala südames taksosse, et alustada koduteed. K. Pere, jõulud, lumi ja verivorst ootavad. 22.detsembri hilisöösel peaksin Tallinnas maanduma.

17:50 Veereb Air Asia lennuk hoovõturajale. Bangkok ootab.

19:10 Maandume 15 minutit enne plaanitud aega Bangkokis. Reisiplaanide järgi on mul tund ja 50 minutit, et järgmisele lennukile jõuda.

20:30 Lennujaama tabloole heidetud pilk keerab kõik kojujõudmise plaanid pea peale. Lend hilineb 4 tundi. Kirun end reisitõkke kindlustus ostmata jätmise pärast. Sulaselge lihtsameelsus. Maadlen poolteist tundi SAS-i ja Estonian Airi kodulehtedega ja ostan uued piletid Londonist Tallinna.

Teisipäev, 22.detsember

01:15 Sri Lanka õhujõudude veidi väsinud interjööri ja meelelahutussüsteemiga Boeing tõuseb õhku (väljalend viibib) ja keerab nina Colombo poole.

03:20 Colombo. Saame lennujaamast vautšerid, istume bussi ja sõidame läbi inimtühjade teede hotelli, millel uhke nimi Paradise Beach. Saan 2,5 tundi magada. Hommikul selgub, et hotell ongi ookeani ääres.

11:15 100% täituvusega valge lind tõmbab rattad kõhtu peitu ja suundub Londoni poole. Loen eakohast raamatut Twilight.

12:00 Malediivid. Väsinu ja hajameelsena ei pannud tähele, et uus Colombo-Londoni lend on tegelikult külabuss ja teeb Malediividel vahepeatumise. Lennukiaknast paistma hakanud ilusad rohelised atollid tulid seega tõsise üllatusena. Malediivid on muutunud sajusaarteks, ladistab korralikult. Olen 24 tundi teel olnud.

11:15 Gaas põhja (väljalend viibib) ja lõpuks Londoni poole. 11 tundi õhus ja millalgi peale 19 peaks maanduma.

20:45 Uksed avanevad. Püüan aktsepteerida fakti, et olen ka Bangkokis ostetud uuest lennust maha jäänud. Enne maandumist tegi lennuk Londoni südame kohal tiiru ja ilmselt külma ilma tõttu oli nähtavus megahea. See metropol on täies tuledehiilguses omaette vaatamisväärsus.

22:49 Peale järjekordset vägikaikavedu lennufirmade kodulehtedega sain hommikuks London – Helsingi – Tallinn piletid. Öö tuleb Heathrows. Tahaks sauna, massaazhi ja puhaste linade vahel magada. Saan kütmata ja kõleda lennujaama.

Kolmapäev, 23.detsember

7:50 Lõpuks ometi (20 minutilise hilinemisega) hakkan liikuma õiges suunas. Öö polnud just meeldivate küllast, loodetavasti ei jää haigeks. Üleni lumega kaetud Inglismaa on küll kummaline vaatepilt.

13:05 Helsingi. Ainult väike hüpe veel. Finnairi äriklassi (muid pileteid enam polnud) hommikusöök on rikkalik. Ei jõudnud kõike ära süüa. Šampuse jätsin ka hommikul kell pool 9 puutumata.

13:44 Nonii, kui ikka pekk läheb, siis lõpuni välja. Oleks ju imelik, kui selle 80 km üle lahe hüppe õigeaegselt tehtud saaks. Lend pidi 4 minutit tagasi lahkuma. Ennustatakse 20 minutit hilinemist, aga väravas on täielik vaikus. Olen 51 tundi teel olnud.

15:10 Tallinn. Olin koduteel 53 tundi.

Kui Balil oli mu puuviljaavastuseks papaia (nii lihtsalt viljana kui mahlana, seguna salatite sees), siis Vietnami seekordne avastus on draakonipuu vili. Tore sõjaka välimusega puuvili, mille istandused Saigoni (bürokraatiakeeles Ho Chi Minh) ja Mui Ne vahelist maanteed palistavad.

Foto: loungerie

Eelmise aasta novembris siin käigust ei meenu, et pitaiaga (draakonivilja teine nimi) mingit erilist erutust tekkinud oleks. Võib-olla esmamaitsmine mingit muljet ei jätnud ja hiljem rohkem ei katsetanud. Pealegi on veidi vähem küps vili eriti koore alt üsna seebimaitseline :) Seest aga mõnus, mitte liiga magus ja täis seemnreid, mis kiivi seemneid meenutavad. Olen seda siin ainult toorelt e. töötlemata söönud, kuigi sellest tehakse ka mahlu, kuivatatakse jms. Homme lähen kokakooli, siis küsin, kas seda kuidagi ka soolaste toitude sees kasutatakse.

