Teller plõksib

Google'i statistikamootor arvab, et 2007 aastal just nii palju inimesi siimteller.com-is käis. Paneb mõtlema, et kas see on suur või väike number? Tüdruk arvas, et ma eriti ei mõtle sellele, aga tegelikult loeb mu mõtteid siit väga palju inimesi. Ja kui loetakse, siis vahel õnnestub mõnd mõtet levitada, mingit arvamust mõjutada... Ehk justkui oleks mingi vastutus mitte liiga lihtsalt lollusi eetrisse lasta.

Seda päris lubada ei julge. Parem, kui jätkan nii nagu endale mõnus tundub :)

Nääh. Ei oskagi miskit arukat siia pajatada. Tore, et käite. Tore, et vana sisu kohati jätkuvalt asjalik tundub. Kõige popimad postitused ongi need, mis Neti.ee otsingutes kõrgetel kohtadel. Aga põhimõtteliselt pole siin saidil üht "võitjalehte" (kui esileht välja arvata). Liiklust jagub nii uuematele kui vanematele postitustele. Long tail statistikamudel ilusti töötab.

Mis ma ikka - olgu 2008 hea ja parem. Või vähemalt sama hea.

Täiesti positiivselt mõeldud pealkiri. Video eesti90.ee-st. Nagu näete, pole mul und :)

Aasta alguses on kaks põnevat seiklusspordiüritust - Icebug 25h matkasport 2008 ja Winter Xdream 4. Esimeses ma kindlalt ei osale, kuigi sügisel sai kaalutud. Spordipaus venis liigpikaks ja 25 tundi talvisel rajal olemist tundus liiga suure väljakutsena. Praegu kohustusliku varustuse nimekirja vaadates ohkan kergendatult, et ennast kirja ei pannud. Nõrk, ma tean :) Müts maha nende ees, kes seal starti astuvad.

Talvisele Xdreamile pole varem jõudnud. Sügisel oli jälle kindel plaan, praeguse tervisliku- ja trennikolukorraga natuke lahtine. 7-tunnine Kõrvemaal ringi kollamine ei tohiks iseenesest ületamatu väljakutse olla.

Stenist inspireeritult vaatasin 2007.a. kalendri üle ja lõin kokku päevad, mil ma Eestis ei viibinud. Tulemuseks ennastki üllatav 127 päeva, mis teeb 1/3 aastast. Töö tõttu viibisin mujal 94 päeva (peamisels Londonis, aga ka pikem ots USA läänerannikule ja Dublinisse). Puhkusel sai käidud Itaalias ja Horvaatias, Genfis käisin kevadel Tüdrukul külas (fotogalerii), aga tegin samal ajal distantsilt tööd.

Ma olen tõsiselt üllatunud selle numbri üle...

Uuendasin blogimootori MovableType 4.0 peale ja see hõõrub mulle nina alla, et päris mitu postitust on lõpetamata. Ei mäletagi hästi, miks neid valmis ei kirjutanud. Mõnel polnud aega, teisel läks tuhin üle. Praeguseks mõni aegunud, mõni idee aga jätkuvalt kusagil kuklas kripeldamas.

* 20.detsember, 2004, Mobiiliviirused täna - risk madal.
* 29.märts, 2005, MS on mu elus kadumas.
* 4.september, 2005, Nikoni saaks = 5 digikompakti (Fotodiipi).
* 28.oktoober, 2005, Mida ma leim.ee-st arvan.
* 25.detsember, 2005Tallinna fotolaborite võrdlev test (Fotodiipi).
* 24.veebruar, 2006, Õpi kaamerat ja selle funktsioone tundma (Fotodiipi).
* 31.august, 2007, Aeg on teha Eesti Vespaklubi*. (Ju siis veel ei ole, kui lugu lõpetamata.)

Jõulude ajal jäi pähe mitu mõtet kinni, ei sattunud arvuti juurde õigel ajal. Vähemalt üks neist tundus ka hiljem hea idee olevat, aga kuidagi ei tulnud meelde, mis see täpselt oli.

Kommentaaridel oli tükk aega põnev number 11111 ees. See on päris palju kommentaare, aga viimase 6 kuu jooksul ei kiputa siin eriti midagi diskuteerima. Ei oskagi suhtuda, tore oli, kui kirjutati, mõnikord sai targemaks, meelelahutatud või irriteeritud. Tegelikult ise ju "süüdi" et ei kirjuta vastuolulisi asju, mille üle lööma tekiks. Ilmselt ei igatse piisavalt :) Lisaks on kohti, kus kommenteerida kahe aasta taguse ajaga võrreldes 10 korda rohkem. Vestlused veerevad spetsiifilisematele lehtedele ja õige ongi.

