Kui ei teaks, siis ütleks, et mingisugused kellaärimehed (või neid ühendav organisatsioon) on suhtekorraldusfirma hankinud ja püstitanud ülesande Eesti lukskellade turgu upitada. Jõulu(kingi) eelne aeg ju ka. Kuidagi väga sama jutt on viimase nädala-kahe jooksul kahest eri allikast silma jäänud. Esimest ei mäleta (otsin ehk netti jõudes üles), teine Äripäeva Visioonis (”Kell on isiklik teema”, Kerli Nõu, detsember 2007). Põhjalik, fotode, tsitaatide, isikulugudega (kohalikul tuntud nimel on kodus kuus kella, tema lemmikuks on X, esimese kella tellis välja naeripõllul jne).
Muidu tore lugu, kellad mulle meeldivad, aga mõned välja öeldud ja üles kirjutatud mõtted panevad küll natuke kukalt kratsima.
[Jüri] Uppini hinnangutega nõustub ka NG Investeeringute eestvedaja, kellahuviline Jüri Käo. “Käekell, selle välimus ning hind on ikkagi sügavalt individuaalne teema ja maitse küsimus,” põhjendab Käo, miks tutvusringkonna inimste seas kvaliteetkella olemasolu või selle puudumine temas eelarvamust ei tekita.
Väga mõistlik mõte, kehtib igal pool - soeta see, millega emotsionaalne side tekib, ära osta hinda. Selle lõigule järgneb ajakirjaniku sulest pärinev.
Siiski ei jäta ka kellatööstus positiivsesse segadusse aetud klienti omapead, vaid sätestab dimensioonide tajumiseks mõistlikud raamid: käekella maksumus võiks moodustada kümnendiku auto hinnast. “Sõidad Mercedesega - kanna ka koralikku käekella,” mõttelaad hakkab Eestiski üha enam kanda kinnitama.
Rohkem soovituslikke lähtekohti kellamaailm ostjale ei dikteeri.
Kui see oleks viimane soovitus reas “kuidas kella valida”, siis oleks kõik korras. Kugu mängib hinna aga põhiliseks kriteeriumiks. Kõlab nagu artikkel septembri Vanity Fairist, mis kirjeldas Itaalia Como järve äärsete villade ajalugu ja piirkonna uut tõusu, peale seda, kui George Clooney sinna villa soetas. Seal järve ääres on üks pika ajalooga hotell, mis hirmsasti vene uusrikastele meeldib. Neil on toidu tellimiseks ainult üks kriteerium - näpuga aetakse hinnareas järge ja võetakse kõigest kõige kallim.
Kas luksusbrändid ei müügi siis unistust eliitsusest, kvaliteedist, millestki erilisest? (Ma ka täpselt ei tea, mis need on, mõni turundaja aitab ehk?) Selle artikli puhul jääb küll natuke mulje, et müüakse hinda, mille abil saad järjekordse naabrist-parem-laksu kätte.
Kui juba kelladest jaurama sattusin, siis ka enda kellaajalugu kirja, nii palju, kui seda mäletan. Esimene käekell, mis meelde tuleb, tekkis vast 8-9ndas klassis, kui vanaisa väsinud, katkise klaasiga Pobeda-nimelise (pean Tallinna jõudes nime üle kontrollima) vene ime endale sain (või näppasin, ei mäleta täpselt). Sellega sai paar aastat käidud, kuniks seierid küljest kukkusid. Kell ise on siiani kodus sahtlis, ootab kellaseppa hellade käte järele.
Järgmine kell kingiti teisel kursusel. Tore kell oli, aga kandmisrõõmu oli paariks aastaks, siis kaotasin ta lihtlabaselt ära.
Järgnesid paljude jaoks tüüpilised aastad, mil kella asendas mobiiltelefon. Igavad kellavabad aastad.
2006 aasta ilma erilise põhjuseta tekis mõte, et kell võiks käel olla. Ilma suurema plaani või otsimiseta kinkisin endale sünnipäevaks Animali Belter Nubuck Series / Chocolate Face‘i (hämmastav, et tervest netist ei leia selle kella kohta piuksugi teksti või fotot). Paras segu sportlikust ja viisakast, veekindel, kuupäeva ja mugava nahast rihmaga. Selline segu, nagu ma ka ise ilmselt olen. Suvel pillasin ta betoontrepile, mõrast klaasi pole siiani suutnud parandada. Suur sihverplaat paneb kellaseppasid pead vangutama, neil polevat nii laia klaasi. Korda saab ta kindlastin, sest sobib ilusti viisakamalt riide pannes käele ja aasta jooksul on armsaks saanud. Ei teagi miks täpselt, aga olen aasta jooksul üsna palju kellasid vaadanud - sellest Animali mudelist vahvamat polegi seni leidnud.
Suvel, kui elu sportlikumaks kiskus, läksid mõtted ka spordi/pulsikella soetamisele. Oleks treenimisel abiks ning reisimisel veekindel lahendus (mõrase klaasiga Animal enam ujuma minna ei kannata). Polari mudelid tundusid liiga robustsed ning meeldivate Matkaspordi müüjate abiga leidis mu randmele tee Suunto T3. Ülikonnaga ei kanna, igapäevase riietuse juurde käib aga ilusti.
Segastel asjaoludel jõudsin novembris oma kolmanda töötava käekella ostuni. “Ohvriks” jälle segu spordist ja modernsest elegantsist - Nixoni The Insider, all-black mudel. Esimene metallrihmaga kell, esialgu üsna harjumatu, aga ta on suur ja raske ning enesekindlust sisendav. Praktilise poole pealt näitab korraga aega osutite ja elektroonikaga nii, et ma ei pea ennast hulluks arvutama, mis meil parasjagu San Jose kontoris kell on.
Vot selline kellasaaga siiani. Edasi? Ei tea, plaane pole. Lõppu paneks sellest samast Visiooni artiklist aga veel ühe tsitaadi, mis lihtsalt rõõmsalt irvitama ajas oma pretensioonikuses. Ma vist ikka pole Visiooni sihtrühm.
Maalikinkimise etikett, kus enne kingi ostmist pildi meeldivus tulevase omanikuga enne läbi arutatakse, kellamaailmas ei kehti. Kunstiärimehe ja kuue kella omaniku Shifara Hindreksoni arvates maksaks üle kolmekümne tuhande krooniste kellade kinkimise puhul saajaga brändi ja kujunduse suhtes siiski eelnevalt nõu pidada.
Kui kellateema huvitab, siis uudistega hoiab kursis timebooth.com.
Post a Comment