Restoranides pakutakse taldrikutäis draakonivilja lihtsalt õhtusöögi lõpetuseks. Ja maksab 5000-15000 dongi e. 3-8 krooni kilo. Hind sõltub peamiselt kaugusest hotellidest-turistidest.

Kui tulete, siis proovige, maitsev.

Lisa: Põnev, Tartu Ülikooli taimenimede register ütleb, et draakonipuu polegi draakonipuu, vaid on hoopis maasik-metskaktus ja selle vili on pitaia.

Mui Ne rand pole Eesti lohesurfaritele üldse mitte võõras koht. Neid on siin juba aastaid käinud ja ka praegu on mõnus väike pesakond kohal, detsembri jooksul laekub neid juurdegi.

Lohetame, sööme imelist meretoitu (koheliku restoraniomanikuga sõbraks saamine tasub ära) ja puuvilju ning hoiame Eesti lippu kõrgel. Lohesurf nii lahe pole, kui lainesurf, aga kunagist Eestisse tagasi kolimist silmas pidades mõistlik ära õppida. Soe kliima ja vesi ning hea tuul teevad mõistlikuks siin harjutamise. Tuleb juba enam-vähem välja.

Pilte tekib vaikselt Mui Ne galeriisse.

Hanhart Chronograph, Steve McQueen kandis just sellist motikarallidel, tema mälestust siin ka lüpstakse. Konkreetselt selliseid kellasid vaid 64 tükki ja hind 2250 Inglise naela. Jõulukingiks teretulnud. Hanhart on põneva ajalooga lendurkellade tootja, näiteks varustasid nad 1939 a. alates Saksa Luftwafe piloote täpsete ajamasinatega. Kel huvi, siis pikem ülevaade selle firma ja kellade ajaloost.

Alkoholi teavituskampaania on vist kõikjal juba mõnusat kajastust saanud (vähemalt hetkel ETV-s toimuva “Vabariigi kodanikud” põhjal). Mind on algusest peale häirinud küsimus, et kuidas ikkagi arvutatakse välja kogus, mis välismaalased Eestis ära tarbivad ja välja viivad. Eesti Kojuktuuriinstituudi kodulehel olevaid uuringuid sirvides sain vähemalt mingi selgituse, kuidas tänapäeva nõiakunst e. statistika kokku tuleb:

Töös on kasutatud EKI poolt läbi viidud alkoholikaupluste vaatlusi ja juhatajate küsitluse tulemusi, Statistikaameti majutuste statistikat, tollistatistikat, aktsiisimaksude laekumise statistikat, EAS Turismiarengukeskuse infomaterjale, Rootsi SoRAD-i ning Soome Statistikaameti, THL-i, Valvira ja TNS Gallup OY tehtud põhjalikke alkohoolsete jookide tarbimis- ja turistide alkoholi sisseveo uuringuid. EKI viis kaupluste küsitluse läbi 2008. aasta oktoobris 14-s Tallinna kesk- ja vanalinna ning sadamapiirkonna alkoholi- ja toidukaupluses intervjuude vormis.

Allikas: Turistide alkoholi ostumahu uuring (2008)

November on rattaostmiseks hea aeg – laos on veel igasugu mudeleid, hinnad on aga meeldivalt madalal. Eriti, kui osta 2007 aasta mudel nagu mul õnnestus. Esialgsest 15,5 tuhat hinnasildist oli saanud 7,5. Aitäh Veloplusile, neile mulle meeldib raha viia :)

Uueks kaherattaliseks sõbraks on Merida Matts TFS 700 (pildid kergelt erinev värviskeem), V-piduritega versioon. Matt tumeroheline, hea metsa ära kaduda. Punane oleks muidugi kiirem, aga kõike head ka ei saa. Õigele rahvasportlasele kohaselt kahtlesin ega ometi liialt odavat varustust ei soetanud. Aju teab, et kiirus ja distants jäävad puhtalt jalgade ja südame, mitte esiamordi või käiguvahetaja taha, aga ikka kripeldab. Sama aju hakkab kohe urgitsema, et Rock Shox’i esiamort, see ju entry-level, ei tea, ega ta äkki hoopis pidurina mõju.

Kui kusagilt rahalaeva leiaks, siis külastaks Rapha kodukat ja ostaks peened spordiriided ka selga. Seniks väntan teksade ja kõikjale sobivate Converse ketsidega :)

Ühel ilusal päeval Uluwatus surfides võttis ookean mu Casio käekella endale. Ju siis vayhetuskaubaks heade lainete eest. Loodus ei salli tühja kohta ja Bangkoki lennuväli ulatas abikäe.

Koleda ja tehnilise nimega Casio G-Shock G-Lide GLX 5600a 3jf on surfikellaks sobivam, sest näitab ka tõusu-mõõna ja kuufaasiinfot.

