“Tsau, tead kus ma olen?”"…”"Mingi eriti lahe üritus. NO-teatris olen. Siin on pidu. Tead, nad annavad kõrvaklapid.”"…”"Ma olen praegu peldikus, klapid peas ja tantsin. Eriti lahe.”"…”"Saalis on jumalast naljakas vaadata, kõik tantsivad, aga musa ei ole. Veider. Aga hea. Kus sa oled?”"…”"Aaaa… mingi naine, no selge. Kuule ma lähen nüüd tagasi.”
Ta oleks võinud selle vestluse vabalt tualeti asemel ka tantsusaalis pidada, seal oli tõesti meeldivalt vaikne. V.a. sangar-seiklusfilmis loo ajal, kus kõik kaasa laulda lõugasid. Ma loodan, et selliseid pidusid tuleb veel. Muusika kvaliteet on igasuguste diskosaalide omast sada korda parem, vestelda saab suvalisel hetkel. Aga teistmoodi on ka - kõik on natuke kapseldunud, kaasa laulmisel-karjumisel-ümisemisel ollakse tagasihoidlikud, basstrumm rinnast läbi ei matsu. Teistmoodi. Soovitan.
Näide Inglismaalt. Tüdruk kommenteeris, et inimesed on nagu väiksed robotid. Paned neile klapid pähe, sealt lased impulsi sisse ja vaatad, kuidas kõik reageerivad, enamasti üsna adekvaatselt. Üks ulmelugu oli samal teemal, aga enam ei mäleta mis või kus.
Post a Comment