Teller plõksib

Kaks joogi-söögikohasoovitust seekordsest Tartus käigust. Esiteks restoran-vinoteek Noir, mis on ennast osavalt ühte Ülikooli tänava sisehoovi peitnud. Alanud suve puhul täiesti ka välikohvik lahti, tänase imeilusa ilma puhul ideaalne valik. Seda sisehoovi võiksid nad veel mõnusamaks timmida - rohkem rohelust, mõni gaasilatern õhtusse soojust tooma. Sisekujundus hoolimata mustast värvist mõnusalt romantiline, menüü lühike ja ahvatlev. Veinikaardilt oli rõõm Itaalia frizzante leida. Täiesti mõistliku 150.- pudelihinnaga. Päikese ja maasikatega sobis eriti hästi.

Söömiseks valisime salatid. Minu kitsejuust-parmasingi salat oli tõsine maiuspala, Tüdruku valitud soe kanasalat punase greibiga läks samuti hästi peale. Hinnalt 75 krooni ringis. Tiramisud annaks ehk veidi parandada, kui rohkem oleks seda pruuni värki ja vähem valget, aga ilmsel tegu ka isikliku maitseeelistusega.

Eraldi kiitust väärivad ettekandjad, mõlemal korral oli teenindus hästi vahvalt sõbralik, selline, mis meelde jääb. Nalja tegi küsimusele “kas veini kõrvale midagi näksimist, näiteks oliive ei saaks?” kõlanud vastus “meil läks kokk ära koju”. Järgmine kord keeran neil ise oliivipurgi lahti :) Lohutuseks tõi ta meile hoopis küpsiseid. Ja täna sai ka küsimise peale lihtsalt maasikaid maiustamiseks. Tualetis käige ka ära, seal on pikantne tapeet.

Teine minu jaoks uus koht - Crepp’i liharestoran - asub Rüütli tänaval prantsuspärase Crepp’i kohal. Sissepääs, menüü, kokad ja isegi köök on neil täitsa eraldi. Vaid omanik sama. Koht ise on tilluke, 10 lauda, 25 kohta, tundub, nagu sööks kellegi juures kodus. Pealtnäha ülimugavad tugitoolid seda ka on, istudes vajud mõnusalt poolt meetrit madalamale. Tõstsin valehäbita kaks patja istumise alla :) Ühesõnaga hea balans veidi viisakama, kuid hubase vahel.

Menüü on tõesti liharikas, ei meenu, et seal üldse midagi taimetoitlasele sobilikku oleks. Portsud on hiiglaslikud. Ilma naljata. Tellitud vürtsikatest ribidest jätsin ühe järgi, ja mitte selle pärast, et maitsenud poleks. Liha kõrvale pakutud juurviljad ning hõbepaberis küpsetatud kartulid olid nii head, et vaid lihale keskenduda ei saanud.

Ei tea, kas Tartus on sõbralikke inimesi rohkem, aga kelner oli sarnaselt Noirile hästi muhe. Tegi juttu, tutvustas roogasid, oskas soovitada ja kui vürtsikat ribi tellisin, siis uuris, et kui vürtsikas värk mulle maitseb, ta võib lasta kokal kohe eriti ägeda teha.

Hinnatase on Tartu keskmisest ilmselt veidi kõrgem, meie praed maksid 200 krooni ringis, siider ja vein (punane majavein oli väga hea valik) üsna tavaliste hindadega. Kindlalt koht, kuhu tagasi minna, kui lihahimu peal.