Teller plõksib

Eilne Nõmme-Harku 15km jooks ja mõned päevad varem leitud ülilahe Vibram Fivefingeri jalats pani netis natuke jooksuteemadel ringi surfima. Vibrami saidilt jõudsin chirunningu juurde, sealt edasi barefoot running e. paljajalu jooksmiseni, sealt edasi pose meetodil jooksmiseni. Ei teagi, mida kõike selle uue teadmisega peale hakata, aga huvitav lugeda. Käin suvel üsna palju paljajalu ja minimaalse tallaga jalanõud meeldivad hästi, võib-olla järgmiseks kevadeks tellib endale need viievarbalised, netist leidis palju kiitvaid arvustusi.

Nõmme-Harku 15km jooks oli paras pingutus. Et olen enda lõbuks 12 kilomeetriseid ringe teinud, siis vist lootsin veidi kergemat võistlust. Aga nagu ikka sai alguses plaanitust kiirem tempo võetud (küll mitte tapvalt, aga ikkagi), eriti kui arvestada, et esimesed viis kilomeetrit möödus Nõmme raskete tõusudega rajal. Kuuenda kilomeetri joogipunkti jõudsin tobedalt kõrge pulsi ja kerge meeleheitega. Siis sain oma tempo kätte ja järgmised viis kilomeetrit möödusid üsna hästi, kuigi pikad igavad sirged pole just mu lemmikud. Viimased 4 kilomeetrit oli paras kannatamine. 13 kilomeetri joogipunktist sai isegi paarsada meetrit kõnnitud. Algaja asi. Umbes seal võtsin ka kõrvaklapid peast - muusika hakkas jooksmist segama. Kurnatud keha ei tahtnud lisasegajaid.

Üritus ise oli pigem sportlaste, kui harrastussportlaste, võistluste kommentaator paistis pooli jooksjaid nende jooksustiili järgi tundvat. Enda eesmärgiga alla 1:30 joosta tulin toime. Tore ilm oli ja koju jõudes oli saun soe. Keha oli natuke nii suure pingutuse peale pahane, aga täna on vaid õrnalt valutavad sääred meenutuseks. Nii et vorm liiga kehva ka pole.

Triinu muljed samalt jooksult on üsna sarnased.

Ah jaa, mis järgmine kord teisiti teeks? Alguses hoiaks täpsemalt kinni enda tempost, sõltumata sellest, mis teised teevad. Ja eelmisel õhtul ei tarbiks ploomivein-caipirinha-millimallika combot.