Surströmming e. kääritatud heeringas elutoas
Rootslasest sõber, kes Eesti elufaasi lõpetamas, kutsus mõned sõbrad küll tuntud rootsi delikatessi – kääritatud heeringat e surströmmingut sööma. Eks kõik on legende kuulnud, kuidas heeringas kaheks aastaks maa alla maetakse, siis üles kaevatakse ja nämm-nämm. Tegelikult on tegu natuke viisakama värgiga. Heeringas laagerdab kõigepealt kaks kuud vaadis, siis pannakse plekkpurki, kus ta kuus kuud kuni paar aastat edasi “elab”. Avamisel soovitatakse ettevaatlik olla, sest käärimisprotsess lööb purki mõnusa surve. Sama moodi soovitatakse seda lõhna pärast õues avada-süüa.
Eestis talvel väga pikniku ei pea nii et lõhnastasime Linuse korteri ära. Jõudsime Tüdruku ja Sepaga veidi hiljem kohale ja korter ei haisenud üldse liiga halvasti. Köögis kilekotiserva alt heeringat nuusutades muutus arvamus üsna kiirelt.
Linus, kes on Lõuna-Rootsist pärit, on kääritatud heeringa söömise ära õppinud oma tüdruksõbralt, kes põhjast pärit. Seal ollagi see heeringasodi popim. Sööma õpetati meid nii – kuivale näkileivale võid, kahvliga puruks pressitud keedukartul, hakitud sibul, heeringas, tomat, hapukoor ja till. Viinalonks vajadusel peale.
Vaadates, kuidas Sepp oma võileiva silma pilgutamata kinni pistis (tal olla nohu), olin enda võimaluste suhtes terve võileib ära süüa üsna optimistlik. Esimene tõsine amps veenis, et rohkem ma oma elus seda värki ilmselt maitsta ei taha. Alla läks, aga jälk oli :) Sibulat ja viina sai kiirelt veel peale haugatud.
Aitäh Erkile piltide eest.
Jutu järgi tundub hull asi.
Kas sa muidu heeringat sööd?
Sai viimati surströmmingut söödud selle “õigel” traditsioonilisel söömisajal – Septembri keskel ja siis juhtus seda lausa kahes seltskonnas mõnepäevase vahega. Kõige huvitavam oli vaadata, kuidas täiskasvanud inimestel on see paljus ikkakgi lihtsalt psüholoogiline tõrge selle vastu – väiksetel lastel veel eelarvamused puuduvad ja minu 2,5aastane poiss oli ninapidi taldrikukõrval, kui ma analoogset eelpoolkirjeldatud võileiba valmistasin ja koguaeg muretses, kas ta endale ka ühe kala ikka saab. Tegin talle pisikese (umbes 3x3cm) võileiva prooviks. See kadus nagu nõiaväel ja hakati kohe juurde kauplema.
Kala söön igasugust ja igal kuhul – toorest, marineeritud, suitsutatud, grillitud jne. Heeringas kartuli, sibula ja hapukoorega on üks lemmiksöökidest. Nii et sellest küll mingit blokki ette ei tule.
me avasime õnneks purgi õues, sest vastasel juhul oleks toas väga räige olnud. isegi kass jooksis kala eest minema :)
Kusjuures soovitatakse purki avada veel all, kausis näiteks. Olen isegi söönud seda paar aastat tagasi ning asi on tõesti pigem psühholoogilise barjääri taga :) Endale tundus veel järgmine päev ka peale 5e kordset hambapesu, et hirmus hais on ning kajakad ja kassid tiirutavad ümber maja. Samas paar kodanikku sõid aplalt võileiva võileiva järel :)
Tahaks teada, missugune esimene kord oli maitsel ja kas edaspidi hakkab rohkem meeldima? Ehk hakkab lõpuks haisu peale suu vett jooksma?