Teemablogid on ägedad. Teemasaidid on head. Nedega on aga see jama, et üldjuhul ühte blogi kirjutab üks kuni väikene hulk inimesi ning tihtilugu traditsioonilise teemakohase kodulehe haldamine on ka ühe inimese nokitsemine. /.../ Alljärgnevat videoklippi vaadates assotseerus mulle kohe üks meie kodumaine teemablog "UrbaanUrr - Rolleriga Eestis, aasta läbi" mis paistab olevat peaasjalikult Telleri entusiastlik-fanaatiline ettevõtmine jagamaks rolleritemaatilist informatsiooni maakeeles. Vägagi toetan selliseid ettevõtmisi, kuid see oleks ehk veelgi efektiivsem kui blogi keskkonna asemel UrbaanUrr jookseks Wiki peal, kus kõik samade huvidega rolleri entusiastid saaksid üheskoos oma teadmiski ja kogemusi jagada ning kirja panna. - Oliver@olkas.blogspot.com

Vespa Rally San Luis Obispo, California. Foto: Vincent Anton Stornaiuolo

Oliver on päris põneva teema üles noppinud - wikid. Olen ka ise mõtisklenud, et nii Fotodiip kui UrbaanUrr võidaksid, kui neil oleks ühe või paari kirjutaja asemel näiteks kümme. Fotodiibiga magasime õige aja ilmselt maha 4 aastat tagasi, tänaseks oleme saidiga natuke jännis, aga sellest kunagi pikemalt. UrbaanUrr on esiteks enda jaoks uus, ja teiseks mõtte- ja eluviis, mida propageerida püüan Eestis samuti uudne.

Mis wiki kasuks räägib? Teoreetiliselt piiramatu kirjutajate arv. Vabalt toimetatavus e. kord kirjutatud artiklit saavad kõik täiendada ja parandada. Üle aja kasvab nii sisu hulk, kui selle kvaliteet. Erinevalt blogist ei veere kvaliteetne sisu esilehelt minema, wikis leitaksegi infot otsimisega.

Miinused? Ma olen natuke skeptiline, kas leiab piisavalt asjast huvitatuid, et sait elus püsiks. Seda nii kirjutajate kui lugejate poolelt. Vähe kirjutajaid = vähe sisu = kehva wiki. Vähe lugejaid = vähe motivatsiooni kirjutada. Hetkel mõeldes tuleb pähe kaks inimest, kes tunduvad rolleriteemas olevat samal lainel, kui mina (ei tunne neid isiklikult, vaid foorumites-kommentaariumites loetu põhjal).

Millised on Eesti sisukad ja populaarsed nishiwikid? Fotokala Fiki tuleb ainsana pähe. Mis veel?

Teine, vähemoluline takistus on tehnoloogiline. Ei tahaks seda saiti kusagil "kolme-kliki-wiki-valmis" teenusepakkuja juures tekitada, ise serveris püsti pannes lisandub aga veel üks asi, mida peab tundma ja haldama. Eileöine MySQL-i varukoopia tegemine põrutas niigi minu oskuste piirist tugevasti üle :)

Selline kiri tuli Mart Parvelt eelmise nädala lõpus:

2006 aasta maikuus alustasime projekti Arvutikaitse 2009, mille eesmärk on turvata Eesti infoühiskonda. Oleme hankinud eestlastele ülisoodsa turbetarkvara (elion.ee/arvutikaitse), pidanud e-turbe blogisid ja - mis väga oluline - teinud usinat lobitööd, et Suured Tegijad (pangad, telekomifirmad, riigiasutused) hakkaksid turbeteemadele rohkem tähelepanu pöörama.

Üks efektiivsemaid viise internetiturvalisuse tõstmiseks on aga julgustada inimesi sisselogimiseks ID-kaarti või Mobiil-ID kasutama. Jah, ka selle turvalisuse üle debateeritakse mõnikord, aga siiski on isegi skeptikud nõus - olemasolevatest variantidest on see reaalseim võimalus e-teenuste turvalisust oluliselt tõsta.

Oleme leidnud, et kui inimene ID-kaarti juba kord kasutab, siis ta sellest enam ei loobu, kuna tegemist on päris mugava rakendusega. Aga kuidas panna inimene ID-kaarti või Mobiil-ID-d esimest korda kasutama?

