Viimasel ajal hakkab mulle üha rohkem meeldima nö aus/vahetuskaubandus 2.0, kus oma mingit toodet-teenust kellelegi “müües” lasen neil endil hinna määrata. Sellise hinna, mis neile aus tundub. Omalt poolt annan ausalt infot, kui palju ma tean seda asja või teenust maksvat (näiteks olen minevikus müünud või teinud), mis aitab saajal enda jaoks õiglase hinna üle otsustada.
Teisest küljest on see mõnus laiskusmootor, sest kogu otsustamise saan ilusti “ostjale” laadida. Tema peab välja mõtlema, milline hind on õige, saatjaks toredad hirmud stiilis “äkki maksan liiga palju?” või veel hullem “äkki maksan liiga vähe?”. Ja laiskusmootor ka selles mõttes, et järelikult pole ma viitsinud arvutada, kui palju eelmisel õhtul arve oli, mida jagame, või süübida näiteks mõne ürituse pildistamise detailidesse, et hind ette ära öelda.
Ausa maksmise mõte ei ole uus, aeg-ajalt käib siit-sealt läbi, kuidas New Yorgis on mingi baar, kus veini eest sarnasel moel makstakse (ei leia viidet) või sellest, kuidas Radiohead oma viimase albumi tasuta netti välja pani ja fännidel oma õiglustunde järgi selle eest maksta palus.
One Comment
Sul hea hea pisikest naeru pidada :) Aga me siin oleme ühed sinu ausa hinna “ohvrid”.
Post a Comment