Lennujaamas pole kunagi eriti miskit teha, seekord kirbasin paberiservale mõned silma jäänud asjad.

Lennujaamad on nagu hotellid, üle maailma sarnased ja laias laastus anonüümsed. Vaid suveniirivaliku järgi saab aru, mis maal parasjagu viibid. Bali Denpasari lennujaamas on igas poekeses ja kohvikus ikka väike altar. Kuidagi vahva.

Otsin ookeani jäänud Casio käekella asemele uut ajanäitajat. Lennujaama kellapoes valisin ilmeksimatult välja ilusa ja ilusalt kättesaamatu hinnaga Hermès’ uuri.

Mis värk Balil Polo Ralph Laureni poodidega on? Lennujaamas lugesin kokku 4 selle kaubamärgi kauplust, Ubudis oli ühel tänaval 5 Polo poodi. Ükski teine kaubamärk pole siin nii hästi esindatud. Ja poodides ei ole erinev valik kaupu.

Auto Balil = mahtuniversaal, Toyota, Daihatsu, Suzuki. Teed ja parkimiskohad on sama tillukesed, kui Vahemereäärsetes mägilinnades, aga pisiautodest keegi eriti ei paista hoolivat. Ikka minivanid. Võib-olla on kõik turistide vedamiseks mõeldud ja oma sõidud tehakse hoopis motikaga.

Geniaalne lennujaama kasutajasõbralikkus – enne väravasse jõudmist on turvakontroll, kus loomulikult kõik pudelivesi ära korjatakse. Väravas midagi osta ei saa ja kraanivesi pole siin joogikõlbulik. Nii et palun väga, passige ja oodake tunni pärast väljuvat lendu, kus 20 minutit peale õhkutõusu ka juua pakutakse. Kogu turvaäri on üks suur skämm. Hiljuti loetud Robert Harrise raamatus “Ghost” käidi välja idee, et inimestele tuleks anda valik, et väljub kaks lendu, ühel tavapärased turvameetmed, teine on nagu maaliinibuss, et lihtsalt jalutad peale. Siis oleks kohe näha, kui palju ja kui paljud riskiksid.

Järjekordne nišipostitus e. neile vähestele, kel lainesurfihuvi ja kes Balile satuvad. Balit peetakse õigusega ka täiesti surfiväliselt jumalate saareks, surfarile on see tõeline paradiis, kus igale tasemele, igale laine- ja tuulesuunale ning aastaajale mingi sobiv surfikoht olemas. Kuigi siia tulek on eestlasele parajalt kallis, siis kohapeal on võimalik väga-väga odavalt elada. Purilaudu pole ma siin üldse näinud, lohed olid ühes rannas üleval küll, mina kirjutan ainult lainesurfist.

Kuta rand algajatele

Põhikoht algajatele on Kuta rand, mis imeline piiiik-piiiik (15 km kokku vist) liivarand, palju lauarentijaid, koolitajaid, joogi- ja jäätisemüüjaid ja igat sorti tegelasi, kes sulle pakuvad tätoveeringut, värsket puuvilja, massaaži, vibu ja nooli jne jne.

Kuta on lennujaamast kiviviske e. 15 minuti taksosõidu kaugusel. Siin on miljon hotelli, söögikohta, massaažisalongi, igasugu sodi müüvat poekest, tätoveeringuurkaid, brändipoode jne. Päris Kuta süda on pigem madalama eelarvega seljakotireisijate-surfarite päralt, veidi lõuna või põhja poole liikudes (vastavalt Tuban või Legian ja Seminjak) tulevad suuremad ja kallimad hotellid ja seltskond muutub vanemaks ja rahakottki neil paksem.

Kuta lained on mõnusalt algajasõbralikud, aga leiab ka edasijõudnutele parajaid sõidukohti.

Hotelle on siin miljon ja hinnaskaala Eesti rahas* seitsmekümnest kroonist 1000+ kroonini. 70 kroonises hotellis saad õuetemperatuuril pesuvee, voodi ja või ning moosiga röstsaia hommikusöögiks. Kui tahad midagi natuke mugavamat, siis tõuseb kulu paari-kolmesaja kroonini, hästi otsides leiab juba ka wifi-ga kaetud hotelli. Kui sa ei tule siia kõige popimatel aegadel (jõulud-aastavahetus, ramadan, juuni-august), siis hotelli bronnimisega väga vaeva ei pea nägema, kui just mingi kindel hotell välja pole valitud.

Vaata suuremat Bali lainesurfi kaarti. Kandsin sinna põhirannad ja mainitud hotellid peale.

Read more…

Pildid klõpsis täna nimetu fotograaf. Kohaks Uluwatu, Bali, Indoneesia. Vaikselt hakkab tunne tekkima, et ma oskan natuke surfida. Väga hea tunne, stoked, nagu surfarid ütlevad.