Ühe abinõuna algatasime loosikampaania, mis asub aadressil: www.arvutikaitse.ee/loos

Sellel lehel saab peale loositingimuste digiallkirjamist osaleda loosis, kus võib võita ohtralt väga edevaid auhindu - võimsad Dell XPS läpparid, hulk mobiiltelefone ja peaauhinnana 30000-kroonine reisipakett.

Nüüd tuleb kurb ülestunnistus - mul on ID-kaart ja kaardilugeja olemas ja olen seda täitsa kasutanud, aga ainult hädajuhul e. oli vaja mingi ülekanne teha, mille puhul pank nõudis ID-kaardiga sisse logimist. Muidu olen laisk ja kergem on rahakoti vahelt pangakoodid leida, kui kapist lugeja otsida. Aga kuulake seekord mis Mart ja Arvutikaitse projekt räägib, ja mitte seda, kuidas mina teen.

Paluks infot levitada: järjekorras teine tehnoloogiainimeste kokkusaamine OpenCoffee leiab aset sel neljapäeval, 10. jaanuaril 9-11.00, samas kohas kui ennegi: Tallinna Kesklinna Scotland Yardis, Mere pst 6E. Kõik huvilised on oodatud. - Jüri Kaljundi

Üsna rohelised jõulud, nagu pildilt näha. Kaidi pildistas.

Sepp 9:39 päris huvitav: http://www.friizu.pri.ee/blogs/index.php?title=striimi_torrenti_muusikafaile_lacbi_neti&more=1&c=1&tb=1&pb=1
Teller 9:39 ai tia, mingi linnameeste värk.
Sepp 9:41 ä torise, vanamees, kui saaksw selle netivärgenduse ilusti kätte, saaks ju simmanile hoogu juurde anda
Teller 9:42 siis saaks seda porruvärki ka uuemat ve?
Sepp 9:44 jeh, kaua sa ikka oma moori moorid, höhöhö.
ja porrut saaks ja tilli saaks ja igast seemet saaks!
9:44 http://www.sordiseeme.ee/index.php

Sepp on täna hommikul nii palju lolli möla ajanud, et ma võiks talt raha selle eest võtma hakata.

Peale eilset NO-teatri etendust "ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni" läksin joonelt koju elu püsiväärtuste üle mõtisklema e. asusin Google'is oma nime otsima. Esimesed kolm-neli lehte tulemusi on igavad, kõik teada kohad. Pärast läheb põnevamaks, sest jõuab igasugu väiksemate ja obskuursemate viitajateni. Ja siis tuli auhinnaline koht ära - Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 3. Kõlab eriti spetsilt, mis? Otse link ei pruugi töötada, Google'i otsinguga "varjukirjanik" leiab.

egoegoegoegoegoegoegoegoegoegoegeogeoego

Üle jupi aja said riidekapid korralikult ette võetud. Peale seda, kui kõik sokid ilusti rulli keerasin (uus eksperiment tavapärase riitaladumise asemel) ja t-särgid ruudukujuliseks murdsin, seadsin nad ilusti värvi järgi riita. Sinised, pruunid, 3 punast ja 2 rohelist, 1 hall, 1 valge. Nii et nüüd tuleb sinise t-särgi nädal. Mõned neist polegi tükk aega seljas käinud.

Pildil üks tore t-särk, mille threadless.com-ist tellisin.

Tükk aega seljas mitte-käimisest - aeg-ajalt (nagu täna) vaatan kriitilise pilguga garderoobi läbi. Mis ikka ammu pole kasutusel olnud ja sentimentaalset väärtust ei oma, need panen ilusti kokku, kilekotti ja prügikasti kõrvale. Keegi, kel vaja, saab endale. Pükste ja pusadega saab tavaliselt saatuslikuks nende kulumisaste, t-särkidega on veidram lugu. Jah, mõned lihtsalt lähevad vormist ära, kaenlaalla või kaelusesse kulub auk. Aga päris mitmed jäävad kuidagi kasutamisest kõrvale. Särke lapates mõtlesin, et mis teeb t-särgi "lemmikuks"? Mul on üks, mis sai täiesti suvaliselt ostetud ja praeguseks on tal kusagil rinnal auk sees, aga teda on kohe rõõm selga panna. Paraja paksuse ja raskusega riie, seljas tundub mõnus ja istub hästi, tekitab hea enesetunde. Ilmselt see ongi oluline.

Teine teema on kulunud ja kõrvale jäänud särgid, mis justkui oleksid oma eluaja ära elanud, aga omavad mingit mälestusväärtust, mis ei luba neid kõrvale heita. Mõtisklesin, et äkki neist pilt teha, siia postitada, saamislugu juurde kirjutada ja siis võib nad rõõmsalt teisele ringile saata.

