Olen vahelduva eduga viimased 3 nädalat kodust ära olnud. Mõnus on vaikselt pühapäevahommikul mööda korterit ringi tosserdada ja muusikat kuulata. Kuhugi kiiret pole ja miski õue ei aja. Kui just rollerikripeldus kallale ei tule.
Näiteks korjasin kokku kõik vahepeal kogunenud ajakirjad, mis lugemist ootavad. Päris muljetavaldav hunnik sai.
Time - 4 numbrit
The New Yorker - 3 numbrit
Eramu
Diivan
Ruum
Cheese
Arvutimaailm
Stiil
Vanity Fair
Diplomaatia (Sirbi igakuine vaheleht)
Gild Top 100 (Gild Bankersi mingi ülevaatekiri)
Kokku 8,5 cm lugemist :) + Tüdruku prantsuskeelsed Marie France ja Pleine Vie. Neid ma muidugi lugeda ei oska. Küll aga on samamoodi nimekirjas kolm pooleliolevat raamatut. Kõik ulmevaldkonnast ja pooleli eelkõige seetõttu, et reisima minnes raamatuid kaasa ei võta, ostan reisilt juurde. Ja siis loomulikult hakkan lugema ka ja nii nad kogunevad.
Viimati hangitud John Wyndhami "The Day of the Triffids" (eestikeelne "Trifiidide päev" juba nõuka ajal tõlgitud) on ehk isegi parim, ilusa inglise keelega külmasõja algusaja hirmu austal kirja pandu. Klassika. Teised kaks on uuemad ulmekad, vastavalt Neal Stephensoni "The Diamond Age" ja Kim Stanley Robinsoni "Red Mars" (tema marsi triloogia esimene raamat). Huvitav võrdlus tekib vanema trifiidiraamatu ja uuemate vahel ka - uued on kaks korda paksemad, aga kaks korda paremad küll pole. Ei mäletagi kaasaegseid ulmeraamatuid, mis parajad klotsid poleks. Ja vastupidi - kõik eelmise sajandi keskel vermitud klassikud on ehk 200-300 lehekülge pikad, täitsa sobiv paari mitte liiga pika õhtuga läbi lugeda.