Mõnedes firmades vaadatakse igasuguse mitte-töö tegevuse peale väga pahasti. Kontoris oled, siis teed tööd. Istud arvutis, helistad, loed, kirjutad, koosolekutad jne. Vahepeal võid 45 minutit söömas käia. Ordnung muss sein!

Nii ka saab, aga mulle meeldib, kui inimesed käivad tööl, sest on tore käia. Töö on tore, aga tööd ümbritsev on ka tore. Täna hommikul küsiti mult tööga seoses, et mis mind hommikul üles ja kontorisse ajab ja ilma mõtlemata oli esimene vastus "inimesed". Veider, kui töötad ühe maailma kõige lahedama tootega, firmas, mis on paljuski teed rajav nii tehnoloogia kui kasutusharjumuste purustamise koha pealt. Inimesed.

Selle pika sissejuhatusega jõuan päristeemani. Organiseerisin nimelt kontoris Wii tenniseturniiri (viide Youtube'i Wii tennisevideotele). 16 nime kirjas, mäng käib topeltkaotuse süsteemiga (double elimination i.k.) ja mängud on põnevad. Selle asemel, et ühe päevaga kogu turniir ära teha, oleme nädala algusest vaikselt mänge tiksutanud. Vahepeal hea uus paar ekraani taha vehklema ajada ja kõigile 10-minutiline paus teha.

Ise seni ühe mängu pidada jõudnud. Täitsa üllatav, kuidas adrenaliini ja pulsi üles laksis. Olen seda tennist siin vahelduva eduga kõigiga juba tükk aega mänginud ja erilise pingeta. Aga teadmine, et esimene kaots vähendab võimalust turniiri võita ja teine kaotus lööb üldse välja, ning pealtvaatajad muutsid mängu hoopis teistsuguseks.

Ilmselt on ka meil kontoris mõni, kes arvab, et tegu on tööd segava, laiskusele õhutava ettevõtmisega. Julgen eriarvamusele jääda :)

Rootslasest sõber, kes Eesti elufaasi lõpetamas, kutsus mõned sõbrad küll tuntud rootsi delikatessi - kääritatud heeringat e surströmmingut sööma. Eks kõik on legende kuulnud, kuidas heeringas kaheks aastaks maa alla maetakse, siis üles kaevatakse ja nämm-nämm. Tegelikult on tegu natuke viisakama värgiga. Heeringas laagerdab kõigepealt kaks kuud vaadis, siis pannakse plekkpurki, kus ta kuus kuud kuni paar aastat edasi "elab". Avamisel soovitatakse ettevaatlik olla, sest käärimisprotsess lööb purki mõnusa surve. Sama moodi soovitatakse seda lõhna pärast õues avada-süüa.

Eestis talvel väga pikniku ei pea nii et lõhnastasime Linuse korteri ära. Jõudsime Tüdruku ja Sepaga veidi hiljem kohale ja korter ei haisenud üldse liiga halvasti. Köögis kilekotiserva alt heeringat nuusutades muutus arvamus üsna kiirelt.

Linus, kes on Lõuna-Rootsist pärit, on kääritatud heeringa söömise ära õppinud oma tüdruksõbralt, kes põhjast pärit. Seal ollagi see heeringasodi popim. Sööma õpetati meid nii - kuivale näkileivale võid, kahvliga puruks pressitud keedukartul, hakitud sibul, heeringas, tomat, hapukoor ja till. Viinalonks vajadusel peale.

Vaadates, kuidas Sepp oma võileiva silma pilgutamata kinni pistis (tal olla nohu), olin enda võimaluste suhtes terve võileib ära süüa üsna optimistlik. Esimene tõsine amps veenis, et rohkem ma oma elus seda värki ilmselt maitsta ei taha. Alla läks, aga jälk oli :) Sibulat ja viina sai kiirelt veel peale haugatud.

Aitäh Erkile piltide eest.

Pole varem teadvustanud, et blog.tr.ee näitab postituse juures, et mida muud selle posti lugejad sirvinud on. Surströmming e. kääritatud heeringas posti juures olev loetelu tõi muige.

Kasutajad kes seda postitust lugesid, lugesid ka:

Lüngad seksuaalhariduses
1. Miks ma olen gay?
Briljandid ja pärlid proletariaadi diktatuurile
Taluvõi
Mis teha, kui peeglist iseennast ära ei tunne